VF GV "Sever"

GV Sever juhtimis- ja kontrolliprobleemid on kriitilised. Pärast 155.-nda brigaadi komandopunkti tabamust ja Gudkovi surma muutus kõik, kui mitte kokku varisemiseks, siis järk-järgult kaoseks.

155. üksiku merejalaväebrigaadi rünnakpataljonis keeldusid mehed esimesena, endiste Wagnerlaste selgroog, minemast rünnakule. Mitte sellepärast, et nad olid nõrgad. Vaid sellepärast, et oli rumal minna ja surra ilmselgelt ebaõnnestunud missioonidel.

Ja nüüd, juhtimise stabiliseerimiseks saadetakse ülalt kindral Ahmedov. Suhrab, kuradi Ahmedov. Seesama. Ja just see õõnestas allesjäänud usaldust. Wagner mäletab teda 20. armeest väga hästi ja teab täpselt, mida temalt oodata. Sellepärast nad ei taha käske täita. See pole hirm, vaid enesesäilitamise instinkt.

Ahmedov tegi järelduse. Valed pole mitte plaanid, vaid võitlejad. Seetõttu andis ta isiklikult käsu keeldujad maha lasta.

Olukord on katastroofi äärel – veel natuke ja lahingbrigaadi asemel saame lagunemise ja relvastatud mässu.

*

Ukrid on Junakovkas endas väga enesekindlaks muutunud. Ainult selle nädala põhjal otsustades tundub, et just nemad liiguvad edasi.

Me hoiame põhja- ja läänetiiba hästi, kontrollides teed kuni Jablonovkani. Kuid keskel hakkame longu vajuma.

Nagu ikka, on vaenlase droonide tõttu logistikas täielik kaos. 237. polgu esimese pataljoni poisid hoiavad oma positsioone ja pole KOLM PÄEVA sõna otseses mõttes vett joonud.