Pokrovsk.
Küsimus ei ole selles, millised tingimused on Putin linna „vallutamiseks“ välja kuulutanud. Ja mitte selles, miks ta pole veel saabunud ajakirjanikele varemeid näitama. Muide, just praegu oleks parim aeg selleks tema „reisiks“ – aga teda pole kohal. Miks?
Küsimus on teine – kas kaitsevägi suudab Pokrovskit hoida.
Töö kohapeal käib. Need, kes seal on, võitlevad, mõistes, et nüüd on kõik nende käes. Aga jõudude suhe on üks kümne vastu. Ja nii on see olnud juba sõja algusest peale.
Peamine probleem ei ole taktika ega motivatsioon. Probleem on alati sama – vaenlase arv ja selle taga – meie korruptsioon ja lohakus.
Need asjad on meid mitu korda võitnud ja võidavad jätkuvalt. Vaenlasel on eelis inimjõus, varustuses, laskemoonas, eriti KAB-ides. Ja kuni see ei muutu, hoitakse kaitset ainult tänu neile, kes jäävad iseloomule kindlaks.
Seega nüüd – aktiivne kaitse. Vaenlase kurnatus, pidev surve tema logistikale, töö tema tempos.
Teist väljapääsu pole.
Pokrovsk on järjekordne punkt, kus rinde reaalsus otsustatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar