Arestovitš:

Eetris koos Nikolai Feldmaniga läbisime nädala põhisündmused ja väljaütlemised, mille kiirus ja ebajärjekindlus kasvab iga päevaga.

Ukrainlastest on saanud propaganda ja Instagrami elustiili pantvangid, kus deklareeritakse ja demonstreeritakse üht, kuid tegelikkuses on asi vastupidi.

Normiks on saanud sotsiaalvõrgustikes ülipatriootiliste loosungite kirjutamine ja kommenteerimine teemal “91. aasta piirid”, “mitte sammugi tagasi”, "Arestovitši kaubamärgi allakäigust" jne, kuid tegelikkuses vaadatakse meie sõjapäevikuid ja sosistatakse vaikselt sellest, kuhu ja millal riigist põgeneda.

Sama lugu on meie partneritega: sõnades on nad 1000% meiega, aga tegelikkuses... enamus teab, kuidas rindel olukord tegelikult on, sest peaaegu on igaühel mõni sõber sõjaväelaste hulgas või teenib ise.

Kogu see skisofreeniline retoorika ei lase meil mõelda ja tegutseda vastavalt olukorrale.

Aga olukord liigub katastroofi poole.

Vene Föderatsioonil on ressursse ja tahet tegutseda ning panuseid tõsta (isegi tuumalöögini välja).

Meil on sihikindlus aga ressursid on Läänel.

Sellises olukorras pole eelis meie poolel.

Läänes puudub ühtsus, nagu ka arusaam konkreetsest eesmärgist peale sõja mittelaienemise.

Üleeile toetas Saksamaa parlament kaugmaarelvade meile üleandmise soovitust ning eile teatas Scholz tiibrakettide TAURUS meile üleandmise võimatusest. Saksamaa kardab eskaleerumist, mitte ei looda, et teda kaitstakse.

Putin katsetab läänt ja saavutab teatud tulemuse.

Kui NATO riikidele luuakse otsene oht, mida nad ei ole valmis tõrjuma, ja tuumaultimaatumiga seab Kreml paratamatult tingimuseks Ukrainale abi andmise lõpetamise, neutraalse staatuse (loobumine NATO-st) ja Ukraina kaitsevõime säilitamise Vene Föderatsiooni poolt okupeeritud aladel, siis meie jaoks tähendab see tõsise poliitilise ja sotsiaalse kriisi algust.

Tegelikult on juba nüüd vaja tõstatada Vene Föderatsiooniga sõja teise vooru ettevalmistamise küsimus, et seda ei toimuks seepärast, et vaenlane peab seda ebaefektiivseks tegevuseks.

Sellises olukorras saab lääs anda meile ressursse taastumiseks.

Seisame ees veel ühe elulise proovikiviga: kuidas saame võimaliku abiga hakkama, kas suudame loobuda vargustest, kas suudame muuta sise- ja välispoliitikat, taaskäivitades miljonite kodanike mõtetes riigi ja ühiskondlikud suhted.

Selleks on lootust, kuigi see lootus on tühine.

Fucs - P.S. Ise veel vaadanud-kuulanud ei ole ja seega kommenteerida viimast eetrit ei oska.