Mašovets
‼️ Ülevaade
Jätkame formaadis „lühidalt eri suundadelt“.
Täna – Novopavlivka ja Novoaleksandrovka suunad.
1️⃣ Vastane (Vene väed) jätkab pärast taganemist Mokryje Jaly ja Voltšja jõgede ühinemispiirkonnast aktiivset kaitset oma vägedegrupeeringu GV „Vostok“ 29. ühendvägede armee (ÜVA) vastutusalas, püüdes takistada Ukraina eesliini allüksuste edasist edasiliikumist suundadel Jalta (küla) – Datsšnoje ja Zaporožje (küla) – Novoukrainka, Zaporožje – Donetski maanteest N-15 põhja pool.
Lisaks püüab vastane oma eesliini jalaväerühmade jõududega hoida tervet rida positsioone Filija külast kagus, Voltšja jõest põhjas, samuti Novopavlivkast kagus. Selleks korraldab ta perioodiliselt vasturünnakuid oma 29. ÜVA ja 90. tankidiviisi (td) vastutusalades suundadel Orekhovo – Novopavlivka ja Datšnoje – Novopavlivka, ilmselgelt püüdes sel viisil mitte ainult takistada Ukraina eesliini allüksuste edasist liikumist Voltšja jõest põhja pool, vaid ka tagada oma lõunapool, Mokryje Jaly jõe ääres Perestroikast Fedorovkani kaitses olevate allüksuste parem (põhjapoolne) tiib.
Praegu ei õnnestu tal neid taktikalisi ülesandeid siiski täielikult lahendada. Ukraina relvajõud suutsid ilmselgelt mitte ainult jõuda joonele Zaporožje (küla) – Mirnoje, vabastades esimese neist, vaid alustasid ka lahinguid Komari ja Perestroika külade pärast, juba vahetult Mokryje Jaly jõel.
Ukraina eesliini allüksused jätkasid edasiliikumist ka suundadel Malijevka – Ševtšenko, jõudes vahetult viimase küla loodepoolsete äärealadeni, ning Voskressenka – Fedorovka, lähenedes viimasele vähem kui 2 km kaugusele.
Vastase nende suundade vasturünnakud ei toonud talle ilmselt soovitud tulemust. Välja arvatud see, et Malijevka ja Voskressenka piirkonnas blokeerisid Ukraina relvajõud lõplikult paar väga väikest allesjäänud vastase jalaväerühma ning Voskressenkast ida pool suutsid mõned Vene sõjaväelased liikuda ühe metsariba kaudu umbes 1 km põhja suunas, Mirnoje poole. Sellega siis ka vastase vasturünnakutel läks kogu „toss välja“.
Seega hakkavad minu varasemates Novopavlivka suunale pühendatud ülevaadetes esitatud „teoreetilised eeldused“ selle kohta, et Ukraina relvajõud on täiesti võimelised jõudma piirkonda Ševtšenko – Burlatskoje – Privolje – Volnoje Pole, omandama üsna praktilisi piirjooni.
Ja kuigi vastane hoiab praegu Kamõšuvahat endiselt enda käes, jääb tema olukord selles lõigus üsna keeruliseks, kuna Ukraina relvajõud ei ole neid Vene allüksusi mitte ainult sügavalt põhjatiivalt haaranud, jõudes Ševtšenko küla läänepoolsete äärealadeni, vaid on ka üsna kindlalt hõivanud sellest lõuna poole jääva ala, vabastades Novogeorgijevka.
Sisuliselt sattus Vene 29. ÜVA juhtkond üsna keerulisse olukorda – piiratud jõudude ja vahenditega (vaatamata 90. td jõudude ühe osa ümberpaigutamisele tema vastutusalasse) ei suuda ta praegu tagada oma kaitse piisavat püsivust ÜHEAEGSELT nii operatsioonitsooni GV „Kesk“ vägedegrupeeringuga külgneval alal (Zaporožje – Donetski maanteest põhja pool) kui ka üldsuunal Malijevka – Ševtšenko – Burlatskoje. Praegu õnnestus tal rea lühikeste vasturünnakutega vaid oluliselt aeglustada Ukraina eesliini allüksuste edasiliikumist nimetatud lõikudes, kuid mitte seda täielikult peatada.
Veelgi enam, praegu on ilmselgelt olemas üsna selge väljavaade Vene kaitse edasiseks „kokkutõmbumiseks“ kogu Mokryje Jaly jõe alamjooksu ulatuses ning Ukraina eesliini ründerühmade jõudmiseks Vremivkast ja Velikaja Novosjolkast 7–7,5 km kaugusele.
2️⃣ Novoaleksandrovski suund.
Oma 36. ÜVA vastutusalas õnnestus vastasel ilmselt siiski praegu stabiliseerida olukord „kolmnurgas“ Novonikolajevka – Temirovka – Novoivanovka, hoides enda käes selle põhjapoolset „tippu“ – Novonikolajevka küla. Ja isegi üsna ulatuslikku sellest põhja poole jäävat maastikuala.
Selle saavutas ta, korraldades eelnenud nädalate jooksul rea vasturünnakuid suundadel Novonikolajevka – Stepovoje ja Novoivanovka – Verbovoje.
Kuid ilmselt läks see Vene vägedele üsna „kalliks“. Eriti mitmetele Vene 120. merejalaväediviisi (mjd) allüksustele, mis ilmselt just sellel eesmärgil sellesse lõiku ümber grupeeriti, et peatada Ukraina eesliini allüksuste edasiliikumine Guljajpole – Velikaja Novosjolka maantee suunas.
Ja kuigi Vene vägedel õnnestus seni hoida oma positsioone sellest maanteelõigust põhja ja loode pool Temirovka ja Novoivanovka vahel ning saavutada isegi kaks väikest taktikalist kiilu Novonikolajevkast loodes ja Novogrigorjevkast põhjas, jääb nende olukord selles lõigus siiski üsna problemaatiliseks.
Ukraina relvajõud suutsid nende lahingute tulemusel, tõrjudes vastase vasturünnakuid, vabastada Zaporožskoje, tõrjuda vastase Berezovojest praktiliselt täielikult välja (selle üksikuid jalaväerühmi fikseeritakse vaid SELLE küla edelapoolsete äärealade TAGA) ning hoida enda käes Kalinovskojet. Veelgi enam, tõenäoliselt õnnestus neil täielikult „puhastada“ vastase väikesed jalaväerühmad, mis olid varem Verbovoje ja Stepovoje suunas „sisse imbunud“ (praegu fikseeritakse selliseid vaid Novogrigorjevka piirkonnas ja sellest põhja pool).
Kõigele lisaks suutsid Ukraina eesliini ründerühmad ilmselgelt edasi liikuda suunal Novogrigorjevka – Novoivanovka, lähenedes viimasele 2 km kaugusele.
Veelgi suurema edu saavutasid Ukraina relvajõud, tegutsedes Krasnogorskoje – Novogrigorjevka joonelt lõuna suunas, Privolje ja Pavlovka poole. Nad alustasid lahinguid esimese pärast ning jõudsid viimase kirdepoolsest äärealast 600–800 meetri kaugusele.
Samal ajal suutsid Jantšuri jõe vastaskaldal (läänekaldal) tegutsevad Ukraina allüksused, olles varem vabastanud Rõbnoje ja Krasnogorskoje, jõuda Sladkoje küla kirdepoolse äärealani.
Kuigi just praegu püüab vastane sellel lõigul üsna aktiivselt vasturünnakuid korraldada suundadel Sladkoje – Zlagoda ja Sladkoje külast läänes (Novõje Zaporožje ja Radostnoje suunas). Ilmselgelt püüab ta sel viisil tekitada tiivaohu mitte ainult Jantšuri jõe läänekallast mööda Uspenovka suunas edasi liikuvatele Ukraina allüksustele, vaid ka Dobropolje piirkonnas Gaitšuri jõe ääres ja sellest põhja pool kuni Radostnojeni kaitses olevatele allüksustele. Praegu õnnestus vastasel neil suundadel saavutada vaid mõned oma väikeste jalaväerühmade „sissetungid“, kes liikusid keskmiselt 1,5–2 km edasi.
Teisisõnu, Vene 5. ja 36. ÜVA juhtkond, mõistes oma külgnevate tiibade võimalikku haavatavust Ukraina allüksuste põhjast lõunasse, Jantšuri jõe äärt mööda edasiliikumise tulemusel, otsustas just selles kohas korraldada ja läbi viia rea vasturünnakuid.
Selles mõttes seisneb kõige „huvitavam“ küsimus selles – kuivõrd mõjutab see otsus Vene 5. ja 35. ÜVA võimet jätkata pealetungi üldsuunal Guljajpole – Orekhovo?
Praegu võib teatava kindlusega öelda, et vastane on 36. ÜVA vastutusalas JUBA rakendanud mitmeid 35. ÜVA koosseisu kuuluva 69. üksiku kattebrigaadi (obrkp) ja 38. üksiku motolaskurbrigaadi (omslbr) allüksusi (tõenäoliselt sellest jõudude osast, mis eraldati vägedegrupeeringu GV „Vostok“ operatiivreservi koosseisu). Samuti oli Vene 5. ÜVA juhtkond tõenäoliselt sunnitud pöörama oma paremal tiival tegutseva 127. motolaskurdiviisi (msd) osa jõududest rinde lääne suunast põhja poole, 36. ÜVA-ga külgnevale alale.
Kuid seni ei ole see kõik toonud kaasa Vene 5. ja 35. ÜVA eesliini osade ja ühenduste rünnakutegevuse intensiivsuse olulist vähenemist Guljajpole suunal (sellest üksikasjalikumalt ühes järgmises ülevaates).
Seetõttu, minu arvates, säilib Ukraina relvajõudude edasise pealetungitegevuse teatud otstarbekus Vene 36. ja 29. ÜVA vastutusalades (kuna Ukraina relvajõudude edasine edasiliikumine neil suundadel hakkab varem või hiljem „kumulatiivse efekti“ tõttu ikkagi avaldama survet 5. ja vähemal määral 35. ÜVA tiivale ja tagalale). Kuid teine küsimus seisneb selles, et nende hüpoteetiliste tegevuste tegelikud eesmärgid saavad praegu olla vaid üsna piiratud iseloomuga (vaevalt ulatudes taktikalisest tasemest kaugemale).
Seda mitmel põhjusel. Alustades piiratud jõudude ja vahendite ulatusest, mida Ukraina juhtkond saab reaalselt selle pealetungi jätkamisse kaasata, ja lõpetades täiesti „terava“ vajadusega stabiliseerida olukorda sõja pikaleveninud rinde teistel lõikudel ja suundadel, nimelt – Ida strateegilises operatsioonitsoonis, kusjuures mitte ainult Slovjanski-Kramatorski suunal, vaid ka paljudel teistel selle suundadel, kus Vene väed ilmutavad küllaltki aktiivset ja selgelt suunatud pealetungiaktiivsust.
