Alex
Vaherahu on läbi — või õigemini, seda nagu polnudki. Arvan, et saate ise aru, et vahe oli sisuliselt null.
Sõda käis täie hooga edasi ja käib siiani. Tõenäoliselt toimusid peamised tegevused ja läbirääkimised kulisside taga ning loodetavasti annab see võimaluse vangid koju tagasi tuua. See oleks palju väärtuslikum kui ühe mõttetu paraadi pidamine.
Mirošnikov
Näen palju spekulatsioone väite ümber, et „Venemaa pealetungi tempo on madalaim alates 2023. aastast”. Tõepoolest, paberil võib see nii paista. Ja see on meie sõdurite pikaajalise ning väga tõsise töö tulemus. Aga vaatame konteksti ja meenutame, millega seda võrrelda saab.
2023 aasta sügisel alustas vaenlane ulatuslikku pealetungi Avdijivka–Otšeretõne kaitsetelje vastu. On selge, et algne edenemiskiirus oli aeglane, sest seda pidurdas terve võrgustik ette valmistatud kindlustusi, mida ehitati kaheksa aastat järjest.
Kuid juba 2023. aasta lõpuks hakkas olukord järsult halvenema — vaenlane murdis läbi mitu koridori (Avdijivka põhja- ja lõunaservas ning positsioonil „Zenit”).
Kõik, mis järgnes, oli nende koridoride kaotamise tagajärg. Ja me mäletame, mis edasi juhtus: Avdijivka ja Otšeretõne kaotus tõi kaasa vastase väga kiire edenemise ning väljapääsu operatiivruumi. Hiljem järgnesid Novohrodivka ja Karlivka kaotused, mis said võtmetähtsusega lahingutes Selõdove, Kurahove ja Pokrovski lähenemiste pärast.
Praegu on olukord mõnes mõttes sarnane — vaenlane murrab aeglaselt koridore Kostjantõnivka suunas ja juba linna sees, käivad ägedad lahingud Tšasiv Jar piirkonnas ning Druživka suunal. Seetõttu on ka okupantide edenemiskiirus märgatavalt langenud.
Kui vaenlane suudab vallutada Kostjantõnivka, Dobropillja, Oleksiivo-Družkivka ja allesjäänud osa Tšasiv Jarist, siis võib ta läheneda Slovjansk–Kramatorski piirkonnale mitmest suunast korraga. Ja siis hakkaks vastase edenemiskiirus meenutama 2024. aasta suve lõppu — keskmiselt umbes 30 km² päevas.
Muidugi peaks okupant selle saavutamiseks kaotama 150–200 tuhat sõdurit ainult langenutena, kuid nende kaotused neid ei peata ning eesmärgi saavutamise nimel on nad valmis kandma ükskõik milliseid kaotusi.
Konstantin Mašovets
Ülevaade
Suve–sügise perioodiks läheme üle regulaarsete ülevaadete formaadile peamiste operatiivsuundade olukorrast koos lühikese infoga teiste rindelõikude kohta.
Täna — „suur” Zaporižžja suund.
1️⃣ Ilmselgelt on mõlema Zaporižžja suunal pealetungi üritava Vene väegrupeeringu — „Dnepr” ja „Vostok” — operatsioonitsoonides toimunud teatud muutused nende juhtkonna peamiste jõupingutuste koondamises. Täpsemalt:
Vene väegrupeeringu GV „Dnepr” koosseisu kuuluva 58. üldväearmee juhtkond kandis peamised jõupingutused üle oma paremale tiivale, 42. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalasse, otse Orihivi suunale.
Omakorda koondab väegrupeeringu GV „Vostok” koosseisu kuuluva 5. üldväearmee juhtkond oma jõupingutused ilmselt Huljaipolest lääne ja edela poole, püüdes oma eesliini üksuste peajõududega jõuda Orihivist kirdesse jäävasse piirkonda (Omelnõk – Šõroke – Jehorivka – Tšervona Krõnõtsja).
Seega võib tõdeda, et Vene juhtkonna tegevuses on selgelt näha kindel loogika. Ilmselt jõuti järeldusele, et kõik edasised katsed korraldada kogu „suvekampaania” raames mingitki sügavamat (operatiivset) pealetungi Zaporižžja suunas ilma Ukraina relvajõudude Orihivi kaitserajooni likvideerimata on elementaarsest operatiivsest vaatepunktist mõttetud. Seetõttu püütakse praeguses etapis esmalt lahendada just see ülesanne.
Selle plaani olemus seisneb tõenäoliselt Orihivi sügavas haaramises idast 58. ja 5. üldväearmee üksuste ja väekoondiste poolt nende kokkupuutetiival. Samas piirkonnas tegutsevad ka Vene õhudessantvägede 76. dessantründediviisi üksused, lahingusse toodud 40. eraldiseisev merejalaväebrigaad ning terve rida 35. üldväearmee üksusi ja allüksusi väegrupeeringust „Vostok”. Ning on täiesti võimalik, et lähitulevikus proovib vastane läbi viia aktiivseid pealetungioperatsioone Orihivist lääne pool suunal Nesteljanka – Novoandrijivka ning edasi Novopavlivka poole.
Teisisõnu püüab Vene juhtkond operatiivses mõttes „kokku voltida” kogu Ukraina relvajõudude kaitsesüsteemi Zaporižžjast kagus (eeskätt Orihivi piirkonnas), et saada võimalus liikuda oblastikeskuse suunas võimalikult laial rindel vähemalt kolme üldväearmee jõududega.
Ilmselt rakendavad mõlema Vene armee juhatused selleks terve rea samme, et koondada eespool nimetatud suundadele maksimaalselt võimalikke jõude. Täpsemalt:
58.üldväearmee tegevusalas paistab selle juhtkond järk-järgult viivat oma operatiivreserve vasakult tiivalt (19. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalast) paremale tiivale (42. motoriseeritud laskurdiviis).
Omakorda püüab 5. üldväearmee osa oma jõududega katta paremat ehk põhjatiiba (kokkupuutekoht 36. üldväearmeega Dobropillja piirkonnas ja sellest ida pool), samal ajal koondades oma operatiivreserve ja tugevdamisvahendeid vasakule tiivale Huljaipole piirkonda.
2️⃣ Praegune olukord
On ilmne, et ilma oma jõudude ja vahendite ning teatud hulga tugevdamisvahendite operatiivset ümbergrupeerimist lõpetamata ei alusta vastane tõenäoliselt nimetatud suundadel suuremate jõudude lahingusse toomist.
See aga ei takista tal juba rindele toodud üksuste ja väekoondiste abil lahendamast jooksvaid taktikalisi ülesandeid, eelkõige:
Stepnohirsk – Kamjanske suunal, 58. üldväearmee 19. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalas, püüavad selle eesliini üksused (tõenäoliselt tugevdatud 18. üldväearmee 47. motoriseeritud laskurdiviisi allüksustega) hoida oma positsioone Primorske ja Stepnohirski piirkonnas, et vältida edasist taganemist Jantšekraki jõe suunas. Viimaste nädalate jooksul viisid Ukraina relvajõud Primorske, Stepnohirski ja isegi Plavnõ suunal läbi aktiivseid vasturünnakuid, surudes vastase peaaegu täielikult Primorskest välja (tõenäoliselt on Vene üksuste käes veel mõned positsioonid Pokrovska tänavast lõuna pool), samuti likvideerides enamiku väikestest Vene jalaväegruppidest Stepnohirskist kagus.
Olukorda raskendab vastase jaoks veelgi asjaolu, et Ukraina väed hoiavad endiselt mitmeid positsioone Kamjanskest ida ja kagu pool (Jantšekraki jõe ääres, Lobkove ja Stepove põhja pool), mis annab neile võimaluse vähemalt tuletoetusega mõjutada Dnepri ääres Kamjanskest põhja pool tegutsevate Vene üksuste lahingukorda.
Omakorda „näitas” vastane mitme üsna aktiivse ründe- ja tormijooksuoperatsiooniga Stepove–Štšerbaki joonelt oma soovi liikuda põhja poole ehk Pavlivka ja Novojakivlivka suunas. Või õigemini taastada seal oma varasem positsioon. Stepove piirkonnas õnnestus vastasel liikuda metsariba mööda mitusada meetrit edasi Mira tänavast lääne pool, saavutada samasugune edenemine Mali Štšerbaki loodeosas ning „infiltreerida” paar väikest jalaväegruppi Štšerbaki põhja pool kuni ühe kilomeetri sügavusele.
Lisaks väärib märkimist mitu blokeeritud väikest vaenlase jalaväegruppi, mis on kaevunud Pavlivkast ida poole ja Novoandrijivkast loodesse (ilmselt mitte rohkem kui 5–6 meest). Näib, et nad on endiselt elus.
Märksa kõnekamad näivad Vene juhtkonna jõupingutused Orihivi piirkonnas. Nii õnnestus tõenäoliselt mitmel Vene ründerühmal Nesteljankast loodes liikuda paralleelsete metsaribade kaudu põhja poole 1,5–1,6 km ning Novoandrijivkast lõuna pool tehti mitu katset murda (või imbuda) selle lõunaservale.
Jätkusid ägedad lahingud Mala Tokmatška ja Novodanõlivka piirkonnas. Sealt tulev info on üsna vastuoluline. Ühelt poolt väidavad mitmed Vene „allikad”, et Mala Tokmatška on „vabastatud” (ning isegi õnnitlevad üksteist selle „tähtsa sündmuse” puhul), samas kui ettevaatlikumad räägivad vaid „osalisest kontrollist” küla üle.
Minu andmetel kontrollib vastane praegu Mala Tokmatškas vaid mõnda hoonet küla kaguosas — ja sedagi tinglikult, sest seal märgatakse aeg-ajalt ainult üksikuid Vene sõdureid. Veelgi enam, info Vene kohaloleku kohta kohaliku raudteejaama piirkonnas ja Konka jõe äärsetes kvartalites tekitab samuti teatavat umbusku.
Samas õnnestus Ukraina relvajõududel ilmselt Novodanõlivkast kagu pool teatud määral „minimeerida” Uspenivska Balka piirkonna ala, kuhu olid kaevunud Vene ründerühmade jäänused, kes olid varem püüdnud Rabotõne poolt mööda seda orgu jõuda külast lõuna pool asuva liiklussõlmeni.
Seevastu Orihivist ida ja kirde pool, Lugovske ja Prõlukõ vahelisel lõigul, jätkab vastane (5. ja 35. üldväearmee, 76. dessantründediviisi ning 40. merejalaväebrigaadi üksused) visalt Ukraina kaitsesüsteemi „rammimist” või õigemini selle „killustamist”.
✅ Ilmselt ei ole vastasel mitmel põhjusel võimalik tegutseda ühtsete ja enam-vähem suurte eesliiniüksustega ühes lahingukorras — muu hulgas Ukraina relvajõudude taktikalise tsooni droonide aktiivse kasutamise tõttu. Seetõttu püüab Vene juhtkond maksimaalselt ära kasutada Ukraina eesliiniüksuste isikkoosseisu puudujääke (ehk arvukaid nõrgalt kaetud „positsioonidevahelisi alasid”), suurendades pidevalt oma väikeste jalaväe- ja ründegruppide „infiltratsiooniliste” tegevuste intensiivsust.
Sellisel viisil tegutsedes on Vene juhtkonnal õnnestunud oma 5. üldväearmee tegevusalas saavutada üsna arvukaid väikeste jalaväe- ja ründegruppide „sissetunge” Ukraina eesliiniüksuste lahingukorda korraga mitmes piirkonnas ja suunal, kusjuures taktikalises mõttes üsna sügavale. Näiteks märgatakse vastase üksikuid jalaväegruppe Vozdvõženske, Verhnja Tersa, Horke edelaosa, Huljaipilske ja isegi sellest lääne pool Tšarivne piirkonnas.
Samas hoiavad Ukraina relvajõud Huljaipolest edelas, läänes ja loodes ning isegi Huljaipole enda piirkonnas endiselt mitmeid positsioone, mis on vastase aktiivsete pealetungide tõttu kas jäänud formaalselt kontrollitavatesse, kuid isoleeritud piirkondadesse või nihkunud juba vastase lahingukorra sügavusse.
Selle tulemusena on kujunenud olukord, kus Prõlukõ piirkonnast Lugovskeni ulatuval umbes 15–16 km laiusel lõigul, mida formaalne kontaktjoon ebaühtlaselt jagab, on mõlema poole lahingukorrad tugevalt läbipõimunud. Sisuliselt on mõlemad pooled sunnitud selles taktikalises tsoonis pidama omapäraseid lokaalsete kollete ja otsingu-reidide lahinguid väikeste jalaväegruppidega. Sealjuures kasutavad mõlemad pooled selliste gruppide varustamiseks ja toetamiseks aktiivselt taktikalisi droone.
Operatiiv-taktikalises mõttes tuleb siiski märkida, et Vene vägede eesliiniüksuste peajõudude edenemine Huljaipole–Omelnõki üldsuunal on kas täielikult peatatud või äärmiselt minimaalne. Isegi Vene 5. üldväearmee lähim ülesanne — koos tugevdamisvahendite ja koostöös tegutsevate üksustega jõuda peajõududega Verhnja Tersa–Huljaipilske joonele — on ilmselt siiani täitmata.
Vastase väikeste jalaväegruppide olemasolu Verhnja Tersa, Horke ja Huljaipilske piirkonnas ei saa ilmselgelt pidada selle ülesande täitmiseks. 5. üldväearmee ja selle tugevdamisüksuste peajõud tegutsevad endiselt Lugovske–Mõrne ja Huljaipole–Varvarivka joontel. Sealjuures ei ole vastasel vähemalt viimase kolme nädala jooksul õnnestunud oma põhijõududega murda läbi isegi taktikalisse sügavusse.
Sisuliselt on Vene 5. üldväearmee juhtkond ja selle tegevusalas tegutsevad üksused (sealhulgas 35. üldväearmee, mitmed 76. dessantründediviisi ning 40. merejalaväebrigaadi üksused), kasutades peamiselt väikeseid jalaväe- ja ründegruppe, muutunud omaenda hajutatud „infiltratsiooni” taktika pantvangideks. Kuna neil puudub võimalus koondada eesliiniüksuste peajõud suuremaks ühekordseks edenemiseks isegi taktikalises mõttes, on nad sunnitud piirduma ainult väikeste jalaväegruppide tegevusega, mis sisuliselt vähendab üldise edenemise tempo minimaalseks või isegi nullini.
Kogu Vene 36. üldväearmee tegevusalas ja selle kokkupuutetiival 29. üldväearmeega õnnestus Vene juhtkonnal pärast 120. merejalaväediviisi üksuste lahingusse toomist ilmselt peatada Ukraina eesliiniüksuste edasine edenemine Uspenivka, Temõrivka ja üldiselt Huljaipole–Võlõka Novosilka maantee suunas. Kuid oma vägede varasema olukorra taastamine, mis eksisteeris enne Ukraina vasturünnakute algust selles piirkonnas, ei ole neil endiselt õnnestunud.
Selle eesmärgiga viis vastane läbi rea visa ründe- ja tormijooksuoperatsioone suundadel Rõbne – Zlahoda, Novohrihorivkast põhja pool Verbove suunas ning tema kontrolli alla jäänud Berezove piirkonnas. Kuid tal õnnestus saavutada vaid mõned väikesed taktikalised sissekiilumised. Suurim neist oli tema ründegruppide „sissetung” Novohrihorivkast põhja pool kuni 1,8–2 km sügavusele Verbove suunas.
Samas hoiavad Ukraina relvajõud endiselt varem saavutatud positsioone Krasnohorske, Novomõkolajivka ja Ternove piirkonnas ning samuti Novohrihorivkast loodes.
3️⃣ Väljavaated
Minu arvates võib sellest teha mitu järeldust:
- Vene juhtkond on ilmselt jõudnud samale järeldusele, millele jõudsin ka mina varem: pealetung Zaporižžja suunas ilma „Orihivi probleemi” lahendamata oleks operatiivses mõttes täielik idiootsus. Vastavalt sellele on nad hakanudki tegutsema just selles võtmes — esmalt püütakse neutraliseerida Ukraina relvajõudude Orihivi kaitserajoon.
Samas tuleb mõista, et Vene väegrupeeringud „Dnepr” ja „Vostok” saavad Orihivi otsese ja tõsise vallutamise juurde asuda alles pärast mitme tingimuse täitmist:
- juba rindele toodud jõudude ümbergrupeerimise lõpetamist vastavate armeede tegevusalades;
- nende olulist tugevdamist lisajõududega (eeskätt sellistega, mida saaks kasutada „edu arendamiseks” pärast Ukraina kaitse taktikalise tasandi läbimurdmist);
- ning pärast seda, kui 58. ja 5. üldväearmee üksused jõuavad Orihivi ründamiseks ja vallutamiseks sobivatele positsioonidele — eelkõige selle tiibhaaramiseks ja Ukraina kaitserajooni kommunikatsioonide mõjutamiseks.
- Mis puudutab üldisi „suveplaane” Zaporižžja suunal, siis Vene juhtkond ei saa jätta mõistmata veel mitut asja.
Esiteks:
Lahingud Orihivi pärast (isegi juhul, kui need lõpevad Vene juhtkonna jaoks edukalt) võtavad nende jaoks praegu kõige defitsiitsemat ressurssi — AEGA. See tähendab, et isegi jõudmine Zaporižžja lähedastele lähenemisteedele võib lihtsalt mitte mahtuda suvekampaania raamidesse, eriti arvestades vajadust pärast Orihivi lahinguid teha operatiivne paus vägede täiendamiseks ja lahinguvõime taastamiseks. Teisisõnu jäävad nad Zaporižžja suunal enda jaoks optimaalsest ajagraafikust juba märgatavalt maha.
Vene juhtkonna strateegiliste reservide maht ja seisund sunnivad neid ilmselt pigem keskenduma ühe suure hüpoteetilise suvise pealetungioperatsiooni läbiviimisele ainult ühel operatiiv-strateegilisel suunal, mitte kahel korraga.
Selles mõttes näib Slovjanski–Kramatorski suund, ehkki oma ülesehituselt märksa mastaapsem (eriti vajalike jõudude ja vahendite mahu poolest), siiski mitmes aspektis Zaporižžja suunast atraktiivsem — eriti võimalike tulemuste ja nende mõju tõttu kogu sõja strateegilisele kulule. Kuigi ka seal jääb Vene juhtkond ilmselt enda jaoks sobivast ajakavast maha.
Katse korraldada laiaulatuslik pealetung „nii siin kui seal” (ehk nii lõuna- kui idaoperatsioonitsoonis korraga või väikese ajalise nihkega) viiks sisuliselt jõudude ja reservide hajutamiseni.
Pealegi ei ole võimalik Orihivi–Zaporižžja pealetungioperatsioon mõju poolest operatiiv-strateegilisele olukorrale võrreldav Slovjanski–Kramatorski operatsiooniga.
Kulutada väegrupeeringute „Dnepr” ja „Vostok” kõige lahinguvõimelisemad jõud Orihivi lahingutes, et seejärel jõuda Zaporižžja alla ja peatuda selle ees (sest linna kiireks tormijooksuks, rääkimata Dnepri forsseerimisest, ei jätkuks neil ilmselgelt jõude)? Väga küsitav perspektiiv.
Hoopis teine asi oleks Slovjanski–Kramatorski aglomeratsiooni vallutamine. See võiks avada Vene juhtkonnale väljavaated „naasta Izjumisse” ja hiljem ka „Harkivi alla”. Rääkimata sellest, et sellisel juhul võiksid vastase jaoks avaneda ka Pavlohradi ja seejärel Dnipro suunad.
Seetõttu pean täiesti võimalikuks, et väegrupeeringu „Dnepr” juhtkond (mida juhib kindralpolkovnik Mikhail Teplinsky, kes on ühtlasi kogu Vene õhudessantvägede ülem) võib saada Vene kindralstaabilt teatava „vabad käed” ulatuslike pealetungioperatsioonide läbiviimiseks Zaporižžja suunal kogu suvekampaania jooksul ning seda väegrupeeringu „Vostok” aktiivsel toetusel. Samas peab ta ilmselt hakkama saama peamiselt „oma jõududega” — ehk väegrupeeringu „Dnepr” kõige lahinguvõimelisemate üldväeüksuste ning selle operatsioonitsooni toodud Vene õhudessantvägede üksuste ja väekoondistega.
Selles mõttes on üsna kõnekas Vene õhudessantvägede 106. õhudessantdiviisi ümberpaigutamine Sumõ suunalt Dnepri-äärsele suunale. Ning neile, kes on unustanud, tuletan meelde: väegrupeeringu „Dnepr” ülema (ja ühtlasi kogu Vene õhudessantvägede ülema) kindral Mikhail Teplinsky otsese juhtimise all on JUBA vähemalt kolme Vene õhudessantvägede väekoondise peajõud — 7., 76. ja 104. dessantründediviis. Neist vähemalt kaks — 7. ja 76. dessantründediviis — tegutsevad juba praegu Orihivi–Zaporižžja suunal.
On täiesti võimalik, et 106. õhudessantdiviis asendab Dnepri-äärsel suunal 104. dessantründediviisi, mis mõne aja pärast võib samuti „välja ilmuda” just Zaporižžja suunal.
Petrenko
Slavjanski suund. Vaenlane on loonud endale tugipunkti Severski Donetsi-Donbassi kanali ääres Malinovka ja Privolje vahel. Vene rünnakud järgnevad suure tõenäosusega, eesmärgiga sirgendada rindejoont mööda kanalit.
Kanalist lääne pool jätkuvad lahingud Markovo pärast. Vene üksustel õnnestus külla siseneda, kuid neid tabasid kohe droonide rünnakud.
Alex
Vaenlase rünnakud on praegu haruldus.
Isegi tohutul dolbo..bide karjal on oma ressurss ja see pole lõputu; kui pool aastat tagasi said piidrid endale lubada regulaarseid rünnakuid, kuigi isegi siis ilma soomuseta, siis nüüd on see tohutu haruldus, välja arvatud juhul, kui mõni nende komandöridest tuleb välja uskumatu plaaniga (seda juhtub)).
Inimressursi puuduse tõttu keeldusid nad pidevatest rünnakutest, valides selle asemel infiltratsiooni taktika - võimalikult kütusevaba ja sügava lähenemise läbi meie eelpositsioonide, mis juba mitu aastat pole mõlemal pool pidevat rindejoont moodustanud.
See ei toimi alati, kuna vaenlane ei suuda koguda piisavalt üksusi enam-vähem massiivseteks sellisteks operatsioonideks, sest 60-70% kõigist piidritestest sureb enne rindejooneni jõudmist või kohe sinna jõudmisel.
Lühikese aja möödudes tekib vaenlasel selgem ründepotentsiaali kriis ja üldiselt on nende sõjapidamise taktika end ammendamas, seega pole piidrite edasitungi peaaegu üldse näha + nad surevad väga kiiresti, ütleksin, et tööstuslikus mastaabis, mis tekitab suuri personaliprobleeme või õigemini nende kriitilist puudust.
Mirošnikov
Slovjanski suund
Kõige hullem on olukord Rai-Oleksandrivka suunas ja sissetungijad hakkavad peale suruma mitte ainult lõunast, vaid ka idast. Nüüd on kogu sillapea Krõvaja Lukast ja Zakitnest Nikiforivka ja Fedorivka 2 piirkonda jäänud üheks pidevaks lahinguväljaks.
Vaenlane imbub pidevalt sisse, kogub ja tõmbab juurde jalaväge. Meie sõdurid hävitavad kõik selle ja seejärel on vaenlasel juba 2-3 uut piirkonda kogunenud jalaväega. See on Kalenikis, Krõvaja Lukas ja Riznykivkas - vaenlase rünnakgrupid on kohal paljudes kohtades, püüdes laiendada tingimusliku kontrolli tsooni.
Kõige hullem on siin see, et vaenlase jalavägi jõuab juba Rai-Oleksandrivka äärelinna. Tegelikult algavad lahingud selle äärmiselt olulise küla pärast järk-järgult. Nagu ma varem ütlesin, kui küla kaotatakse, on järgmine kaitseliin Mõkolaivka, mis asub Slovjanskist ainult 5 kilomeetri kaugusel.
Teistes piirkondades oli vaenlasel edu Minkivka ja Prõvillja piirkonnas. Seevastu Tihhonivka-Markovoje-Maiskije piirkonnad on enamasti muutumatud. Okupandil on minimaalsed edusammud. Kuigi see on teine suund (Družkovskaja), mõjutab see meie sillapea paremat tiiba Bahmuti-Slovjanski maantee piirkonnas.
VF
Rindeteade, 10. mai
Venemaa kaitseministeerium teatas, et Vene väed jätkavad „sõjalise erioperatsiooni” tsoonis relvarahu järgimist, mida Ukraina relvajõud on alates 8. maist rikkunud 16 071 korda. Vastane ründas Vene positsioone 8 korda — Vene väed vastasid tulega ja andsid vastulööke.
Kohapealsete teadete järgi on paljudes rindelõikudes saabunud vaikus. Kuigi droonid lendavad ja aeg-ajalt kostab tulevahetust, pole kummalgi poolel märkimisväärset edenemist registreeritud.
▪️ Hersoni suunal püsib suhteline vaherahu. Kuigi Ukraina väed tegutsevad aktiivselt saarte tsoonis ja Oleški piirkonnas, õnnestus pooltel kokku leppida langenute surnukehade äraviimises. Vene luuredroonide arv on peaaegu kaheksakordistunud. Väidetavalt tuvastati, et vastane viib aktiivselt läbi roteerimisi ja varustuse vedu peaaegu kõikidele positsioonidele ning loob uusi logistikapunkte. Ööpäeva jooksul said vaenlase pommitamistes vigastada kaks elanikku Hornostaivkas ja Kairõs.
▪️ Zaporižžja rindel püüdsid Vene väed juba enne vaherahu olukorda stabiliseerida, kuid kohapealsete andmete järgi on Ukraina väed kindlustunud Stepnohirski keskosas ja kontrollivad suuremat osa Primorskest. Lukjanivske ja kolm naaberküla kirdeosas on Ukraina kontrolli all. Suuna idaflangil laiendasid Vene relvajõud kontrollitsooni Verhnja Tersa piirkonnas. Varem õnnestus neil kinnistuda Vozdviživkas. Vastase teadete kohaselt viiakse Melitopoli–Tokmaki–Vasõlivka piirkonda Vene soomustehnikat ja jalaväge. Vastane eeldab, et pärast vaherahu alustab Vene armee uut pealetungilainet.
▪️ Dnipro lõigus jätkavad Ukraina väed Vene kaitse proovilepanemist: Ukraina üksused püüavad nii kergete sõidukitega kui jalgsi kogu rindel läbi imbuda Vene kaitse sügavusse. Kohapealsete andmete järgi tõrjuvad Vene sõjaväelased kõik katsed tagasi.
▪️ Dobropillja suunal tõrjusid Vene relvajõud 8 Ukraina vasturünnakut. Vene poolel edenemist ei olnud, peamine ülesanne on kinnistuda vallutatud positsioonidele. Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Sõrski sõnul viis Vene väejuhatus hiljuti sellele lõigule 106 000 sõdurit.
▪️ Kostjantõnivkas muutusi ei ole.
▪️ Siverski rindel registreeriti vastase lokaalseid väljatunge Dibrõva metsades, kust väikesed Ukraina grupid püüavad imbuda Vene vägede tagalasse. Sama taktikat kasutavad ka Vene üksused.
▪️ Krasnõi Lõmani lõigus tabati vastulöögiga Ukraina positsioone Majakõs. Vene väed liikusid Jarovas edasi 200 meetrit. Kõige keerulisem olukord kujuneb praegu Tatjanivka ja Prõšõbi piirkonnas. Seal ründavad Ukraina väed intensiivselt, püüdes kasutada ära vaiksemat perioodi. Suuna põhjalõigult ilmusid kaadrid, mis kinnitavad Vene kontrolli Nadija küla üle. Kohapealsete teadete järgi on Luhanski oblastis Vene vägedel jäänud vallutada veel kaks küla: Novojehorivka ja osa samanimelisest naaberkülast. Harkivi oblastiga piirnevate külade korduv käest-kätte liikumine on viinud selleni, et Luhanski oblasti „vabastamisest” on teatatud juba neli korda.
▪️ Kupjanski ja Harkivi suundadelt uudiseid ei olnud.
▪️ Sumõ piirialalt tuleb teateid, et vastane rajab aktiivselt kindlustusi Sumõ ümber. Purustatud Püha Dmitri kloostris hukkasid Ukraina tõkestusüksused väidetavalt Ukraina desertöörid, kes põgenesid Rjasne lähedal oma üksusest.
▪️ Vene õhutõrje tulistas ööpäeva jooksul alla 57 Ukraina drooni. Vigastada said elanikud Brjanski, Kurski ja Zaporižžja oblastis.
▪️ Venemaa kaitseministeeriumi teatel ei andnud Vene relvajõud vaherahu ajal lööke lennuväe, suurtükiväe ega ründedroonidega Ukraina positsioonide pihta. Ukraina võimud teatasid samal ajal Vene droonirünnakutest Harkivi Kiievi rajoonile ja Kutsurubi kogukonnale Mykolajivi oblastis.
Petrenko
Harkivi oblastis, Vovtšanski sektori tiival, tõrjusid Ukraina relvajõud vaenlase mitmelt positsioonilt Starõtsja ja sellega külgneva metsa lähedalt välja.
Venemaa teatas selle küla "vallutamisest" nii 18. mail 2024 kui ka selle aasta 24. jaanuaril, kuid nagu näeme, on tegelikkus ametlikest teadetest kaugel.
Slavjanski suund. Vaenlane on kindlustanud oma positsiooni Dibrova lõunapoolses äärelinnas ja jätkab külale pealetungi. Samal ajal liiguvad Vene üksused Severski Donetsi-Donbassi kanali suunas.
Ajutise relvarahu tõttu on aktiivsus selles piirkonnas vähenenud, kuid pealetungi jätkamiseks on sisse toodud uusi reserve.
Putini abi Juri Ušakov teatas: „Ukraina konflikti lahendamine ilma Ukraina relvajõudude Donbassist väljaviimiseta jääb seisma isegi pärast 10 läbirääkimisvooru.“
Kummaline. Nii palju aastaid oleme kuulnud Venemaa ennustusi piirkonna peatse sõjalise ülevõtmise kohta ja lõpuks taandub kõik diplomaatilistele ultimaatumitele.
Petrenko
Zaporižžja sektoris algatasid Ukraina relvajõudude üksused aprilli lõpus ja mai alguses Stepnogorski ja Primorskoje piirkonnas rea edukaid vasturünnakuid. Vaenlase teadete kohaselt õnnestus Ukraina vägedel parandada oma taktikalist positsiooni ja tõrjuda Vene väed mitmelt positsioonilt, sealhulgas varem mainitud suvilakooperatiivist. Ajutise relvarahu ootuses võtsid Vene üksused kasutusele kaitsetaktika, keskendudes oma positsioonide hoidmisele.
VF
Vaenlane (UKR) suurendab oma kohalolekut "väikeses taevas", soovimata kaotada oma eeliseid.
Mitmete meediaväljaannete andmetel kasutab vaenlane aktiivselt Hornet-tüüpi mehitamata õhusõidukeid avalikel teedel, et jahtida sõjaväesõidukeid 100-kilomeetri raadiuses rindejoonest.
Seega üritab vaenlane selgelt laiendada oma nn tapmistsooni, sealhulgas Venemaa piirialadel – Venemaa mandriosa piirkondades.
Trump kuulutas eile õhtul välja kolmepäevase relvarahu Ukraina ja Venemaa vahel 9.–11. maini. Ta teatas, et kokkulepe hõlmab vaenutegevuse täielikku lõpetamist ja 1000 sõjavangi vahetust 1000 vastu.
Zelenskõi kinnitas infot, täpsustades, et kokkulepped saavutati läbirääkimiste teel, kus osalesid ka Ameerika Ühendriigid.
Mašovets
Teile teadmiseks!
Meie arvustuse ülevaate kolmas osa, mis käsitleb Venemaa väejuhatuse võimalikke suveplaane, avaldatakse mõnevõrra ebatavalises formaadis.
Tänane otseülekanne Jana Holodnajaga on Kanal 5 YouTube'i kanalil kell 20.00.
Meie suvearvustuse kolmas osa. Vastame teie küsimustele otseülekandes.
Petrenko
Kostjantõnivka piirkonnas viivad Vene üksused linna idaservas läbi rünnakuoperatsioone, tegutsedes väikestes gruppides. Ukraina relvajõududel on õnnestunud taastada kontroll Sobornosti tänava ääres asuvate hoonete üle ja puhastada Gora linnaosa idaosa.
Samal ajal on Metallurgi daatša (suvila) kooperatiivi lähedal tuvastatud vaenlase edasitung; on teatatud vaenlase katsetest imbuda linna idapoolse alajaama kaudu. Võitlus jätkub ka Iljinovka lähedal.
Dobropolskoje suund. Dorožnoje ja Zapovednoje vahel on vaenlane liikunud metsaistanduse lähedale. Rünnakud jätkuvad Dorožnoje lähedal ja Zapovednojest lõunas: vaenlane üritab rindejoont raudtee äärde joondada, et alustada rünnakut Belitskoje suunas.
Pokrovski sektoris jätkuvad lahingud Rodinskoje lähedal, samuti Grišinost põhja ja lõuna pool.
Zelenskõi väitis, et homne päev Venemaal sõltub sellest, mida me täna kuuleme. Presidendi sõnul tegutsevad Ukraina relvajõud samamoodi ja vastavad mürsutulele vasturünnakutega ning ta kirjeldas hommikusi rünnakuid Venemaa territooriumil vastusena sarnastele rünnakutele Ukraina vastu.
Zelenskõi sõnu võib tõlgendada kui valmisolekut järgida 9. mail sõlmitud relvarahu, kui Venemaa rünnakuid ei toimu.
Mis puudutab võimalikku "kättemaksurünnakut" Kiievi vastu, siis peaksime ootama sarnaseid rünnakuid juba toimunud rünnakutega. Rünnakud otsustuskeskuste või Dnepri jõel asuvate sildade vastu kutsuksid esile vastumeetmeid, mis on Venemaa jaoks äärmiselt ebasoodsad, arvestades Ukraina droonide tootmise suurenemist.
Piisab, kui meenutada rünnakuid Venemaa "varilaevastiku" tankeritele Vahemerel 19. detsembril 2025 ja selle aasta 3. märtsil. "Ukraina piraatide" ilmumine rünnakudroonidega maailmamerre võib viia Venemaa ekspordilaevastiku süstemaatilise hävitamiseni. Olukord on keerulisem, kui paistab, ja Dneprit ületavate sildade "puutumatus" on selle täiendavaks kinnituseks.
Petrenko
Eilse päeva lõpu seisuga ei olnud rindejoone konfiguratsioonis olulisi muutusi täheldatud. Vaenlase edasiliikumist täheldati Novopavlovski sektoris Orehhovo küla lääneserva lähedal.
Täna öösel sihtisid droonid Jaroslavli naftatöötlemistehast, samuti rajatisi Rostovi, Bataiski ja Azovi linnas. Löögikohtades puhkesid suured tulekahjud.
