Mašovets
‼️ Ülevaade
Jätkame formaadis „lühidalt erinevatelt suundadelt“.
1️⃣ Guliaipole suund.
Venemaa väegrupeeringu (ГВ) „Vostok“ vasaku tiiva väed (jõud), täpsemalt 5. ja 35. ühendrelvaarmee (ОА) koos neile juurde antud tugevduselementidega, jätkavad pealetungi üldsuunal Guliaipole – Orikhiv, püüdes jõuda oma põhijõududega Omelnik – Shyroke – Yehorivka – Krasnõi Kolodets piirkonda, Ukraina relvajõudude Orikhivi kaitsealale kirdes.
Lisaks püüab vastane oma 5. ühendrelvaarmee vastutusalas edasi liikuda põhja ja loode suunas ning taastada seeläbi oma positsioonid Haitšuri jõe ääres, selle kokkupuutealal 36. ühendrelvaarmeega. Selleks jätkavad Venemaa 5. ühendrelvaarmee eesliini üksused koostöös naabruses paikneva 36. ühendrelvaarmee eesliini üksustega aktiivseid ründe- ja tormirünnakuid suundadel Ravnopillia – Dobropillia ja Zelene – Dobropillia, püüdes jõuda Ternovate – Radostne – Novõi Zaporižžja – Dobropillia piirkonda.
Aruandeperioodi jooksul ei suutnud vastane siiski ülaltoodud ülesandeid täita. Venemaa 5. ja 35. ühendrelvaarmee eesliini vägede ja üksuste põhijõud, mis olid varem jõudnud Prõlukõ – Sladke ning Zelene – Zaliznitšne ja Myrne – Luhovske joonele, saavutasid ainult arvukate väikeste jalaväe- (ründe-) gruppide infiltratsiooni nimetatud suundadel, mis ei taga neile siiski nende piirkondade püsivat kontrolli. Eelkõige on selliseid gruppe tuvastatud:
- Ternovate – Novõi Zaporižžja – Sladke – Dobropillia piirkonnas
- suundadel Prõlukõ – Vozdvyženka ja Jelenokostjantõnivka – Vozdvyženka
- Verhnia Tersa – Tsvetkove – Zaliznitšne – Horjke piirkonnas
- samuti suundadel Myrne – Novoselivka ja Luhovske – Krasnõi Kolodets
Selles mõttes jätkab vastase juhtkond katseid nendel lõikudel oma jõupingutusi suurendada, püüdes oma ründejalaväe järkjärgulise kogumise abil Ukraina relvajõudude eesliiniüksuste ja -allüksuste lahingukorra taktikalises sügavuses desorganiseerida nende kaitsesüsteemi ning saavutada oma eesliiniüksuste suurem (sügavam) edasiliikumine.
Nende edasiliikumise tempo on aga juba üsna pikka aega jäänud minimaalseks. Rohkem kui 2 kuu jooksul kestnud visades ja Venemaa vägedele üsna kulukates pealetungilahingutes nende 5. ja 35. ühendrelvaarmee vastutusalas (pärast Guliaipole hõivamist) on nad üksikutel lõikudel edasi liikunud vaid 2,5–5,5 km.
Ilmselt ei tulene see üksnes sellel suunal tegutseva Ukraina vastava väegrupeeringu visast kaitsetegevusest, vaid ka Ukraina vägede taktikalises mõttes tulemuslikust pealetungitegevusest Venemaa 36. ja 29. ühendrelvaarmee vastutusalas, mis kuuluvad väegrupeeringusse „Vostok“. See omakorda sundis Venemaa juhtkonda kasutama seal osa väegrupeeringu „Vostok“ operatiivreservidest, mis olid ilmselt algselt ette nähtud pealetungi edasiseks arendamiseks Guliaipole – Orikhivi suunal.
Võimalik, et jutt käib 69. üksikust kattebrigaadist, mitmest 35. ühendrelvaarmee koosseisu kuuluva 38. üksiku motoriseeritud laskurbrigaadi allüksusest ning 120. merejalaväediviisi üksustest ja allüksustest. Guliaipole suunalt idast Orikhivi suunas pealetungivate 5. ja 35. ühendrelvaarmee vägede (jõudude) tugevdamine väljendus üksnes 40. üksiku merejalaväebrigaadi toomises sellesse piirkonda.
Seoses 58. ühendrelvaarmee aktiveerumisega Orikhivi suunal, mis kuulub väegrupeeringusse „Dnepr“, on täiesti võimalik, et „Vostoki“ väegrupeeringu juhtkond püüab lähiajal suurendada oma jõupingutusi Guliaipole – Orikhivi tee ääres ja sellest lõuna pool (Luhovske – Myrne joonelt Novoselivka ja Krasnõi Kolodetsi suunas), et tagada esimese parem tiib ning võimaldada koondada Orikhivi kaitsealale suurem hulk vägesid ja vahendeid.
2️⃣ Orikhivi–Zaporižžja suund.
Nagu ma varem prognoosisin, läks Venemaa 58. ühendrelvaarmee juhtkond paar nädalat tagasi oma 42. motoriseeritud laskurdiviisi vastutusalas praktiliselt üle aktiivsemale tegevusele, püüdes tungida Orikhivi linna.
Alguses püüdis Venemaa väejuhatus linna sisse murda tiibadelt – tegutsedes Nesterjankast Novoandriivka suunas (läänest ja edelast) ning Novopokrovka poolt Mala Tokmatška kaudu (idast ja kagust). Need katsed ei saavutanud aga erilist edu ega toonud kaasa edasist arengut.
Nesterjankast põhja pool ja Malõ Štšerbakkõst ida pool edasi liikunud Venemaa „infiltraadid“ ei suutnud Novoandriivka piirkonna kõrgustikeni jõuda. Ukraina allüksused avastasid õigel ajal mitu vastase väikest ja „üli-väikest“ jalaväegruppi, mis olid siiski suutnud Malõ Štšerbakkõ ja Novoandriivka vahelise tee ületada, ning likvideerisid need.
Praeguse seisuga hoiavad nende edukamad kaaslased ilmselt endiselt mitut metsariba „hallis tsoonis“ Nesterjankast põhja pool ja Malõ Štšerbakkõst kagus. Veelgi enam, tõenäoliselt korraldasid Ukraina relvajõud Malõ Štšerbakkõ ja Štšerbakkõ piirkonnas vasturünnaku, mille tulemusel nihutati vastase põhiseisukohad neist lõuna poole ning vähendati oluliselt Malõ Štšerbakkõ – Pavlivka suunal blokeeritud väikeste gruppide hulka, kuigi mõnda neist tuvastatakse seal endiselt.
Vastasel tiival, Mala Tokmatška piirkonnas, ei olnud ka Novopokrovka poolt tegutsenud vastase katsed eriti edukad. Ta löödi sisuliselt selle varemetest välja ning vaid mõned „kered“ jätkasid varjumist mahajäetud parandusliku töö koloonia keldrites samanimelise raudteejaama piirkonnas.
Mitu nädalat toimusid visad lahingud Mala Tokmatška, Belohirja ja Luhovske piirkonnas. Praeguse seisuga suutis vastane taas tuua Mala Tokmatška kagupoolse serva kõige äärde mitu oma „üli-väikest“ jalaväegruppi ning teha sama Belohirjas. Kuid sealt edasi nad liikuda ei suutnud.
Samas tuleb märkida, et sellest piirkonnast kirdes suutis vastane Luhovske poolt infiltreerida taktikalisse sügavusse terve rea ründegruppe Tšarivne, Novoselivka ja Krasnõi Kolodetsi suunal. Selle tulemusena õnnestus mitmel tema ründegrupil sisse seada end paari metsariba sisse 2,5 km Mala Tokmatškast kirdes.
Seega ei õnnestunud vastasel Orikhivi kaitseala tiibadelt haaramine, ütleme nii, „päris hästi“ – linna sisse murda tal ei õnnestunud. Arvan, et just seetõttu otsustas ta seejärel proovida otsekohesemat varianti – tungida Orikhivi „otse eest“, lõunast, Novodanõlivka kaudu. Ja ootamatult osutus see edukamaks kui tema varasemad tiibadelt haaramise ja manööverdamise katsed.
Umbes nädal tagasi suutsid mitu Venemaa luure-diversioonigruppi (РДГ) liikuda mööda Uspenivka uhtorgu Novodanõlivkani, seejärel jõuda Orikhivi kagupoolse ääre ja Mala Tokmatška loodepoolse ääreni. Pärast seda liikusid ilmselt nende jälgedes edasi vastase väikesed ja „üli-väikesed“ ründegrupid.
Ei saa öelda, et neid oleks praeguseks seal „ohtlikult palju“, kuid ilmselt õnnestus mitmel 2–3 sõjaväelasest koosneval grupil (mõnes võib-olla isegi 4–5 „keha“) hõivata mitmed hooned nii Novodanõlivkas kui ka Orikhivis. Veelgi enam, paaril neist õnnestus jõuda väikesesse metsatukka Mala Tokmatškast Orikhivi suunduvate maantee- ja raudteelõikude läheduses.
Praeguse seisuga on Ukraina relvajõudude eesliinipositsioonide ja Orikhivi vahel, Novodanõlivkast lõuna pool, tuvastatud mitu punkti, kus tõenäoliselt viibivad Ukraina vägede tagalas need „infiltraadid“.
Kõige „põhjapoolsemad“ neist on end sisse seadnud Orikhivi kagupoolses äärelinnas (Privokzalnaja tänava ja ATO kangelaste tänava vahelisel alal), Novodanõlivka põhjaserval varjub tõenäoliselt samuti mitu Venemaa ründevõitlejat (Hrustaĺkovi tänavast ida pool) ning selle lõunapoolse sissepääsu juures (vahetult pärast liiklussõlme) on nad samuti angaaridega alal (garaažid, töökojad, laod?) kohal. Veel mitu neist on end sisse seadnud väikeses metsatukas Orikhivi ja Mala Tokmatška vahel, mõlemast teest lõuna pool. Samuti hoiab tõenäoliselt vastase väike jalaväegrupp Uspenivka sälkoru piirkonnas mingit „vahepealset“ ala, mida kasutatakse oma ründevõitlejate vahepealseks koondamiseks ning nende edasiseks liikumiseks Novodanõlivka ja Orikhivi suunas.
Ilmselt puuduvad Ukraina relvajõududel sellel suunal lihtsalt vastavad jõud ja vahendid, et need „läbitungijad“ kiiresti ja tõhusalt puhastada. Seetõttu püüab vastane tõenäoliselt lähiajal hetke ära kasutades oma kohalolekut nimetatud piirkonnas suurendada. Sisuliselt saavutab ta selle efekti oma ründejalaväe massilise liigutamisega omalaadsete „ülekandumiste“ abil – ühest „kinnistatud“ punktist järgmisse ning sealt edasi järgmisse jne. Põhimõtteliselt samamoodi, nagu ta tegutses teiste enam-vähem suuremate asulate ründamisel (Kupjansk, Pokrovsk, Kostjantõnivka jne).
Mis puudutab Zaporižžja suunda, siis ka seal on olukord hakanud järk-järgult muutuma Ukraina relvajõudude jaoks ebasoodsamas suunas. Vastane (58. ühendrelvaarmee 19. motoriseeritud laskurdiviisi vastutusalas) alustas taas vasturünnakuid, püüdes jätkata oma eesliiniüksuste ja -allüksuste edasiliikumist üldsuunal Komõšuvaha, eesmärgiga jõuda Malokaterynivka – Komõšuvaha joonele.
Eelkõige õnnestus tal taas „tuua“ Ukraina eesliiniüksuste tagalasse terve rida oma ründegruppe (neid tuvastatakse Stepnohirskist idas ja kirdes, Pavlivka piirkonnas ning Stepnohirski ja Stepove vahelisel lõigul). Vastase väikeseid jalaväegruppe tuvastatakse taas ka Primorske lõunaosas (Pokrovska tänavast põhja pool).
Lisaks alustas vastane taas aktiivseid rünnakuid Stepnohirskis asuva „Kõrgustiku“ piirkonnast, mööda Tavriiska ja Ahrarna tänavaid, Stepnohirski ja Primorske vahel asuva „Koltso“ liiklussõlme suunas (ilmselgelt püüdes ära lõigata Ukraina jalaväegruppe, mis murdsid läbi Plavni piirkonda ja kindlustusid seal).
Seega võib nentida, et pärast oma 58. ühendrelvaarmee vasakul tiival toimunud enda jaoks üsna edukat aktiivset kaitset (Vene vägedel õnnestus Ukraina relvajõudude vasturünnakute käigus Primorske ja Stepnohirski piirkonnas hoida Kamjanske piirkonnast põhja pool asuvat ala) otsustas selle väejuhatus taas üle minna aktiivsele pealetungitegevusele, koondades oma põhijõupingutused Ukraina relvajõudude Orikhivi kaitsealale.
