Konstantin Mašovets
Lühidalt olukorrast üksikutel suundadel
Teine osa
1️⃣ Konstantinivka suund
Vene 70. motolaskurdiviisi (MSD) üksused, mida on tugevdatud 3. üldväearmee (OA) jõudude ja vahenditega – mis tõenäoliselt kuuluvad taktikalisse gruppi TGr „Bahmut“ –, tegid eelmisel nädalal mitu üsna visa katset edeneda Tšasiv Jari piirkonnas. Sealhulgas kasutati mitut soomustehnika üksust ja kergeid motoriseeritud vahendeid (mootorrattad, bagid jne).
Eelkõige puudutas see suunda Novosevernõi mikrorajoon – Stenki. Lisaks täheldati vastase (Vene vägede) katseid siseneda loode poolt Nikolajevkasse, möödudes läänest Dnepri tiigist, kasutades selleks mitut väikest jalaväegruppi.
Ilmselt on Vene 70. MSD juhtkonnal üsna selgesõnaline käsk anda „kohest toetust“ 3. armeekorpuse (AK) üksustele, mis püüavad tungida Konstantinivka ida- ja kirdeossa.
Minu arusaamist mööda püütakse seda ülesannet lahendada jõudes liinile Veroljubivka – Novodmõtrivka, milleks on aktiveeritud ründe- ja tormitegevus mõlemal pool Tšasiv Jarist Kramatorskisse viivat raudteed (Privokzalnaja tänava piirkonnas) Stenki ja Veroljubivka külade suunas. Samuti tehakse aktiivseid katseid mööduda Nikolajevka piirkonnas kaitsvatest Ukraina üksustest üldsuunal Tšasiv Jar – Podolske ja edasi Novodmõtrivka poole.
Seni pole Vene väed oma 70. MSD vastutusalas märkimisväärset edu saavutanud. Neil õnnestus hõivata vaid kolm metsavööndit Tšasiv Jari Novosevernõi mikrorajoonist loodes (st raudteest põhja pool), kuid Veroljubivkasse tungida ega Podolske või Krasne asulates kanda kinnitada pole õnnestunud.
Konstantinivkas endas, selle idaosas, käivad praegu ägedad lähivõitlused sinna tunginud Vene vägede eraldiseisvate ründerühmadega (tõenäoliselt 72. eraldi motolaskurbrigaadi või 3. AK 6. MSD koosseisust). Sissetunginud Vene jalavägi püüab meeleheitlikult kanda kinnitada Martenovskaja ja Parkovaja tänava piirkonnas (Novodmõtrivkast lõuna pool) ning samuti Bahmutskaja ja Kotelnikovi tänavate kandis. Sisuliselt on see linna kõige idapoolsem serv.
AK ründeüksused tegutsevad Predtšetõne ja Stupotški poolt (põhimõtteliselt mööda maanteed T-0504 Pokrovsk – Bahmut, mis läbib Konstantinivkat). Vastane kasutab aktiivselt väikeste jalaväegruppide linna toomiseks metsaribasid linnakalmistu ja tee ääres asunud kohviku „Margarita“ varemete vahel, mis paiknevad linnast ida pool.
Minu hinnangul ei ole vastasel seni õnnestunud nendes piirkondades kindlalt kanda kinnitada Ukraina relvajõudude aktiivse vastutegevuse tõttu, kes korraldavad perioodiliselt vasturünnakuid ja püüavad linna idaservas avastatud väikseid Vene jalaväegruppe „puhastada“. Samal ajal on Vene juhtkonnal nende üksuste kiire tugevdamine ja positsioonide kindlustamine oluliselt raskendatud Ukraina taktikaliste droonide intensiivse tegevuse tõttu kõigil linna ida poolt lähenevatel suundadel.
Vene 8. üldväearmee (OA) vastutusalas on näha, et vastane on selgelt koondanud jõupingutused selle paremale tiivale ehk otse Konstantinivka suunas. Sisuliselt on linna ründamiseks lõunast ja edelast koondatud suurem osa lahinguvõimelistest jõududest 150. ja 20. motolaskurdiviisi koosseisust, samuti täiendavad üksused (taktikaline grupp „Dzeržinsk“). Nende peamine ülesanne on murda läbi Konstantinivka lääne- (kesk-) ossa Berestoki poolt ja läbi Iljinivka.
Probleemiks vastase jaoks on see, et Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt mitmeid positsioone Ivanopilja ja Pleštšejevka piirkonnas ning samuti Stepanivka kandis. See tähendab, et vastase jalaväeüksuste, mis on Berestoki piirkonda edasi liikunud, tiivad on ohustatud. See omakorda võimaldab Ukraina juhtkonnal õigeaegselt avastada Vene ründejalaväe koondumist suunal Berestok – Konstantinivka ning reageerida vastavalt kõikidele katsetele liikuda põhja suunas suuremate jõududega.
Lisaks ei ole taktikalise grupi „Dzeržinsk“ eesliiniüksustel seni õnnestunud Iljinivkat vallutada, sest sisuliselt ainus võimalik tee jõupingutuste suurendamiseks sellel suunal (tihedalt võsastunud org, mis ulatub Berestokist edelas asuvast teeristist põhja poole peaaegu Iljinivkani) on kohalikele Ukraina vägedele hästi teada ning on regulaarselt nende tule all.
Kõik see on viinud olukorrani, kus Vene 8. OA eesliiniüksused, alates hetkest, mil neil õnnestus Berestokis kanda kinnitada ja „imbuda“ mööda nimetatud orgu mõne „üliväikese“ jalaväegrupiga Iljinivka edelaossa (Naberežnaja tänava piirkonda), ei ole juba üle kahe nädala suutnud edasi liikuda ehk edeneda Konstantinivka lääne- (kesk-) osa suunas.
Praegu püüab Vene juhtkond, kuna tal puudub võimalus märkimisväärselt suurendada jõupingutusi neil suundadel, „imbuda“ sinna võimalikult paljude väikeste ja „üliväikeste“ jalaväegruppidega. Nad tegutsevad kolmel peamisel lõigul: mööda Dorožnaja tänavat (kasvuhoonete suunas), mööda maanteed T-0504 endise autokaupluse „Magistraal“ suunas ning püüavad tungida Konstantinivka tehnikumi (Luganski Riikliku Põllumajandusülikooli) piirkonda – ilmselt eesmärgiga sundida Ukraina vägesid taanduma lõuna pool asuvatelt Ivanopilja ja Pleštšejevka positsioonidelt. Seni ei ole vastane selles osas märkimisväärseid edusamme saavutanud.
2️⃣ Dobropillja suund
Vene 51. üldvägedearmee (OA) jätkab oma jõupingutuste koondamist vasakule tiivale, mis piirneb 2. OA vastutusalaga. Sisuliselt on selle juhtkond praegu loobunud kohestest katsetest liikuda suuremate jõududega piirkonda Novõi Donbass – Volnoje – Novoje Šahovoje – Biletske, ehk murda läbi Dobropillja lähistele idast ja kagust.
See on ka mõistetav, sest märkimisväärse osa selle armee brigaadide lahinguvõime tekitab teatud küsimusi. Seetõttu näib üsna loogiline ja adekvaatne otsus koondada lahinguvõimelisemad jõud lähemale aeglaselt edasi liikuvatele 2. OA üksustele, et tugevdada nende „survet“.
Mõned „rutiinsed“ katsed selle armee eesliiniüksuste poolt imbuda väikeste jalaväegruppidega Biletskesse Zatõška ja Rodõnske suunalt ei toonud vastasele edu. Sellega piirdus ka 51. OA juhtkond. Ka lõuna pool Kutšeriv Jari, Dorožne piirkonnas ning Volnoje suunal ei näidanud vastane möödunud nädalal erilist aktiivsust.
Küll aga lõuna pool jätkab Vene 51. OA ilmselt ründejalaväe koondamist Krasnõi Limani ja „Krasnolimanskaja“ kaevanduse piirkonnas, kus on tõenäoliselt rajatud mitu roodutaseme ja rühmataseme tugipunkti ning toodud sellele lõigule märkimisväärne osa suurtükiväest. Tõenäoliselt plaanib vastane kasutada Novoekonomitšnoje ja Razino poolt juurde toodavaid jõude vähemalt kahe taktikalise ülesande täitmiseks:
1) edasitung suunal Rodõnske – Ševtšenko ning
2) Ukraina relvajõudude eesliini jalaväegruppide täielik väljatõrjumine Mirnohradi loodeosas, liikudes edasi suunal Krasnõi Liman – Novoaleksandrivka.
Samuti ei saa välistada edasisi katseid „tungida“ Biletskesse lõunast ja idast juba suuremate jõududega ning seal kindlalt kanda kinnitada.
Praegu on aga Vene 51. OA koosseisu kuuluvad eesliiniüksused, mis tegutsevad nende platsdarmilt Kazennõi Toretsi jõel lääne ja loode suunas, suuremal osal oma rünnakulõigust pigem väheaktiivsed.
Omakorda on Vene 2. üldväearmee (OA) juhtkonnal tõenäoliselt üsna „range“ ja üheselt mõistetav käsk – murda iga hinna eest Dobropillja lähistele lõunast. Vastasel juhul on raske seletada nende eesliiniüksuste väga visaid ja samas väga kulukaid (enda kaotuste mõttes) katseid edeneda üsna kitsal rindelõigul Dobropillja (küla, mis asub samanimelisest linnast lõuna pool) suunas peamiselt läbi Hrišõno ja Novoaleksandrivka.
Lahingud Hrišõno pärast, mida 2. OA üksused pidasid sisuliselt üle kuu aja, on muutunud neile tõeliseks „lihaveskiks“. Tee Pokrovsk – Hrišõno ning Pokrovski loodeosas sellega külgnevad tööstuspiirkonnad (9. päästeüksuse piirkond, ehitusfirma „Vostok-Profiil“, „Naša Rjaba“ poe ümbrus jne) on kujunenud omamoodi alaseks, mille pihta Ukraina relvajõud löövad praktiliselt ööpäevaringselt kõigi olemasolevate vahenditega – alates eri tüüpi droonidest kuni mitmesuguse suurtükiväeni.
Sellest hoolimata jätkab Vene 2. OA juhtkond peaaegu maniakaalse järjekindlusega üha uute jõudude ja vahendite surumist sellesse kitsasse „pudelikaela“ (kõige laiemas kohas umbes 4–4,5 km), peamiselt ründejalaväge, et murda läbi selle „koridori“ lõunast Vodjanske ja Dobropillja (küla) suunas. Tegelikkuses on aga viimase kuu jooksul Vene eesliiniüksuste edenemise tempo Hrišõno piirkonnas mõõdetav vaid sadades meetrites nädalas.
Ei saa öelda, et Vene 2. OA juhtkond oleks täiesti ebapädev ega mõistaks selle verise tegevuse mõttetust. Õigluse huvides tuleb märkida, et nad on püüdnud ja püüavad endiselt seda „koridori“ laiendada aktiivsete tegevustega – näiteks põhja suunas Hrišõno ja Rodõnske vahelise tee kaudu Ševtšenko suunas (ilmselt on selleks kaasatud ka 51. OA üksused) ning samuti Kotlõne põhjaosas. Kuid ka seal ei ole edu märkimisväärne – edenemise tempo on sama või isegi väiksem kui põhikoridoris.
On põhjust arvata, et selline Vene 2. OA juhtkonna tegevus ei tulene mitte niivõrd sõjalise juhtimise või operatiivkunsti puudulikust mõistmisest, vaid pigem muudest asjaoludest – eelkõige üheselt mõistetavatest käskudest kõrgemalt juhtkonnalt. Nimelt: „vallutada Dobropillja“ etteantud tähtajaks, olenemata tingimustest.
(Järgneb)
