Mašovets
Slovjanski suund
Vastane (Venemaa väed), kasutades oma GV „Lõuna“ vägedegrupeeringu koosseisu kuuluvat 3. ühendvägede armeed, püüab sellel suunal jätkata pealetungitegevust Slovjanski-Kramatorski operatiiv-strateegilise pealetungioperatsiooni raames eesmärgiga jõuda selle eesliini väeosade ja väekoondiste põhijõududega idast ja kagust Slovjanski lähistele ning osa jõududega idast Kramatorskini (vähemalt jõudes Vasõlivska Pustoš – Vasjutõnske joonele).
Ta teeb seda peamiselt kahel operatiiv-taktikalisel suunal – Siversk – Slovjansk (mööda Siverski Donetsi jõe lõunakallast) ja Bahmut – Slovjansk (mõlemal pool E-40 maanteed Slovjansk – Bahmut lõigul), samuti tegutsedes osa jõududega Minkiivka – Kramatorski suunal.
1️⃣ Aruandeperioodi jooksul korraldas vastane nende suundade üksikutel lõikudel rea ründe-/ründetegevusi, kuid olulist edu saavutada ei suutnud. Veelgi enam, on ilmne, et vähemalt kahel Slovjanski suuna lõigul korraldasid Ukraina relvajõud omakorda rea vasturünnakuid. Ja kuigi see ei viinud Venemaa pealetungi täieliku peatamiseni nende 3. ühendvägede armee vastutusalal, aeglustas see seda piisavalt märkimisväärselt.
Eelkõige:
- Krõva Luka – Starodubivka, Kalennõkõ – Mõkolajivka ja Rai-Aleksandrivka – Mõkolajivka suundadel näitas vastane taktikalises tsoonis küllaltki suurt aktiivsust, püüdes võtta täielikult enda kontrolli alla Starodubivka ja Põskunivka ning tuua võimalikult palju oma ründejalaväge nii Slovjanski soojuselektrijaama suunas kui ka Mõkolajivka põhjaossa. Lisaks püüdis vastane ilmselgelt seda saavutada ka küllalt järjekindla „läbisöötmisega“ Mõkolajivkasse nii Rai-Aleksandrivka kui ka Kalennõkõ poolt.
Kuid 29.09 õhtu seisuga jätkasid tema eesliini allüksuste põhijõud positsioonide hoidmist Krõva Luka – Rai-Aleksandrivka kirdepoolse serva joonel, kuigi Venemaa väejuhatusel õnnestus Ukraina vägede lahingukorda teatud taktikalise sügavuseni infiltreerida vähemalt kolm oma ründerühma üldsuunal Rai-Aleksandrivka – Slovjanski soojuselektrijaam.
Kõige suurem neist on fikseeritud Starodubivka ja Põskunivka vahel ning kaks üsna väikest Mõkolajivkas (üks varjub selle idaosas – Miri tänava ja autogaraažide vahel, Galenika apteegi piirkonnas, teine, veelgi väiksem – lõunaserval Kazatska tänava piirkonnas).
Lisaks paiknevad suuremal määral Venemaa väikesed jalaväe- (ründe-)rühmad „Melovaja Flora“ looduskaitseala piirkonnas, Mõkolajivkast kagus asuvas metsamassiivis (mida nad kasutavad küllalt intensiivselt oma pidevateks „läbimurdmiskatseteks“ Mõkolajivkasse), samuti Jurkivka ja Rai-Aleksandrivka vahelises 4 kilomeetri sügavuses alas.
Siinkohal tuleb aga märkida, et selle suuna eesliini Ukraina allüksused suutsid hoida enda kontrolli all Mõkolajivka enda, takistada vastase väikeste jalaväerühmade infiltreerumist Slovjanski soojuselektrijaama piirkonda. Samuti jätkavad nad positsioonide hoidmist Rai-Aleksandrivka piirkonnas ja isegi Jurkivkast lõuna pool (mööda Siverski Donets – Donbassi kanalit).
Tähelepanuväärne on, et Ukraina vägede eesliinipositsioonid sellel lõigul paiknevad isegi Lipovkast ida pool (veidi Nõkiforivkast loodes, Vasjukovka jõe ääres).
See oleks võimatu, kui vastane kontrolliks kindlalt Rai-Aleksandrivkast lõuna pool asuvat piirkonda. On täiesti tõenäoline, et Venemaa väikesed jalaväerühmad, mida Rai-Aleksandrivkas ja Jurkivkas siiski fikseeritakse, lihtsalt ei suuda mitmete põhjuste tõttu ümbritseva maastiku üle tõhusat tulekontrolli teostada.
Veelgi enam, Ukraina relvajõud korraldasid ilmselt viimaste päevade jooksul taktikalises tsoonis rea vasturünnakuid Orhhovatka – Rai-Aleksandrivka suunal. Kuigi see ei toonud kaasa Ukraina allüksuste olulist edasiliikumist Rai-Aleksandrivka suunas, aitas see ilmselgelt tõrjuda Venemaa jalaväerühmad Siverski Donets – Donbassi kanalist tagasi Rai-Aleksandrivka läänepoolsetele servadele lõigul alates pumbajaamast nr 2 kuni Orhhovatkast lõuna pool asuva piirkonnani.
Lisaks, arvestades asjaolu, et Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt enda käes tervet rida positsioone Rai-Aleksandrivkast põhja ja lõuna pool, vähendas see ilmselgelt nende Venemaa eesliini allüksuste aktiivsust, mille väejuhatus oli suunanud Mõkolajivkale ja Slovjanski soojuselektrijaamale.
- Visad lahingud käivad ka E-40 maanteest lõuna pool, kus Ukraina relvajõud korraldasid ilmselgelt samuti vasturünnakuid Pervomõhharivka – Malõnivka ja Vasjutõnske – Tihhonivka suunal. Ja kuigi nendel suundadel, Siverski Donets – Donbassi kanalist lääne pool (Malõnivka – Tihhonivka joonel) paikneva Venemaa ründejalaväe hulk on jätkuvalt küllaltki suur, on selle edasiliikumise tempo Kramatorski idaserva ja eelkõige kohaliku lennuvälja suunas ilmselgelt oluliselt vähenenud (kui mitte muutunud „nulliks“). Vähemalt juba poolteise nädala jooksul ei ole vastane sisuliselt suutnud sealt poolt edasi liikuda ei Vasjutõnske, Pervomõhharivka ega Vasõlivski Pustoši suunas.
3. ühendvägede armee kõige vasakpoolsema tiiva ainus lõik, kus vastane suutis edasi liikuda 1,5–2 km sügavusele, on taktikaline suund Markovost Melovõje Belokuzminivski kaljude suunas. Tõsi küll, Venemaa ründeüksuste võitlejad ei jõudnud kaljudeni endiselt, sest nad blokeeriti Fedorivkast kirdes.
2️⃣ Esmapilgul näib olukord Slovjanski suunal (vastavalt osaliselt ka Kramatorski suunal) Venemaa 3. ühendvägede armee pealetungi tagajärjel Ukraina relvajõudude jaoks pehmelt öeldes keeruline. Selle armee eesliini ründerühmad asuvad Slovjanskist juba keskmiselt 10–12 km kaugusel ning püüavad juba otseselt vallutada Mõkolajivkat ja jõuda Slovjanski soojuselektrijaamani (Kramatorskist asuvad nad veelgi lähemal – kuni 9–10 km kaugusel).
Tegelikkuses ei suuda Venemaa 3. ühendvägede armee aga seni täita oma peamist ülesannet kogu Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsiooni raames – jõuda oma eesliini väeosade ja väekoondiste põhijõududega vahetult Slovjanski ja Kramatorski juurde.
Veelgi enam, mida kauem ja visamalt ta seda saavutada püüab, seda kaugemale lükkub ajas väljavaade selle ülesande täitmiseks. Üks põhjusi on olukord Limani suunal. Sisuliselt on Slovjanski-Kramatorski linnastu haaramise põhjatiiva moodustamine, mis nägi ette Ukraina Limani platsdarmi likvideerimist Venemaa GV „Lääs“ ("Zapad") vägedegrupeeringu 20. ja 25. ühendvägede armee vastutusalas, praeguseks nurjunud.
Siiski tuleb märkida, et iseenesest mõjutab see tegur Venemaa 3. ühendvägede armee võimet edasi Slovjanski suunas pealetungi jätkata vaid kaudselt (selle pealetungiriba on 25. ühendvägede armee vastutusalast eraldatud Siverski Donetsiga). Seda enam, et praegu taandub Limanist vaid Venemaa 20. ühendvägede armee, samal ajal kui 25. ühendvägede armee (mis on otseselt Limanile suunatud ja millel on 3. ühendvägede armeega külgnev tiib) jätkab põhiliselt „hoidmist“ varem saavutatud joontel. Sealhulgas omamoodi „stardiplatsdarmil“ Limani ründamiseks – ulatuslikus metsamassiivis Jampoli ja Limani vahel.
Venemaa 3. ühendvägede armee VÕIMALIKE raskuste kaalukam põhjus on teine tegur. Praegu hoiavad Ukraina relvajõud jätkuvalt edukalt Nikoolajivka – Orhhovatka joont ja Slovjanski soojuselektrijaama territooriumi (Slovjanski idapoolse kaitse jaoks võtmetähtsusega, ma ütleksin isegi „ühendav“ piirkond), kuigi loomulikult mitte raskusteta. Sama puudutab Kramatorski suhtes piirkondi Vasõlivska Pustoš – Zapovednoje – Vasjutõnske – Pervomõhharivka ja Semjonivka – Belokuzminivka – Veroljubivka – Kurtovka. Kõike seda hoiavad ja kaitsevad Ukraina väed praegu edukalt.
Kui aga need kaks tegurit jätkavad enam-vähem pikema aja jooksul koos toimimist, siis võib Venemaa 3. ühendvägede armee väejuhatuse ees tõepoolest terendama hakata mitte niivõrd läbimurde väljavaade Slovjanski lähistele idast ja kagust, kuivõrd oma positsioonide hoidmine Siverski Donetsi lõunakaldal. Veelgi hägusamaks võib muutuda väljavaade 3. ühendvägede armee osa jõudude edasiseks osalemiseks Kramatorski ründamisel idast.
Kui Venemaa 20. ühendvägede armeele järgneb ka 25. ühendvägede armee taandumine Tšornõi Žerebetsi taha (ja see on üsna tõenäoline, kuna Ukraina allüksused tegutsevad ilmselgelt Jampoli piirkonnas JUBA), siis PEAB Venemaa 3. ühendvägede armee suunama põhja poole rindesse piisavalt märkimisväärsed jõud ja vahendid (et hoida Siverski Donetsi lõunakallast vähemalt Krõva Luka ja Dronivka vahelisel lõigul). Seejuures sõltumata sellest, kas 3. ühendvägede armee väejuhatus seda soovib või mitte. See on lihtsalt sunnitud seda tegema, et kindlustada oma paremat (põhjapoolset) tiiba. Linnulennult on see üle 11 km.
Arvestades kõiki Siverski Donetsi jõe käänakuid sellel lõigul, peab Venemaa 3. ühendvägede armee väejuhatus siia „laiali paigutama“ ilmselgelt vähemalt ühe täiskoosseisulise brigaadi, võib-olla isegi kaks. See omakorda ei saa jätta mõjutamata selle võimekust ka edaspidi visalt idast otse Slovjanski-Kramatorski linnastu enda suunas läbi murda.
Vähemalt tuleb veel ENNE selle lähistele läbimurdmist rakendada suurem osa oma operatiivreservidest (või praktiliselt kõik). Seda eriti arvestades asjaolu, et vähemalt üks 3. ühendvägede armee brigaadidest (4. eraldiseisev motolaskurbrigaad) on praegu „ära tõmmatud“ Konstantõnivka suunale.
Muidugi võib veel paluda „kõrgemal ülemusel“ (GV „Lõuna“ vägedegrupeeringu väejuhatusel ja Venemaa relvajõudude peastaabil) oma juba niigi kõhnadest reservivarudest „midagi“ juurde visata. Kuid sellisel juhul tuleb see seesama „midagi“ Venemaa „väejuhtidel“ 3. ühendvägede armee vajadusteks TÄIENDAVALT kusagilt välja otsida ja ära võtta. Aga nemad – pole kaugeltki mustkunstnikud…
