UKR Mašovets
Slovjanski suund
1️⃣ Vastase väegrupeering
Vastase väegrupeering GV „Lõuna“ jätkab osade oma jõududega pealetungi sellel suunal. Selle tuumiku moodustavad 3. üldväearmee (OA) üksused, eelkõige:
- 6. üksik motoriseeritud jalaväebrigaad
- 85. üksik motoriseeritud jalaväebrigaad
- 88. üksik motoriseeritud jalaväebrigaad (sealhulgas üksused, mis on komplekteeritud endise „luure-diversioonibrigaadi Española“ palgasõduritest – jah, just see, mis koosneb Venemaa „ultratest“ ja neonatsidest)
- 123. üksik motoriseeritud jalaväebrigaad
- 127. üksik motoriseeritud jalaväebrigaad
Lisaks tegutseb siin terve rida territoriaalvägede üksusi (polgu või pataljoni tasemel), sealhulgas mobilisatsioonireservi raames moodustatud üksused nii okupeeritud Luganski ja Donetski oblastites kui ka Venemaa territooriumil. Enamasti on need liidetud 3. armee brigaadide koosseisu või allutatud neile operatiivselt tugevduseks. Selliseid üksusi on siin vähemalt 3–4.
On võimalik, et selles piirkonnas tegutseb ka osa nn „vabatahtlikust ründekorpusest“, mille väiksemaid üksusi (rühm–kompanii tasemel) on samuti täheldatud.
2️⃣ Praegune olukord
armee eesliini üksused jätkavad aktiivseid ründeoperatsioone eesmärgiga murda taktikalises tsoonis Ukraina kaitsesüsteem:
Eesliini üksused (tõenäoliselt 127. brigaad, võimalik, et tugevdatud 6. brigaadi osadega) püüavad edasi liikuda mööda Siverski Donetsi lõunakallast Zakõtne – Krõva Luka, Platonivka – Kalennõkõ ja Svjato-Pokrovske – Reznikivka suundadel. Eesmärk on ilmselt jõuda Mõkolajivka – Rai-Oleksandrivka joonele ning murda edasi Starodubivka ja Piskunivka piirkonda.
Seisuga 28.03.2026 õhtu on Vene vägedel tõenäoliselt õnnestunud väikeste jalaväegruppidega jõuda teede ristmikuni Krõva Lukast lõuna pool ning kinnistuda Kalennõkõs ja Reznikivkas. Samuti on neil õnnestunud viia mõningaid üksusi metsaribadesse Reznikivkast lõuna pool.
Siiski on katsed tungida Krõva Lukasse ebaõnnestunud. Veelgi enam – Zakõtne piirkonnas on Ukraina väed tõenäoliselt vastase tagasi surunud, hoides endiselt osa külast enda käes.
Tundub, et praegu on Vene ründegrupid Zakõtne – Reznikivka joonel piiratud oma edasistes rünnakutes Ukraina üksuste tugevnenud vastupanu tõttu. Hoolimata varasemast sissetungimisest Krõva Luka ja Reznikivka vahel, ei ole nad juba umbes nädala jooksul suutnud edasi liikuda. Samuti ei kontrolli Vene väed tõenäoliselt kindlalt ei Kalennõkõt ega Reznikivkat.
Ukraina visa kaitse Zakõtne piirkonnas sunnib Vene juhtkonda suunama sinna osa oma jõududest, mis muidu võiksid suurendada survet Rai-Oleksandrivka suunal kirdest.
Lõuna pool, kus Vene 3. armee koondab oma põhijõud, jätkub intensiivne rünnakutegevus loode suunas mõlemal pool Slovjansk–Bahmuti maanteed.
Siin tegutsevad 123., 85. ja 88. brigaadi üksused (võimalik, et koos 6. brigaadi osadega) on pooleteise kuu jooksul saavutanud märkimisväärse taktikalise edu: nad on jõudnud Lõpivka – Fedorivka Druha joonele (edenedes kuni 10 km põhja poole Vasjukivka jõest) ning saavutanud mitmeid läbimurdeid Ukraina kaitsesüsteemi Prõvilli, Minkivka ja Novomarkove piirkonnas (kohati kuni 4,5 km sügavusele).
Samas hoiavad Ukraina väed tõenäoliselt endiselt positsioone Vasjukivkast lääne pool, piirates vastase tegevust põhja pool maanteed nn „kolmnurgas“ Lõpivka – Nikiforivka – Fedorivka Druha.
3️⃣ Üldine olukorra hinnang ja edasised arenguväljavaated
Minu hinnangul on olukord sellel suunal Ukraina relvajõudude jaoks üsna murettekitav ning seda määravad mitmed selged tegurid:
On ilmne, et Venemaa 3. armee juhtkond rakendab oma tegevusvööndis üsna „klassikalist“ plaani vastase operatiiv-taktikalise grupi osaliseks ümberhaaramiseks. Selle olemus seisneb selles, et aktiivsete rünnakutega tiibadel püütakse murda läbi Rai-Oleksandrivka piirkonda (nii kirdest kui kagust) ja sel moel ümber piirata sellest ida pool kaitsel olevad Ukraina üksused.
Selle ülesande täitmist lihtsustab asjaolu, et nende pealetungi rinne kitseneb „loomulikul“ viisil (tiibade lähenemise tõttu koonduvatel suundadel). See võimaldab koondada jõude ja vahendeid vajalikes kohtades ilma märkimisväärse lisatugevduse vajaduseta reservide arvelt.
Tasub märkida, et Vene juhtkond on oma plaani elluviimisele juba üsna lähedal (eesliini ründeüksused paiknevad vähem kui 4,5 km kaugusel Rai-Oleksandrivkast kagus). Olukord püsib Ukraina jaoks vastuvõetaval tasemel peamiselt tänu sellele, et 3. armee kirdepoolne tiib on takerdunud Ukraina visa kaitse tõttu Krõva Luka ja Zakõtne piirkonnas ega ole suutnud edasi tungida.
Samas on Venemaa 3. armee tiibade edasitung viimaste kuude jooksul loonud nende juhtkonnale terve „valiku“ taktikalisi võimalusi, lisaks võimalusele ümber piirata Ukraina üksused Rai-Oleksandrivkast ida pool.
Näiteks on täiesti realistlik võimalus toetada „Zapad“ väegrupeeringu armeesid (20. ja 25.) Lõmani sillapea likvideerimisel, katkestades selle logistika võimaliku läbimurdega Mõkolajivka piirkonda.
Samuti võib „Lõuna“ väegrupeeringu ja eriti 3. armee juhtkond juba praegu proovida jõuda Kramatorski lähedastele lähenemistele idast (läbimurre Vasõlivska Puštša – Vasjutõnske joonele).
Arusaadavatel põhjustel ei hakka ma kõiki neid võimalusi detailselt kirjeldama, vaid piirdun kahe kõige ilmsema variandiga, mis on mõlemale poolele nähtavad.
Kui püüda hinnata olukorda Slovjanski suunal 2026. aasta suve–sügise kampaania kontekstis, mis tõenäoliselt näeb ette ulatuslikku Venemaa pealetungi Slovjanski–Kramatorski aglomeratsiooni vastu, võib välja tuua ühe üsna ebatavalise eripära.
Praeguse seisuga jäävad mõlemad Vene väegrupeeringud (20. ja 25. armee „Zapad“ koosseisus ning 8. armee ja 3. armeekorpus „Lõuna“ koosseisus), mis peaksid tagama selle aglomeratsiooni tiibadelt ümberhaaramise ja looma lähtepositsioonid operatsiooniks, selgelt maha võrreldes sellega, kuidas edeneb otsene pealetung Slovjanski suunal idast 3. armee poolt.
Armee suutis suhteliselt kiiresti (2026. aasta talve–kevadise perioodi jooksul) peaaegu täielikult likvideerida Ukraina Siverski operatiiv-taktikalise sillapea ning luua reaalsed eeldused jõudmiseks aglomeratsiooni lähedastele lähenemistele just idast. Samal ajal on selle „tiibadel“ tegutsevad väed üsna tõsiselt takerdunud – ühed Lõmani suunal (20. ja 25. armee), teised Konstantinivka suunal (8. armee ja 3. armeekorpus).
Juba praegu on selge, et Lõmani ning Konstantinivka ja Druživka võimalik vallutamine ei kujune Vene vägede jaoks kiireks ega „triumfaalseks“. Veelgi enam – mitmete näitajate põhjal võib arvata, et ilma märkimisväärse lisatugevdusega võivad need operatsioonid venida pikaks.
See omakorda võib viia olukorrani, kus Venemaa 3. armee peab otsustaval hetkel iseseisvalt ja otsese frontaalse rünnakuga idast „murda läbi“ kogu Ukraina kaitsesüsteemi Slovjanski–Kramatorski piirkonnas. See aga vähendab oluliselt võimalusi selle ala vallutamiseks 2026. aasta jooksul.
Näib, et Ukraina juhtkond on seda olukorda üsna hästi ette näinud ning on organiseerinud visama kaitse just aglomeratsiooni tiibadel, mitte niivõrd selle idapoolsel suunal. Vajadusel on leitud ka reserve vasturünnakuteks – nagu näiteks Dobropillja suunal, kus Vene 51. armee läbimurre hakkas tõsiselt ohustama Konstantinivka ja Druživka sügavamat ümberhaaramist edelast.
Seetõttu võivad Venemaa 3. armee praegused taktilised edusammud Slovjanski suunal küll mõjuda muljetavaldavalt emotsionaalsematele „ekspertidele“, kuid strateegilisel tasandil ei tasu nendest kiirustada pessimistlike järelduste tegemisega.
