30 aprill 2026

Mašovets

Zaporižžja suund

1️⃣ Vastase pealetung tema 58. ühendrelvaarmee (ÜRA/OA) vastutusalas, mis kuulub väegrupeeringusse GV „Dnepr“, Zaporižžja ja Orihivi suunal on sisuliselt peatunud.

Kuigi Vene väejuhatus jätkab aktiivseid katseid seda taastada, on need juba mitu nädalat jäänud edutuks. Ja jah, Mala Tokmatška —see on just siin.

Tuletan meelde, et Zaporižžja ja Orihivi suunal tegutsevad mitte ainult 58. OA koosseisu kuuluvad jõud ja vahendid, vaid ka terve rida sellele tugevduseks allutatud üksusi ja koondisi, nii väegrupeeringust GV „Dnepr“ kui ka teistelt operatiivsuundadelt või Venemaa kindralstaabi reservist. Sisuliselt on Vene väegrupeeringu GV „Dnepr“ juhtkond koondanud oma paremale tiivale (58. OA vastutusalasse) maksimaalse hulga lahinguvõimelisi formatsioone, jättes oma peamise operatiivsuuna (Dnepri-äärse suuna) katteks vaid „kriitiliselt minimaalsed“ jõud.

Et mõista, kui suurt tähtsust Vene juhtkond sellele suunale omistab, toon lühidalt välja vastase siia koondatud ja paigutatud jõudude ligikaudse koosseisu:

58. OA

 19. motolaskurdiviis – 392., 429. ja 503. motolaskurpolk

42.motolaskurdiviis – 70., 71. ja 291. motolaskurpolk + 270. motolaskurpolk „Ahmat-Kaukaasia“ ning võimalik, et osa 78. eriotstarbelise motoriseeritud polgu „Sever-Ahmat“ jõududest

136. üksik motolaskurbrigaad

100. üksik luurebrigaad (võimalik, et tegutseb siin vaid osaliselt)

4. Vene sõjaväebaasi (Lõuna-Osseetia, Tshinvali) baasil moodustatud koondpolgu taktikaline grupp

18. OA

Tegutseb siin suunal tõenäoliselt peamiselt oma 47. motolaskurdiviisi jõududega – 1152., 1153. ja 1154. motolaskurpolk (võimalik, et üks neist on siiski Dnepri-äärsel suunal). Diviis moodustati okupeeritud Krimmi territooriumil aastatel 2022–2023 Venemaa relvajõudude „plaanilise suurendamise“ raames ning on sisuliselt pigem jalaväe- kui motolaskurüksus. Kuulub „mobilisatsioonireservi“ kategooriasse.

Tugevdusjõud:

Peamiselt esindatud Vene õhudessantvägede üksuste ja koondistega, sealhulgas:

7. dessant-ründediviis – on fikseeritud vähemalt kahe selle polgu (108. ja 247. dessant-ründepolk) üksuste tegevus

76. dessant-ründediviis – talve lõpus ja kevade alguses paigutati selle põhijõud (104., 234. ja 237. dessant-ründepolk) ümber väegrupeeringu GV „Dnepr“ operatiivtsooni äärmisele paremale tiivale, 58. ja 35. ühendrelvaarmee (väegrupeering „Ida“) kokkupuutepiirkonda, Pologi linnast põhja ja loode poole. See võimaldas Vene juhtkonnal märkimisväärselt tihendada oma ründekoondiste lahinguridu nii GV „Dnepri“ kui ka GV „Ida“ väegrupeeringu vasakul tiival.

Tõenäoliselt viibivad 58. OA vastutusalas ka mitmed 104. dessant-ründediviisi üksused ning 45. eriotstarbeline brigaad.

Seega on vastase juhtkond Orihivi kaitsepiirkonna ja Zaporižžja suunalise pealetungi jaoks koondanud ja paigutanud käesoleva aasta talve-kevade jooksul sisuliselt löögigrupi, mis koosneb koguni VIIEST (5) Vene diviisist (arvestamata eraldi brigaadidest koosnevaid tugevduseid). See on minu hinnangul märkimisväärne saavutus.

Nende jõudude juhtimist, koordineerimist ja koostöö korraldamist ühtse operatiivplaani raames teostab tõenäoliselt väegrupeeringu GV „Dnepr“ staap, eeskätt 58. ühendrelvaarmee juhtkond.

2️⃣ Praegune olukord Zaporižžja ja Orihivi suunal iseloomustub Venemaa pealetungi faktilise seiskumisega, mille vastane käivitas neil suundadel käesoleva aasta talvel ja varakevadel.

Sisuliselt toimuvad Vene väejuhatuse aktiivsed katsed pealetungi jätkata üksnes üksikutel taktikalistel lõikudel, kasutades eesliini üksuste ründegruppe. Sealjuures on tulemused olnud väga tagasihoidlikud. Veelgi enam, mõnel lõigul viivad Ukraina relvajõud ise läbi üsna edukaid vasturünnakuid ja parandavad taktikalises mõttes oma positsioone.

Selles kontekstis on üsna iseloomulikud lahingud Stepnohirskis ja Mala Tokmatška piirkonnas, mis on saanud infoväljas laialdast tähelepanu oma kestuse tõttu. Samuti on märkimisväärne, et vastase juhtkond on viinud mitmeid õhudessantvägede üksusi tagalasse (püsiva dislokatsiooni punktidesse), tõenäoliselt nende lahinguvõime taastamiseks.

Venemaa kaitseminister Beloussov võib küll õnnitleda 70. ja 270. motolaskurpolgu (42. motolaskurdiviis, 58. OA) isikkoosseisu „Mala Tokmatška vallutamise“ puhul, kuid tegelik olukord seal on tänaseni Vene vägede jaoks, pehmelt öeldes, „üsna mitmetähenduslik“.

Hetkel EI KONTROLLI Vene väed suuremat osa sellest asulast. Nad on kohal vaid üksikute jalaväerühmadega raudteejaama „Mala Tokmatška“ piirkonnas ning küla kaguosas. Kuid pelgalt kohalolek ei tähenda veel kindlat kontrolli selle ala üle. Seetõttu, hoolimata Venemaa ametlikest võiduteadetest ja raportitest „Mala Tokmatška vallutamise“ kohta, jätkuvad seal tegelikkuses (ja üsna ägedad) lahingud ning täielikust küla hõivamisest ei saa praegu rääkida.

Stepnohirski piirkonnas on Ukraina relvajõud viimaste nädalate jooksul läbi viinud mitu enda jaoks üsna edukat vasturünnakut, sealhulgas:

Ilmselt olid Vene väed sunnitud peaaegu täielikult taanduma Primorskist (tõenäoliselt viibivad seal vaid üksikud jalaväerühmad asula lõunaosas, Pokrovska tänava piirkonnas).

Ukraina relvajõududel õnnestus tõenäoliselt hõivata mitu taktikalises mõttes olulist positsiooni nn „Ringi“ piirkonnas (maanteesõlm Stepnohirski ja Primorski vahel, linnast läänes). On olnud ka teateid, et Ukraina üksused suutsid tungida veelgi lõuna poole ja kinnistuda Plavni piirkonnas (selle info usaldusväärsus ei ole siiski täiesti kindel).

Stepnohirski linnas endas jätkuvad ägedad lahingud keskosas (Molodjožnaja, Sovetskaja ja Tavriiska tänavate piirkonnas), kus Ukraina väed suruvad vastast järk-järgult lõuna poole. Hetkel kontrollivad Vene väed kindlalt vaid linna lõunaosa (nn „kõrghoonete rajooni“).

Täielikult on blokeeritud ning tõenäoliselt lähiajal „puhastatakse“ ka väikesed ja väga väikesed, nn „jäänuk“-jalaväerühmad, mis on varem infiltreerunud Ukraina lahinguridadesse – Pavlivkast läänes, Zapassnest idas ning lausa „mikroskoopilised“ rühmad Primorskist idas (Hnedõi tänava piirkonnas) ja Stepnohirski idaküljel.

Omakorda püüab vastane stabiliseerida olukorda oma 19. motolaskurdiviisi (58. OA) vastutusalas ning hoida positsioone joonel Primorske – Stepnohirski, samal ajal üritades murda läbi Orihivi lähistele lõunast ja kagu suunalt.

Ilmselt viisid Vene 19. motolaskurdiviisi eesliini üksused, mitmete 47. motolaskurdiviisi (ja tõenäoliselt ka 7. dessant-ründediviisi) üksuste toetusel, läbi mitu rünnakut Stepnohirski kagus, püüdes ühendada oma jõud mitme väikese jalaväerühmaga, mis on selles piirkonnas Ukraina vägede taktikalises sügavuses blokeeritud. Tulemus – minimaalne (edeneti umbes 600 meetrit metsariba mööda blokeeritud rühmade suunas).

Novodanilivkast lõunas püüavad 42. motolaskurdiviisi (tõenäoliselt 71. või 291. polgu) üksused murda läbi maanteesõlme piirkonda, liikudes lõunast põhja mööda Uspenivka orgu. Seni – tulemusteta. Kuigi mõnel väikesel vastase jalaväerühmal on õnnestunud kaevuda sisse Pavlivske suunas viiva tee ääres, on nad pigem keskendunud ellujäämisele kui edasisele edenemisele põhja suunas.

3️⃣ Seega võib eeltoodu põhjal teha mitu ilmset järeldust Venemaa väejuhatuse praeguste peamiste taktikaliste ülesannete kohta 58. OA pealetungitsoonis:

Vastane püüab selgelt hoida oma positsioone Stepnohirski ja Primorske piirkonnas, et takistada Ukraina vägede edasiliikumist Kamjanske suunas. Teisisõnu üritatakse säilitada seda suhteliselt väikest ala Kamjanskest põhjas, mis õnnestus hõivata talvise pealetungi käigus Zaporižžja suunal ja mis annaks võimaluse tulevikus jõuda laiemal rindel Ukraina kaitseliinini Konka jõe ääres. Seda enam, et selle saavutamine läks maksma märkimisväärse hulga ründavate üksuste (19. ja 47. motolaskurdiviis ning 7. dessant-ründediviis) lahinguvõimest.

Orihivi suunal on ägedate lahingute eesmärk Mala Tokmatška piirkonnas ja Novodanilivkast lõunas (kus tegutseb 42. motolaskurdiviis, tõenäoliselt 76. dessant-ründediviisi toetusel) ilmselt viia eesliini üksused linna vahetute lähistele – kagu suunalt mööda Pologi teed ja lõunast läbi Novodanilivka.

Mõlema ülesande puhul valitseb hetkel teatav tasakaal.

Positsioone Primorske ja Stepnohirski piirkonnas suudavad Vene väed seni hoida, kuigi mitte raskusteta – mõnest ettepoole nihutatud positsioonist (näiteks Primorskes) on nad siiski pidanud taanduma.

Orihivi piirkonnas on aga Vene vägede pealetungi tulemused üsna tagasihoidlikud. Juba omamoodi „meemiks“ kujunenud ebaõnnestunud lahingud Mala Tokmatška piirkonnas ning samalaadsed katsed murda lõunast Novodanilivkasse kinnitavad seda ilmekalt.

Kui vaadata olukorda laiemalt, operatiiv-taktikalisest vaatenurgast, tekib põhjendatud oletus, et väegrupeeringu GV „Dnepr“ ja eeskätt 58. OA juhtkond võib olla otsustanud suunata oma põhirõhu Zaporižžja suunalt just Orihivi suunale (19. diviisi vastutusalast 42. diviisi vastutusalasse) ning lähitulevikus proovida siiski murda linna äärealadele. Sellel otsusel on mitu loogilist põhjust:

Huljaipole suunal liiguvad Vene väed küll aeglaselt, kuid siiski edasi Orihivi ja sellest kirdes asuva piirkonna suunas. Ukraina vasturünnakute mõju 36. ja 29. armee vastutusalas on olnud pigem minimaalne. Seega on Orihivi haaramine kirde-, ida- ja kagusuunalt täiesti realistlik.

Edasine pealetung põhja suunas kitsal rindel mööda Dnepri joont ilma Orihivi kaitseala „neutraliseerimiseta“ selle tiival ei ole operatiivses mõttes kuigi mõistlik.

Lisaks võimaldaks Orihivi kaitseala likvideerimine operatiiv-strateegilises plaanis Vene väejuhatusel märkimisväärselt suurendada ja koondada oma ründevõimekust Zaporižžja suunal, kasutades peamiselt „Dnepri“ ja „Ida“ väegrupeeringute enda ressursse ning vähendades vajadust täiendavate strateegiliste reservide järele. See omakorda lihtsustaks 2026. aasta suve-sügise kampaania kontekstis löögigruppide ümberpaigutamist ida operatsioonitsooni võimaliku Slovjanski–Kramatorski pealetungi läbiviimiseks.

Teisisõnu võimaldaks see koondada rohkem strateegilisi reserve Kramatorski ja Slovjanski suunale, kui olukorras, kus GV „Dnepri“ väegrupeering jääks kinni Zaporižžja lähistele Orihivi ja Stepnohirski piirkonnas või pidurduks GV „Ida“ väegrupeeringu 5. armee vastutusalas Huljaipolest läänes.

Kokkuvõttes võib nii selle kui ka eelmiste ülevaadete (osad 3 ja 4) põhjal teha üsna selge järelduse Ukraina relvajõudude lähiaja operatiivsete ülesannete kohta kogu lõuna operatsioonitsoonis:

suve jooksul tuleb – isegi väga suurte pingutuste hinnaga – teha kolm asja:

-peatada Vene pealetung Huljaipolest läänes,

-hoida Orihivi kaitseala,

-ning võimaluse korral suruda Vene 58. ühendrelvaarmee võimalikult kaugele lõuna poole (vähemalt Jantšekraki jõeni, maksimaalselt Vassõlivkani).

*


Veidi tolmu kogunud dialoogid Mala Tokmatška teemal (ja natuke midagi kõrvalt ka):

– Mis Permis toimub?
– Täielik Tuapse… 

– See Mala Tokmatška teeb mind rahutuks…
– Ära siis süga ja kratsi seda.

– Mis meil täna plaanis on?
– Noh… järjekordne „suuroperatsioon“ Mala Tokmatška pärast.

– Vene ründesõduril pole sihti — on ainult tee Mala Tokmatškasse.

– Vähesed teavad, aga Chuck Norris sündis… muidugi Mala Tokmatškas.

– Bonja ja Mala Tokmatška — kumb on ajaloo jaoks tähtsam?
– Vale küsimus.
Kes hoiab Mala Tokmatškat, see hoiab oma käes kogu maailma...

👹


 Petrenko

Limani suund. Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt positsioone Jampoli põhja-, kesk- ja lõunaosas. Seda kinnitavad hiljutised Venemaa rünnakutest tehtud kaadrid, mis lükkavad ümber Venemaa väited küla vallutamisest juba 20. novembril 2025. 

Sarnane olukord on Ozernojes, kus vaenlane on piirdunud oma lippude heiskamisega ilma territooriumi üle reaalse kontrollita. Rindel olulisi muutusi pole registreeritud.

 Alex

Poolte olukord muutub tasapisi.

Olen ettevaatlik, sest enneaegne enesekiitus ei too tavaliselt midagi head, kuid viimasel ajal — vaadates lahingute dünaamikat nii oma (meie üksuse) kui ka enamiku teiste suundade lõikes — hakkan vaikselt kuskil sisimas pidama võimalikuks, et vastane võib peagi murduda ning nende jaoks saabub vähemalt kriitiline periood, kui mitte lausa murdepunkt.

Ka sõda ise muutub. 2026. aastal ei hinnata olukorda enam ainult selle järgi, kas jalaväelane füüsiliselt mingit territooriumi kontrollib. Oluline on ka võime 15–20 km kaugusel rindejoonest tabada droonidega vastase logistikat ja koondumisalasid.

Viimase kahe kuu jooksul on vastase edenemise tempo märgatavalt langenud ning paljudel suundadel on see täielikult peatunud. Soomustehnika kasutamine ründetegevuses on sisuliselt muutunud võimatuks — tehnikat lihtsalt ei jätku selleks. Ainus ressurss, millele nad endiselt toetuvad, on elavjõud, mida nad ei loe ega säästa. Selline hooletu suhtumine oma inimestesse on kestnud juba liiga kaua ning hakkab tasapisi piirama nende tegevusvabadust.

Kaotuste suhet on juba raske mõõta — vastase kaotused on lihtsalt tohutud. Ligikaudu kolme langenud Ukraina sõduri kohta tuleb umbes 50 hukkunud vastase võitlejat (ja see puudutab ainult objektiivse kontrolliga kinnitatud juhtumeid).

Loodan, et nende „tuim jõuga peale“ taktika jätkub, sest see töötab meie kasuks.

 Mirošnikov

Esialgu loobus Venemaa 9. mai paraadil sõjatehnika kasutamisest. Ja nüüd — „Putin tegi Trumpile ettepaneku kuulutada 9. maiks välja vaherahu“.

Kui väga nad ikka ootavad oma paraadi ja järjekordset „võiduhulluse“ etendust.

See oli täiesti etteaimatav.

Rindel mingit tegelikku „vaherahu“ muidugi ei tule. Täpselt nagu eelmisel aastal — eesmärk on lihtsalt see, et me ei ründaks ühe päeva jooksul nende naftatehaseid ja et Tuapse elanikud saaksid ühe päeva „värsket õhku hingata“ (või vähemalt nad loodavad seda).

Putin on nüüd Trumpile polovetside ja petšeneegide lugude asemel hakanud rääkima „Venemaa saavutustest“ „Metsavahi maja“ juures ja Mala Tokmatška piirkonnas.

Aga siin on üks nüanss.

*

Trump ajas Ukraina segamini Iraaniga, rääkides „strateegilisest lüüasaamisest“. Sest edasi tuli jutt „159 uputatud Iraani laevast“.

Vanamehe dementsus süveneb, aga keegi võtab seda ikka puhta kullana.

*

Trump: „Rahuleping Siiami ja Püha Rooma impeeriumi vahel on palju lähemal, kui te arvate. Te teaksite sellest varem, kui te ei loeks fake news’i.“

*

Koos „vaherahu“ ettepanekuga ütles Putin Trumpile otse, et „kõik sõjalise operatsiooni eesmärgid saavutatakse“.

Öelge nüüd ise — kuidas peaks see normaalses maailmas toimima?

Sõjakurjategija ja mõrvar tahab saada ühepäevast pausi paraadi pidamiseks, kuid samal ajal ütleb avalikult, et jätkab agressiooni ja sõjakuritegusid. Milline peaks olema reaktsioon? Täielik rahvusvaheline isolatsioon, embargo kõigele, millest saab teenida raha sõja rahastamiseks.

Aga mida teeb Trump? Laseb endal lihtsalt „kõrvad lukku rääkida“ ja kordab kõike, mida sõjakurjategija talle kõrva sosistab...