Mašovets

Ülevaade

Teine osa

Venemaa väejuhatuse hüpoteetiliste (võimalike) plaanide kohta 2026. aasta suvekampaaniaks.

1️⃣ Nagu esimeses osas vastasime küsimustele „miks” ja „kus” võib vastane (Vene väed) proovida selle suve ja võimalusel sügise esimese poole jooksul läbi viia laiaulatuslikku (vähemalt operatiivtasandi) pealetungi. Neile, kes ei mäleta või pole lugenud, meenutan: need on Slovjanski–Kramatorski ning niinimetatud „suur” Zaporižžja operatiivsuund.

Enne kui vaatleme argumente kummagi suuna kasuks ja vastu, tasub mõista, kas vastane hakkab pealetungi korraldama ainult ühel neist (piirdudes teisel toetavate tegevustega) või proovib „murda läbi” korraga kahes suunas (võimalik, et jättes nende katsete vahele teatud ajalise vahe). Veel enam — tuleks hinnata, kas pealetungitegevus (ja millises ulatuses) on võimalik ka teistel operatiivsuundadel.

See on oluline selleks, et jaotada oma jõud ja vahendid strateegilisel tasandil järgmise Kremli katse tõrjumiseks ja neutraliseerimiseks „väljuda sõjast enda tingimustel”.

Selles mõttes saavad määravaks kaks võtmetegurit:

• kui suurejoonelised eesmärgid ja ülesanded Kreml oma sõjaväele käesoleva aasta suveks-sügiseks seab (või on juba seadnud), mis omakorda sunnivad sõjaväge reaalsetele praktilistele tegevustele;

• kas neil on olemas selleks vajalik „tööriistakomplekt” ehk piisava hulga ja kvaliteediga vägesid ning millises seisus need on.

Selgeid ja kindlaid vastuseid kummagi teguri kohta, eriti veel konkreetse infoga kinnitatult, ei saa me loomulikult anda. Ei teil ega minul pole kahjuks ligipääsu Venemaa kindralstaabi strateegilise planeerimise dokumentidele. Seetõttu saame nende tegurite kohta teha järeldusi üksnes kaudsete märkide ja arutluste põhjal. Võin siin väljendada ainult oma sügavalt subjektiivset seisukohta ning teil on täielik õigus sellega nõustuda või mitte.

Lähtudes neist operatiivkunsti põhimõtetest ja arusaamadest, mida Venemaa „planeerijad” praegu järgivad ja aktiivselt kasutavad (nn nõukogude/vene „sõjakoolkond”), siis juhul kui „poliitiline juhtkond” seab sõjaväele sõjalis-poliitilise ehk strateegilise tasandi eesmärke ja ülesandeid, planeerib sõjavägi oma tegevuse samuti strateegilisel tasandil ja vastavas võtmes. Teisisõnu, nagu nõukogude „algallikates” tavaliselt kirjutati — eesmärgiga „saavutada vastase vägede otsustav ja lõplik purustamine” just strateegilisel tasandil.

Nagu määratlesime ülevaate eelmises osas, ei saa need eesmärgid ja ülesanded olla teistsugused. „Kurnamissõja” edasine venimine võib Kremlile tuua kõige ootamatumaid tagajärgi ja pöördeid juba Venemaa enda sees — alates eelarvesfäärist kuni sotsiaal-poliitiliste vapustusteni.

✅ Seetõttu on täiesti võimalik, et Kreml nõuab oma „Kutuzovitelt ja Žukovitelt” just strateegiliste eesmärkide ja ülesannete saavutamist käesoleva aasta jooksul. Ning nood omakorda planeerivad mingi „sügava operatiivse pealetungioperatsiooni” (või terve rea selliseid), et saavutada „otsustav ja lõplik” strateegiline efekt — vähemalt ühe-kahe Ukraina relvajõudude operatiiv-strateegilise grupeeringu purustamine või neile sellise kaotuse tekitamine, mis oleks „raskesti ühildatav” nende edasise täisväärtusliku toimimisega.

Sellest lähtudes võib järeldada, et nad proovivad pealetungi alustada korraga mõlemal nimetatud suunal (ehkki teatava ajalise nihkega), ning lisaks „kaunistavad” seda tõenäoliselt terve rea operatiiv-taktikaliste kõrvalrünnakutega muudel suundadel, eesmärgiga „tähelepanu hajutada” ja „venitada laiali Ukraina strateegilisi reserve”.

Samas ei maksa selle järeldusega kiirustada. Sest siin tuleb mängu teine tegur — olemasolevate lahinguvõimeliste reservide hulk ja kvaliteet (eelkõige strateegilise taseme omad). Ilma nende kasutamiseta oleks Venemaa sõjaväejuhatusel praktiliselt võimatu saavutada soovitud tulemust just strateegilisel tasandil.

Ja just sellega pole Venemaa kindralstaabil nähtavasti kõik kõige paremas korras. Pole saladus, et alates umbes eelmise aasta sügise keskpaigast, jälgides oma „sügis-talvise pealetungi” kulgu ja sisu, saadi üsna kiiresti aru, et see võib lõppeda hoopis teisiti, kui algselt planeeritud. Sellest tulenevalt tekkis vajadus „sõda jätkata” kogu järgmise 2026. aasta jooksul, mis omakorda tähendas vajadust alustada strateegiliste reservide moodustamist ja ülesehitamist võimalikult kiiresti.

Kuid nagu ma juba talvel kirjutasin (7. jaanuaril ja 5. veebruaril), tuli Venemaa juhtkonnal oma ilusad ja „väga sisukad” plaanid terve rea uute üksuste ja väekoondiste moodustamiseks ümber vaadata. Aastateks 2026–2030 oli planeeritud koguni 17 diviisi tasemel üksuse ja 9 eraldiseisva brigaadi loomine. Tegelikkuses tuli neid plaane korduvalt korrigeerida — ja kaugeltki mitte laiendamise suunas. Kogu 2025. aasta jooksul õnnestus neil reaalselt moodustada ja üles ehitada vaid neli sellist üksust:

68. motoriseeritud laskurdiviis 6. üldväearmee koosseisus;

71.motoriseeritud laskurdiviis 14. armeekorpuse koosseisus;

ning kaks merejalaväediviisi — 55. ja 120.

Miks nii? Sest kogutud „mobilisatsiooniresurss” tuli peamiselt suunata mitte reservide loomisse, vaid juba rindel olevate ja lahingusse viidud üksuste lahinguvõime taastamisse.

Veel enam — isegi need üksused, mis õnnestus 2025. aastal moodustada ja üles ehitada, ning need, mille formeerimine lõpetati 2026. aasta alguses, tuli kiiresti rindele saata ja lahingusse paisata. Näiteks mõlemad moodustatud merejalaväediviisid — 55. ja 120. — saadeti talvel ja varakevadel Konstantinivka alla (ebaõnnestunult) ning nüüd viiakse neid lõunapoolsesse operatsioonitsooni. Samuti 71. motoriseeritud laskurdiviis, mille väegrupeering „Põhi” juhtkond sisuliselt laiali killustas Sumõ ja Voltšanski suundadel.

✅ On selge, et sellistes tingimustes toimus uute üksuste ja väekoondiste moodustamine ning ülesehitamine strateegiliste reservide koosseisus üsna „närviliselt ja korratult”, kohati isegi üsna „kaootiliselt”. Seetõttu võib öelda, et Venemaa kindralstaabil need reservid justkui on olemas, kuid nende suurus ja seisukord tekitavad „sügava operatiivse pealetungioperatsiooni” kontekstis pigem rohkem küsimusi kui vastuseid.

Olukorda võiks parandada järgmine etapp niinimetatud „osalises mobilisatsioonis” (mida Kreml isegi ei kavatse lõpetada), kuid see jääb juba ilmselgelt hiljaks käesoleva aasta suvise pealetungi jaoks. Strateegiliste reservide oluliseks täiendamiseks tulnuks see välja kuulutada ja läbi viia juba eelmise aasta lõpus.

Seega näib vastus küsimusele, kas Vene väed ründavad sel suvel ühel operatiivsuunal või kahel, minu hinnangul praegu järgmine:

60% tõenäosusega antakse „pealöök” ühel suunal;

40% tõenäosusega püütakse tegutseda korraga kahel suunal.

Teisel juhul ei vii Vene väejuhatus tõenäoliselt oma strateegiliste reservide põhiosa kohe lahingusse, vaid jääb ootama, püüdes aru saada, „kus edeneb” ja kus mitte eriti. Ning suunab reservid sinna, kus edenemine on edukam. Täpselt nii on nad ka varem korduvalt tegutsenud.

Kes tunneb sõjaajalugu, saab aru, millest jutt käib. Jah, ma pean silmas Rževi–Stalingradi strateegilisi „kiikesid”, mille toonane Nõukogude kindralstaap sakslaste vastu aastatel 1942–1943 läbi viis. Praeguste Vene „planeerijate” töövõtteid tundes näib, et nad kavatsevad nüüd midagi sarnast korrata.

Ja samuti nagu tollal, riskivad nad tõsiselt eksida „pealöögi suuna” valikul. Sealjuures ei arvesta nad ilmselgelt asjaoluga, et Stalini käsutuses olnud strateegiliste reservide maht — mis võimaldas tal pärast verist ja tema jaoks väga ebaõnnestunud Rževi „hakklihamasinat” siiski edukalt läbi viia Stalingradi strateegilise pealetungioperatsiooni — ja see, mida „punkriroti väepealikud” praegu suudavad kasutada, on täiesti erineva suurusjärgu ja lahinguvõimega. Seda isegi puhtalt formaalses ja matemaatilises mõttes.

Ja seejuures ma ei arvesta veel Ukraina relvajõudude võimalikku vastutegevuse taset ja ulatust sellele hüpoteetilisele Vene „sügavale” pealetungile. See vastutegevus saab ilmselt olema kaugeltki mitte nõrk, sest sisuliselt ei ole Ukraina kaitsejõud (ja eriti Ukraina relvajõud) veel suuremat osa oma strateegilistest reservidest kasutusele võtnud…

(Järgneb)