UKR Mašovets
Novoaleksandrovski ja Huliaipole (Guljajpole) suunad
1️⃣ Novoaleksandrovski suund
Vaenlane on sellel suunal tõenäoliselt läinud üle aktiivsele kaitsele, püüdes hoida oma eesliinipositsioone väegrupi „Vostok“ paremal tiival, s.t. 29. ja 36. ühendrelvaarmee vastutusalades, ning takistada Ukraina relvajõudude (VSU) üksuste edasiliikumist lõuna ja kagu suunas Guljajpole – Velika Novosilka maantee poole.
Möödunud nädala jooksul suutsid VSU eesliiniüksused nende armeede vastutusalades aktiivselt rünnates mõnel suunal saavutada taktikalisi läbimurdeid vaenlase kaitsesüsteemi, sealhulgas:
Aleksandrograd – Voskresenka ja Sosnovka – Janvarskoje (Sitšnevoje) suunal õnnestus VSU-l vastane tagasi suruda. Tõenäoliselt on Ukraina ründegrupid juba sisenenud Janvarskojesse ja peavad lahinguid Voskresenka äärealadel. Selle tulemusena sattusid Novosjolovka piirkonnas varem Voltšja jõe juurde tunginud mitmed Vene jalaväegrupid üsna raskesse olukorda, eriti arvestades, et VSU avaldab tugevat survet ka Vorona jõe ääres suunal Horošee – Voronje.
Tõenäoliselt peavad 29. armee vasakul tiival tegutsevad 68. armeekorpuse 39. üksiku motoriseeritud jalaväebrigaadi üksused taanduma joonele Voskresenka – Malejevka ja püüdma seal kaitset hoida. Üldiselt võib 29. armee vasak tiib olla sunnitud taanduma Voltšja jõelt.
Nädala jooksul jätkusid ka VSU rünnakud suunal Sosnovka – Ternovoje, Venemaa 36. armee paremal tiival, mis piirneb 29. armee vastutusalaga. Selle tulemusena õnnestus VSU-l tõenäoliselt Ternovojes kanda kinnitada. Samas suutis vastane hoida Berjozovoje piirkonda ning üritas sealt korduvalt Ternovojes olevaid Ukraina ründegruppe külje pealt rünnata, kuid edutult.
Ukraina eesliiniüksused liikusid edasi ka suunal Kalinovskoje – Novonikolajevka, sisenedes tõenäoliselt viimasesse. Edasise edenemise takistamiseks püüdis vastane rünnata neid külje pealt Berjozovoje ja Zaporožskoje poolt. Need Vene vasturünnakud ei olnud tõenäoliselt edukad, sest Ukraina ründegrupid suutsid Novonikolajevkas positsioone hoida ning liikusid isegi selle kaguossa.
Suunal Verbovoje – Novogrigorjevka liikusid VSU üksused samuti edasi ja kindlustusid Novogrigorjevka loodeosas. Sellest ida pool jõudsid nad Novoivanovkast umbes 1,5–1,6 km kaugusele.
Tegutsedes mööda Jantšuri jõe läänekallast, saavutas VSU taktikalise läbimurde ka suunal Zlagoda – Rõbnoje, vabastades viimase. Jõe vastaskaldal hoiab vastane siiski Krasnogorskojet, kust ta aeg-ajalt üritab Rõbnojet vasturünnakutega tagasi võtta, püüdes sellega takistada VSU edasiliikumist teel Rõbnojest Uspenovka suunas.
Seega iseloomustavad Nnovoaleksandrovski suuna üldist operatiivset olukorda mitmed tegurid:
On ilmne, et Venemaa 36. ühendrelvaarmee (OA) ei suuda praegu iseseisvalt likvideerida VSU taktikalisi läbimurdeid oma vastutusalas lõigul Rõbnoje – Novonikolajevka. Seetõttu on Ukraina relvajõududel (VSU) üsna reaalsed võimalused jõuda Guljajpole – Velika Novosjolka maanteeni lõigul Temirovka – Uspenka (Novovasiljevskoje). Praegu asuvad VSU eesliini ründegrupid sellest rokaadteest juba vähem kui 2 km kaugusel. Seetõttu on VSU sisuliselt juba blokeerinud vastase võimaluse manööverdada mööda seda teed suuremate jõudude ja vahenditega, sealhulgas mõjutades tulega aktiivselt Jantšuri jõe ületuskohta Novovasiljevskoje piirkonnas.
VSU aktiivseid rünnakuid 36. armee flankidel (mis piirnevad 29. ja 5. armeega) ei võtnud Vene juhtkond tõenäoliselt alguses piisavalt tõsiselt. Tugevdused 36. ja 29. armeele operatiivreservidest (väegrupist „Vostok“) hakkasid saabuma alles kaks nädalat pärast rünnakute algust, kui VSU ründegrupid olid juba suutnud taktikalisel tasemel vaenlase kaitsesüsteemi sisse murda.
VSU rünnakute tõrjumiseks 29. ja 36. armee vastutusalades võib Vene väegrupi „Vostok“ juhtkond kasutada vähemalt kahe brigaadi üksusi 35. armeest, mida varem kasutati selle väegrupi operatiivreservina — 69. üksik kattebrigaad ja 38. motoriseeritud jalaväebrigaad.
Lisaks on ilmunud teateid, et 36. armee piirkonda on üle viidud ka mitmeid üksusi 40. üksik merejalaväebrigaadist ja 120. merejalaväediviisist (endine 336. merejalaväebrigaad), mis toodi erakorraliselt välja taastumisest pärast lahinguid Konstantinovka suunal.
Samas on olukorra peamiseks tunnuseks Novoaleksandrovski suunal see, et VSU aktiivsed rünnakud Venemaa väegrupi „Vostok“ keskosas ja paremal tiival ei ole seni vähendanud vastase ründe- ja tormijooksutegevuse intensiivsust 5. armee vastutusalas. See tähendab, et väegrupi „Vostok“ juhtkond jätkab katseid rünnata Guljajpolest läänes ja loodes, hoolimata üsna ilmsest ohust, et VSU võib edasi liikuda sama 5. armee tiiba.
Miks? Seda käsitlemee järgmises punktis.
2️⃣ Guljaipolje suund
Sellel suunal tegutsevad 5. armee (GV „Vostok“) – 127. motolaskurdiviis, 57. ja 60. eraldi motolaskurbrigaad, osa 35. armee vägedest ning samuti 76. dessant-rünnakudiviis (GV „Dnepr“ koosseisust). Nad jätkavad pealetungitegevust Guljaipoljest loodes, läänes ja edelas, eesmärgiga haarata Ukraina relvajõudude Orõhivi kaitsepiirkond idast ja kirdeosast.
On ilmne, et isegi Ukraina relvajõudude edukad vasturünnakud 5. armee paremal tiival (suunal Dobropolje – Rovnopole) ning sellega külgneval 36. armee vasakul tiival ei ole selle väegrupi pealetungi täielikult peatanud, kuigi on seda märkimisväärselt aeglustanud.
Täpsemalt:
Tegutsedes raudtee ääres põhja suunas Železnodorožnojelt, õnnestus vastase eesmistel ründeguppidel (tõenäoliselt 57. ja 60. motolaskurbrigaadi koosseisust) jõuda Staroukrainka lääneäärsele servale, kus algasid lahingud asula pärast, ning tungida ka Gorkõi idaäärsele servale.
Guljaipolje – Orõhivi maanteest lõuna pool suutis vastane (tõenäoliselt osa 38. motolaskurbrigaadi jõududest, 60. brigaadi toetusel) edeneda suunal Železnodorožnoje – Guljaipolskoje kuni umbes 4,5 km.
Samuti on fikseeritud väiksemad taktikalised sissetungid Vene ründegruppide poolt Zagornojest põhja pool (kuni 1–1,2 km) ning Mirnojest ida pool (kuni 700–800 m).
Vastane jätkab rünnaku- ja tormitegevust ka suunal Zeljonoje – Svjatopetrovka, kus mitme ründegrupi jõul suudeti siseneda viimasesse asulasse, edenedes kuni 1,5 km.
Pärast Ukraina vägede väljatõrjumist Jelenokonstantinovkast ja Prilukist ei olnud vastase katsed arendada oma taktikalist edu suunal Vozdviževskaja, Tsvetkovo ja Dobropolje edukad. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et mitmed Ukraina ründegrupid tegid vasturünnaku Gaitšuri jõe vastaskaldal, Varvarovkast ida pool, ning tungisid 127. motolaskurdiviisi lahingukorda, mis üritas sellel suunal edasi tungida.
Seega ei ole Vene 5. armee juhtkond seni suutnud täielikult taastada olukorda (mis eksisteeris enne Ukraina vasturünnakute algust) oma paremal tiival, mis külgneb 36. armee tegevusvööndiga.
Operatiiv-taktikalises mõttes on Vene 5. armee juhtkonnal praegu ilmselt kaks selget ülesannet:
Jõuda joonele Verhnjaja Tersa – Guljaipolskoje. Selleks püüavad eesliini üksused visalt tungida Železnodorožnojelt ja Zeljonoje suunalt Verhnjaja Tersa poole, ning ründavad järjekindlalt ka Guljaipolje – Orõhivi maantee suunal Guljaipolskoje poole nii Železnodorožnojelt kui Dorožnjankast.
Taastada positsioon Gaitšuri jõe joonel. See eeldab tõenäoliselt 127. motolaskurdiviisi pealetungi, et „naasta“ Dobropoljesse, liikudes Prilukist lõunast põhja poole mööda Gaitšuri jõe läänekallast.
Üldiselt on olukord Guljaipolje suunal, ütleksin, üsna kahetine.
Ühelt poolt on Venemaa 5. armee saavutanud märgatavaid ja üsna selgeid taktikalisi edusamme. Nende väed on praktiliselt täielikult vallutanud Guljaipolje linna. Lisaks on neil taktikaline edu linna lääne- ja edelapoolsetes piirkondades Železnodorožnoje juures, samuti on täheldatud nende üksuste edenemist linnast põhja pool suunal Zeljonoje – Jelenokonstantinovka – Priluki ning Verhnjaja Tersa suunas.
Selle tulemusena on Ukraina üksused, mis kaitsevad Mirnoje piirkonda ning Zagornojest põhja pool ja sisuliselt katavad Orõhivi kaitsepiirkonna idapoolseid lähenemisteid, sattunud üsna keerulisse olukorda. Vastane on neist põhja poolt mööda läinud ja ähvardab neid reaalselt põhijõududest ära lõigata, kui ta suudab edasi liikuda Guljaipolskoje kaudu nende tagalasse.
Teisest küljest on Ukraina relvajõudude edukad vasturünnakud 5. armee paremal tiival ja sellega külgneval 36. armee vasakul tiival viinud olukorrani, kus ukrainlased on sisuliselt haaramisasendis Venemaa 5. armee peajõudude suhtes, mis püüavad rünnata Guljaipoljest läänes ja loodes.
Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et Ukraina eesliini üksused murdsid läbi Varvarovkast ida pool ja peatasid Vene ründegruppide edasiliikumise Priluki põhjaserval.
Kõigest sellest nähtub, et Vene GV „Vostok“ väegrupi juhtkond mõistab ilmselt hästi, et kogu 5. armee rindel korraga „maksimaalse survega“ rünnata ei õnnestu enam, eriti olukorras, kus Ukraina väed on juba läbi murdnud selle paremal tiival.
Kui Ukraina väed peaksid jõudma Sladkoje – Rovnopole joonele või veelgi enam läbi murdma Privolnojesse ja Uspenovkasse, oleks Vene 5. armee tõenäoliselt sunnitud pöörama oma jõud läänesuunalt põhja poole ning taastama tiheda ühenduse naabruses tegutseva 36. armeega.
Just sellise stsenaariumi kartuses on vastane viimastel päevadel Rovnopole loode pool korraldanud mitu visalt läbiviidud vasturünnakut Dobropolje suunas, püüdes Ukraina vägesid sealt eemale suruda. Selle tulemusena õnnestus tal Ukraina eesliinipositsioone tagasi suruda vaid ühe põllu võrra – umbes 1–1,2 km.
See aga ei muutnud olukorda isegi taktikalises mõttes, sest Ukraina väed kindlustasid end Rõbnoje piirkonnas ja Dobropoljest ida pool.
Lisaks seisab Venemaa 5. armee raskuste ees ka oma peamise eesmärgi täitmisel – jõuda joonele Verhnjaja Tersa – Guljaipolskoje. Ukraina väed hoiavad üsna visalt Tsvetkovo – Krinitšnoje – Staroukrainka – Gorkoje piirkonda, mistõttu vastase edenemine Verhnjaja Tersa suunas toimub väga aeglaselt – sisuliselt sadade meetrite kaupa nädalas, parimal juhul 1,2–1,5 km.
