Mašovets
Guljaipole suund
Vaenlane jätkab pealetungitegevust oma väekoondise / vägedegrupeeringu GV „Vostok“ 5. üldväearmee (ÜVA) tegevusvööndis eesmärgiga viia selle peamised jõud Orihivi kaitserajooni lähistele idast ja kirde suunast.
Praegu ei suuda selle juhtkond siiski veel taastada sellist pealetungitempot, mis võimaldaks selle ülesande lähiajal täita. Venemaa 5. ÜVA eesliini üksused on praktiliselt kogu oma pealetungivööndis sattunud pikaajalistesse vastastikustesse lahingutesse taktikalises tsoonis, mis on nende edasitungi märkimisväärselt aeglustanud.
Hoolimata sellest, et Venemaa väekoondise GV „Vostok“ juhtkond on 5. ÜVA tegevusvööndisse koondanud lisaks selle enda vägedele ka märkimisväärsed tugevdusjõud (sealhulgas 35. ÜVA ning merejalaväe ja õhudessantvägede üksused), ei ole neil seni õnnestunud saavutada olulist edasitungi Orihivi suunas.
1️⃣Sellel suunal tegutseb vaenlane järgmises koosseisus (orienteeruvalt):
5. ÜVA – tegutseb oma põhijõududega
127. motolaskurdiviis (MSD) – 114., 143. ja 394. motolaskurpolk (MSP), 218. tankipolk (TP), 872. iseliikuv suurtükiväepolk (SAP)
57. eraldi motolaskurbrigaad (EMSB)
60. EMSB
305. suurtükiväebrigaad (SBr)
35. ÜVA – tegutseb sellel suunal osaga oma jõududest
38. EMSB – ilmselt tegutseb sellel suunal põhijõududega ning osaga jõududest 36. ÜVA tegevusvööndis
64. EMSB – tegutseb sellel suunal osaga jõududest, ülejäänud osa paikneb tõenäoliselt väekoondise „Vostok“ operatiivreservis
76. dessant-ründediviis (DRD) – ilmselt tegutseb 5. ÜVA vasakul tiival, selle tegevusvööndi kokkupuutel väekoondise „Dnepr“ 58. ÜVA tegevusvööndiga. Tõenäoliselt on tegemist mitme üksusega selle 104. ja 234. dessant-ründepolgust (DRP).
40. eraldi merejalaväebrigaad (EMJB) – tegutseb sellel suunal tõenäoliselt oma põhijõududega (1 merejalaväepataljon, 1 dessant-ründepataljon, 1 luurepataljon + eraldi suurtükiväe- ja õhutõrjedivisjonid, võimalik, et tugevdatud 1–2 tankirooduga).
Venemaa 5. ÜVA pealetungivööndis võib samuti paikneda terve rida territoriaalvägede (TrV) koosseisus moodustatud „eraldi motolaskur-/laskurpolgu“ (EMSP/ELP) tasemel üksusi, mis loodi mobilisatsioonireservina (MR) ja arvati 5. ÜVA üksuste koosseisu. Näiteks moodustati ja viidi 5. ÜVA 127. MSD koosseisus „osalise mobilisatsiooni“ käigus 1466. motolaskurpolk. Selliseid üksusi võib 5. ÜVA pealetungivööndis olla kuni 3–4.
2️⃣Praegust olukorda Guljaipole suunal iseloomustavad vaenlase jätkuvad katsed taastada oma eesliini üksuste ja väekoondiste suhteliselt kiire edasitung Orihivi suunas.
Praeguseks on see püüdlus sisuliselt taandunud arvukateks ja regulaarseteks katseteks viia vaenlase väikesed jalaväe- (rünnaku-) grupid (peamiselt 3–4 sõjaväelast, harvem 6–8 sõjaväelast) korraga mitmel taktikalisel lõigul ja suunal Ukraina eesliini üksuste lahingukorda. Mingitest massilistest rünnakuoperatsioonidest, eriti märkimisväärse hulga soomustehnika kasutamisega, juttu ei ole. Vaenlase katsed korraldada suuremaid rünnakuid 10–12-liikmeliste (mõnikord 15–20-liikmeliste) rünnakugruppidega, kasutades 1–2 soomusmasinat, on suhteliselt harvad. Märksa sagedamini püüab vaenlane suurendada oma rünnakujalaväe taktikalist läbitungimissügavust Ukraina relvajõudude lahingukorras motoriseerimisvahendite – kergete sõidukite, mootorrataste, bagide jne – abil.
Tuleb siiski märkida, et ka selline taktika annab vaenlasele aeg-ajalt piiratud taktikalisi tulemusi, mis enamasti väljenduvad vaid poolte eesliini üksuste lahingukorra ulatuslikus „läbisegamises“ 5,5 kuni 15–20 km laiuses taktikalises tsoonis, mis ulatub põhjas Novoje Zaporižžjast kuni lõunas Luhovskeni.
Sisuliselt käivad kogu selles vööndis visad vastastikused lahingud Ukraina ja Venemaa väikeste jalaväegruppide vahel, kes on sunnitud tegutsema „eraldatult“ (st oma põhiüksuste eesliinipositsioonidest taktikaliselt märkimisväärsel kaugusel).
Selles niinimetatud „hallis tsoonis“ peavad need väikesed jalaväegrupid omavahelisi lahinguid omamoodi „vastastikuse blokeerimise“ režiimis, ilma olulise koostööta oma põhijõududega ja ilma külgsuunalise sidemeta naaberüksustega, võideldes üksikute positsioonide, tugipunktide, varjendite, hoonete, metsaribade, kõrvalteede ristmike jne pärast.
Praegu ei suuda Venemaa 5. ÜVA operatiiv-taktikalises mõttes täielikult täita isegi oma lähimat ülesannet – viia oma eesliini põhijõud Verhnja Tersa – Guljaipolske joonele ning taastada täielikult oma positsioonid Varvarivka – Radostne joonel piki Haitšuri jõge ja Guljaipole – Pokrovske maanteed. Samas on neil sellel suunal juba arvukalt väikeste jalaväegruppide läbimurdeid Ukraina relvajõudude lahingukorda, kasutades ära märkimisväärseid katmata või nõrgalt kaetud niinimetatud „positsioonidevahelisi alasid“.
Kõige läänepoolsemad Venemaa „infiltreerunud“ grupid on registreeritud Novosilka piirkonnas (Guljaipolskest lääne pool), Tšarivne edelaosas ja Vozdvõženka piirkonnas. Kõige põhjapoolsemad – Zaretšne ja Novoje Zaporižžja piirkonnas.
Ukraina relvajõud hoiavad omakorda jätkuvalt tervet rida positsioone Mirne põhjaosas ning Železnodorožne, Svjatopetrivka, Varvarivka ja Dobropillja piirkonnas.
Sisuliselt on Venemaa väed pärast Guljaipole hõivamist oma 5. ÜVA põhijõududega enam kui pooleteise kuu pikkuste raskete pealetungilahingute jooksul suutnud lääne suunas (st Orihivi poole) edasi liikuda vaid 7–8 km (mõnel lõigul kuni 10 km) ning põhja suunas veelgi vähem – keskmiselt 4–5 km.
Sisuliselt on Venemaa väekoondise „Vostok“ operatiiv-taktikaline pealetung oma operatsioonitsooni vasakul tiival (5. ÜVA tegevusvööndis) taandunud pidevaks väikese ulatusega, operatiivselt nõrgalt seotud kohaliku tähtsusega lahingute jadaks. Seda hoolimata Venemaa vägede märkimisväärsest ülekaalust sellel suunal nii jõudude kui vahendite hulgas, olulisest eelisest küllalt tõhusa lennuväetoetuse näol (eelkõige võimalusest pommitada Ukraina relvajõudude lahingukorda peaaegu takistamatult juhitavate liugpommidega) ning eelkõige võimalusest täiendada oma eesliini üksuste rünnakujalaväge märksa suuremas mahus, kui seda suudab teha Ukraina.
3️⃣Mis puudutab olukorra edasist arengut Guljaipole suunal, siis oma eelmises ülevaates tõin juba välja kaks tegurit, mis võivad muuta Venemaa 5. ÜVA edasise pealetungi Orihivi suunas praegusestki problemaatilisemaks.
Nimelt:
Selle armee materiaalse ja tehnilise varustuse süsteemi (MTO) üsna selge haavatavus olukorras, kus Ukraina droonide ja teiste relvasüsteemide operatiiv-taktikalise tasandi rünnakute intensiivsus pidevalt kasvab.
Ukraina mitme taktikalise grupi jätkuvad, ehkki piiratud ulatusega pealetungid väekoondise „Vostok“ 36. ja 29. ÜVA tegevusvööndites, mis edasise arengu korral võivad Venemaa 5. ÜVA sõna otseses mõttes pöörata läänesuunalt põhja.
Mõlemad tegurid kehtivad Guljaipole suunal ka praegu. Kuid sooviksin lisada veel ühe, mis on käesoleva kuu teises pooles üha selgemalt välja joonistunud.
Asi on selles, et väekoondise „Vostok“ kõige võimsama armee (5. ÜVA) tegevus ei piirdu praegu üksnes pealetungiga läände, Orihivi kaitserajooni suunas. Samal ajal tuleb tal üsna aktiivselt tegutseda ka Guljaipolest põhja pool, püüdes edeneda üldsuunal Guljaipole – Dobropillja mööda Haitšuri jõge.
Sellest tulenevalt tuleb selleks kõrvale suunata küllalt suur osa 5. ÜVA jõududest ja vahenditest (tõenäoliselt on jutt selle 127. motolaskurdiviisist). 5. ÜVA juhtkond ei saa praegu neist tegevustest ajutiselt loobuda ja keskenduda üksnes pealetungile Orihivi suunas, sest sellisel juhul tekiks täiesti reaalne oht Ukraina relvajõudude vastupealetungiks põhjast 5. ÜVA löögirühmituse tiiba, mis püüab idast Orihivi poole läbi murda. Just sellise stsenaariumi võimalikkust demonstreeris Ukraina juhtkond juba mitu kuud tagasi, kui Ukraina relvajõud surusid mitme eduka vasturünnakuga Venemaa 5. ja 36. ÜVA eesliini üksused lõuna ja kagu suunas tagasi just Dobropillja piirkonnas.
Sisuliselt on Venemaa 5. ÜVA praegu sunnitud ise kindlustama oma paremat (põhjapoolset) tiiba Dobropillja suunalt, mis toob objektiivselt kaasa tema jõudude ja vahendite hajutamise eri suundade vahel. See omakorda mõjutab juba iseenesest negatiivselt tema pealetungi tempot Orihivi suunas.
Tuleb eeldada, et Venemaa juhtkonna esialgse plaani kohaselt pidi 5. ÜVA põhjatiiba katma 36. ÜVA, tungides Jantšuri ja Haitšuri jõgede vahel loode suunas. Kuid paistab, et Ukraina juhtkond „luges läbi“ oma vastaste plaani ning korraldas Venemaa 36. ÜVA tegevusvööndis rea vasturünnakuid, mis jätkuvad tänaseni.
Sellest tulenevalt ei olnud 36. ÜVA-l enam võimalik tegeleda 5. ÜVA tiiva katmisega. Ja olukord oli sedavõrd tõsine, et väekoondise „Vostok“ juhtkond oli sunnitud osa 35. ÜVA jõududest, mis olid ilmselgelt mõeldud just 5. ÜVA tugevdamiseks (pean silmas näiteks 69. eraldi kattebrigaadi), ning tõenäoliselt ka veel formeerimisjärgus olnud „reservi“ 120. merejalaväediviisi (MJD), ümber paigutama mitte 5. ÜVA, nagu algselt kavandatud, vaid hoopis 36. ÜVA tegevusvööndisse. Esimeseni jõudis neist vaid 40. eraldi merejalaväebrigaad (EMJB).
Eelmises ülevaates mainisin samuti Venemaa juhtkonna ilmset eksimust, kavandades väekoondisele „Vostok“ aktiivsed pealetungitegevused just Orihivi–Zaporižžja suunal. Üheks selle peamiseks elemendiks oli ilmselt Ukraina kaitse „kokkurullimine“ väekoondise „Dnepr“ naabruses tegutseva 58. ÜVA ees (vähemalt selle paremal tiival Orihivi piirkonnas), mille tulemusena pidid mõlemad Venemaa väekoondised murdma välja otse Zaporižžja suunas – üks lõunast, teine idast.
Kuid need planeerijad ei arvestanud ilmselt ühe väga olulise nüansiga. Sellisel juhul oleks väekoondis „Vostok“ pidanud objektiivselt tegutsema operatsioonitsoonis, mis laieneb pidevalt kogu rinde ulatuses. See tähendab, et tal tulnuks rünnata mitte ainult idast läände, vaid SAMAL AJAL ka lõunast põhja. Teisisõnu – oma jõude ja vahendeid kogu rinde ulatuses HAJUTADA. Sellistes tingimustes oleks olnud väga keeruline koondada jõude tõhusalt just „peamise löögi suunale“ (5. ÜVA tegevusvööndisse).
Veelgi enam, Venemaa juhtkonna olukorda raskendas asjaolu, et ka Ukraina juhtkond näis seda pealetungi nõrkust mõistvat ning korraldas selle jaoks kõige ebasobivamal hetkel rea kohalikke vasturünnakuid 36. ja 29. ÜVA tegevusvööndites – just seal, kus see objektiivselt sundis Venemaa väekoondist oma jõude veelgi enam hajutama.
Näib, et Venemaa kindralstaabis leiti omal ajal, et väekoondise „Vostok“ enda koosseisulistest jõududest ja vahenditest piisab selliseks pidevaks „laienemiseks“. Objektiivselt vaadates oli neil selleks ka alus – selle koosseisu kuulub siiski korraga neli üldväearmeed ja üks armeekorpus.
Kuid tegelikkus näitas, et mitte ainult ei osutunud sellest kaugeltki piisavaks – sedavõrd, et väekoondise GV „Vostok“ „üldpealetung“ 5. ÜVA tegevusvööndis takerdus juba suve keskpaigaks –, vaid kogu väekoondis vajas lisaks üsna märkimisväärset täiendust operatiivreservidest, et selle laienemise negatiivset mõju leevendada.
Suures plaanis jälgimegi praegu just selle teguri alahindamise tagajärgi Venemaa juhtkonna poolt. Kuigi loomulikult ei ole need veel saavutanud oma haripunkti. Minu hinnangul võib nende „apoteoos“ (operatiiv-strateegilise iseloomuga tagajärjed) avalduda isegi mitte sellel suunal.
