Konstantin Mašovets
‼️ Ülevaade
Täna – Lõmani suund.1️⃣ Vene vägedegrupi GV „Zapad“ (Lääs) juhtkond jätkab katseid, et likvideerida Ukraina relvajõudude Lõmani sillapea Siverski Donetsi jõel ning saavutada haarav positsioon Ukraina kaitseala suhtes Slovjanski ümbruses (põhjast ja kirdepoolsest suunast), jõudes Siverski Donetsini laial rindel (alates Svjatohirskist kuni Zakitneni).
Selle ülesande täitmiseks on vastane (Vene väed) koondanud sellele suunale vastava operatiiv-taktikalise väekoondise, mis koosneb vägedegrupi GV „Zapad“ 20. ja 25. ühendrelvaarmee üksustest ning neile tugevduseks antud vägedest ja vahenditest vägedegrupi „Zapad“ 1. tankiarmeest.
Oma lahingulise ja arvulise koosseisu poolest on see väekoondis täiesti võrreldav vastase jõududega, mis tegutsevad mitmel teisel aktiivsel operatiivsuunal. Näiteks vägedegrupiga GV „Tsentr“, mis tegutseb Pokrovski/Dobropillja suunal, või vägedegrupiga GV „Vostok“, mis tegutseb Huljaipole ja Aleksandrivka suunal. Täpsemalt:
20. ühendrelvaarmee
144. motolaskurdiviis – 254., 283. ja 488. motolaskurpolk, 59. tankipolk.
3. motolaskurdiviis – 252., 362. ja 752. motolaskurpolk, 237. tankipolk.
Selle armee tegevusvööndis tegutsevad tugevduseks ka 1. tankiarmee 2. motolaskurdiviisi üksused (1. ja 15. motolaskurpolgu koosseisust).
25. ühendrelvaarmee
67. motolaskurdiviis – 31., 36. ja 37. motolaskurpolk, 19. tankipolk.
164. eraldiseisev motolaskurbrigaad.
169. eraldiseisev motolaskurbrigaad.
11. eraldiseisev tankibrigaad.
Lisaks eespool nimetatud jõududele tegutseb sellel suunal terve rida Vene relvajõudude territoriaalvägede ning nn mobilisatsioonireservi üksusi ja allüksusi. Nende koguarv ulatub tõenäoliselt kuni 2–3 eraldiseisva „motolaskur-/laskurpolguni“ ja kuni 3–4 (võimalik, et isegi 5–6) eraldiseisva „motolaskur-/laskurpataljonini“. Kõik need kas alluvad operatiivselt mõlema Lõmani suunal tegutseva armee üksustele kui juurdeantud jõud ja vahendid või on nende koosseisu integreeritud.
Samuti tuleb märkida, et praktiliselt kõigi mõlema armee üksuste ja väekoondiste koosseisus on moodustatud nn ründeüksused – enamasti eraldiseisvad ründekompaniid, harvem eraldiseisvad ründepataljonid. Neid kasutatakse vahetult ründe- ja tormijooksuoperatsioonide läbiviimiseks taktikalises tsoonis kõige olulisematel lõikudel ja suundadel.
2️⃣ Praeguseks üritavad mõlema armee eesliiniüksused ja -koondised Ukraina relvajõudude Lõmani kaitsepiirkonda „isoleerida“, et võimalikult kiiresti alustada selle täiemahulist ründamist. Täpsemalt:
20. ühendrelvaarmee 144. motolaskurdiviisi üksused, mida on tugevdatud 1. tankiarmee 2. motolaskurdiviisi 1. ja 15. motolaskurpolgu allüksustega, püüavad Tšornõi Žerebetsi jõe sillapealt liikudes Lõmanit põhjast ja loodest ümber haarata. Selleks tegutsetakse liinilt Seredne – Šadrõholove Aleksandrivka suunas ning samuti suundadel Šadrõholove – Drobõševe ja Kolodjazi – Stavki.
Samal ajal püüavad 25. ühendrelvaarmee eesliiniüksused Lõmanit lõunast ja kagust ümber haarata, koondades samal ajal jõupingutused selleks, et viia oma eesründegrupid ja üksused idast otse linna. Selle eesmärgi nimel püütakse liinilt Dibrõva – Ozerne tungida Brusivka ja Stari Karavani piirkonda ning kasutada Jampili ja Lõmani vahelist metsamaastikku täiendavate väikeste jalaväe- (ründe-) gruppide linna suunamiseks.
Praktikas (taktikalisest vaatepunktist) nägid need tegevused vaadeldaval perioodil välja järgmiselt:
Vastane jätkas aktiivseid ründeoperatsioone Drobõševe ja Novoselivka piirkonnas, püüdes saavutada täielikku kontrolli Drobõševe üle ning liikuda Siverski Donetsi suunas marsruudil Novoselivka – Jarova. Edu ei saavutatud. Varem Jarova piirkonda tunginud väikesed Vene jalaväegrupid on ilmselt järk-järgult likvideeritud.
Ka rünnakud Serednest Aleksandrivka suunas ei toonud Vene 20. ühendrelvaarmeele positiivseid tulemusi. Vastase väikesed ja väga väikesed jalaväegrupid, mis olid tunginud piirkonda Sosnove – Aleksandrivka – Novoselivka – Jarova, hävitatakse järk-järgult Ukraina relvajõudude eesliiniüksuste poolt. Seega ei suutnud vastane, hoolimata kogu kevade vältel toimunud lahingutegevusest selles piirkonnas, saavutada kindlat kontrolli ei Novoselivka ega Drobõševe üle.
Samuti ebaõnnestusid järjekordsed rünnakud suunal Kolodjazi – Stavki. Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt oma positsioone Stavki piirkonnas ning isegi sellest põhja pool, Zaritšne lähedal (Mirne piirkonnas).
Ka Vene 25. ühendrelvaarmee tegevus Lõmanist lõuna ja ida pool ei näi olevat edu toonud. Veelgi enam, selle vasaktiiva üksused seisid ilmselt silmitsi raskustega Ukraina aktiivse vastutegevuse tõttu Ozerne ja Jampili piirkonnas, kus Ukraina üksustel õnnestus vastaselt tagasi vallutada mitu positsiooni.
Tõenäoliselt võib nende ainsaks märkimisväärseks saavutuseks pidada ründejalaväe kohaloleku suurendamist Dibrõva piirkonnas, kus vastane üritab visalt läbi metsa murda Brusivka ja Stari Karavani suunas. Samuti võib saavutuseks lugeda positsioonide hoidmist metsast läbi kulgeva Lõman–Zakitne maantee ääres, kuigi seal puutub vastane ilmselgelt kokku Ukraina relvajõudude tugeva külgsurvega (täheldatakse intensiivseid lahinguid Ozerne ja Varadero ranna piirkonnas).
Tulemusteta jäid ka Vene 25. ühendrelvaarmee katsed suurendada oma kohalolekut Lõmani kagupoolses servas. Olemasoleva info kohaselt viibivad vastase väikesed jalaväegrupid seal vaid mõnes kvartalis Višnjova ja Partizanska tänava piirkonnas. Mitmed Vene allikates ilmunud teated selle kohta, et linna olevat toodud uusi ründegruppe (mainiti isegi Podstepna ja Jubileina tänavat), ei vasta tõenäoliselt tegelikkusele. Vähemalt puudub kinnitatud teave vastase kohaloleku kohta Lõmani põhja- ja kirdeosas.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et hoolimata mõlema Vene armee (20. ja 25. ühendrelvaarmee) eesliiniüksuste üsna aktiivsest tegevusest Lõmani suunal viimaste nädalate jooksul, ei ole vastane seni suutnud alustada otsest rünnakut Ukraina relvajõudude Lõmani kaitsepiirkonnale. Sisuliselt on ta takerdunud mitmesse omavahel nõrgalt seotud ja vähese tulemusega taktikalisse operatsiooni selle piirkonna ümbruses.
3️⃣ Mis puudutab Vene juhtkonna edasisi väljavaateid (operatiivses mõttes) sellel suunal, siis eelneva põhjal võib teha paar üsna ilmset järeldust:
Väedegrupi GV „Zapad“ juhtkond on Lõmani küsimusega märkimisväärselt viivitanud. Seoses palju kõneainet pakkunud suvise „üldpealetungi“ ettevalmistamise ja läbiviimisega Slovjanski ja Kramatorski vastu ollakse Lõmani kaitsepiirkonna küsimuses selgelt ajagraafikust maas. Teisisõnu, põhjasuunaline tiib, mis peaks haarama Slovjanski–Kramatorski linnastu ümber, ei ole Vene juhtkonnal siiani välja kujunenud, kuigi käes on juba juuni.
Kui viivitamine jätkub – ja taktikalise olukorra dünaamika põhjal on selline areng üsna tõenäoline –, peab Vene väedegrupp GV „Jug“ (Lõuna) jätkama Ukraina kaitse murdmist Slovjanski suunal sisuliselt omal jõul ja peaaegu otserünnakuna idast. See omakorda vähendab kogu hüpoteetilise suvise „üldpealetungi“ eduvõimalusi. Eriti puudutab see väedegrupi GV „Jug“ koosseisus tegutsevat 3. ühendrelvaarmeed, mis ründab Siverski Donetsist lõuna pool.
Samas on kõigi formaalsete näitajate järgi Vene 20. ja 25. ühendrelvaarmee käsutuses piisavalt jõude ja vahendeid, et saavutada Lõmani suunal soovitud tulemus võimalikult lühikese ajaga. Võib isegi öelda, et neid on teatud varuga. Seni pole see siiski õnnestunud.
Samal ajal tuleb märkida, et Lõmani kaitsepiirkonna likvideerimise ülesande täitmise kontekstis on osa sellest Vene väekoondisest – eelkõige 3. motolaskurdiviisi põhijõud ja vähemalt üks 144. motolaskurdiviisi polk (tõenäoliselt 283. motolaskurpolk) – sunnitud tegutsema oma Tšornõi Žerebetsi jõe sillapealt mitte Lõmani, vaid Borova suunas, liinilt Redkodub – Novovodjane.
Tõenäoliselt tuleneb see Vene juhtkonna soovist saavutada operatiiv-taktikaliselt märksa olulisem tulemus kui lihtsalt Lõmani vallutamine ja selle kaitsepiirkonna hävitamine. Eesmärgiks näib olevat Ukraina kaitse täielik kokkuvarisemine Oskili ja Siverski Donetsi joonel vähemalt lõigul Borova – Zakitne ning jõudmine oma eesliiniüksustega piirkonda, kus Oskili jõgi suubub Siverski Donetsisse (Sinõtšeno – Studenok – Jarjomivka – Tihotske piirkond).
Selle ülesande täitmiseks kasutatakse omamoodi „rammina“ või „läbilõikava tööriistana“ sisuliselt kogu 20. ühendrelvaarmeed, mille koosseisus on kaks täiskoosseisulist kaadrimotolaskurdiviisi. Vene juhtkonna soovitud operatiiv-taktikaline läbimurde sügavus oleks keskmiselt umbes 35–37 kilomeetrit, mis tänapäeva sõjapidamise tingimustes on Vene armee jaoks üsna keeruline ja aeganõudev ülesanne.
Lisaks on 20. ühendrelvaarmee sunnitud ründama hajuvatel suundadel, andes lööke pigem „laialiaetud sõrmedega“ kui koondatud „rusikaga“. Olukorda ei paranda märkimisväärselt isegi osa 1. tankiarmee 2. motolaskurdiviisi jõudude ümberpaigutamine 20. armee tegevusvööndisse.
Sisuliselt peab Vene 20. ühendrelvaarmee samaaegselt lahendama terve rea ülesandeid eri sektorites ja taktikalistel lõikudel: edenema Svjatohirski ja Aleksandrivka suunas, murdma läbi Lõmani põhja- ja kirdeäärsetele lähenemisteedele ning samal ajal liikuma Borova suunas. Lähitulevikus püütakse tõenäoliselt jõuda ka Oskili jõeni läbi Malijivka, liikudes Piski Radkivski suunas. Selliste ülesannete täitmiseks ei jätkuks diviise peaaegu kellelegi, sõltumata sellest, kas need on kaadridiviisid või täiskoosseisulised üksused.
Teisest küljest näib naabruses tegutseva 25. ühendrelvaarmee vastutusala ühe motolaskurdiviisi ja koguni kolme eraldiseisva brigaadiga (millest üks on tankibrigaad) varustatud Vene ühendrelvaarmee jaoks suhteliselt tagasihoidlik.
See mulje muutub aga siis, kui arvestada, et nende ees asub Lõman ning nähtavasti on just 25. ühendrelvaarmeele usaldatud linna vallutamise põhiülesanne. Loomulikult toimub see 20. ühendrelvaarmee toetusel, kuid peamise ründejõuna näib tegutsevat siiski 25. armee.
Kuid praegu on 25. ühendrelvaarmee otsese Lõmani ründamise asemel takerdunud linna ümbrusesse, võideldes end aeglaselt läbi sealsete ulatuslike metsade.
Ühest küljest võib seda pidada soodsaks asjaoluks – tiheda metsakatte abil on võimalik enam-vähem varjatult ja suhteliselt kiiresti koondada suur hulk ründejalaväge otse linna lähistele või Ukraina kaitse olulistele lõikudele. Teisest küljest nõuab suurte jõudude liigutamine läbi arvukate metsaste ja soiste alade märksa rohkem aega kui nende liikumine avamaastikul. Seda isegi arvestamata asjaolu, et Ukraina droonid häirivad selliseid liikumisi väga aktiivselt.
✅ Kokkuvõte
Lõmani suunale koondatud ja seal tegutsev Vene väekoondis on oma lahingulise ja arvulise koosseisu poolest iseenesest üsna kõnekas tõend selle kohta, et Vene juhtkond peab küsimust oma „täiemahulisest tagasipöördumisest Oskili jõele“ väga oluliseks. Eriti seoses võimaliku pealetungioperatsiooniga Slovjanski–Kramatorski linnastu vastu.
Samas näitavad selle väekoondise senised tulemused sama selgelt, et käimasolevas sõjas ei määra kõike üksnes jõudude ja vahendite mehaaniline suurendamine.
See väekoondis jõudis Lõmani ja Jampili lähistele juba talvel. Kevad on möödunud, kuid Ukraina relvajõudude Lõmani kaitsepiirkond mitte ainult ei tegutse edasi, vaid osutab kohati väga tõhusat ja vastase jaoks tuntavat vastupanu. Mõnes sektoris on see vastutegevus osutunud Vene vägedele üsna valusaks ning on takistanud neil saavutamast eesmärke, mida nende käsutuses olevate jõudude suurust arvestades oleks võinud pidada realistlikeks.
