UKR Mašovets

Zaporižžja suund

1️⃣ Vastane (Vene väed) jätkab pealetungi oma väegrupi „Dnepr“ paremal tiival, püüdes murda läbi Ukraina relvajõudude kaitseliinini Konka jõe ääres (lõigul Malokatõrinivka – Komõšuvaha) ning samal ajal haarata läänest ja edelast ümber Ukraina relvajõudude Orõhivi kaitserajoon, liikudes oma eesliini üksustega suunal Malõje Štšerbaki – Novopavlivka.

Pealetungis kasutatakse jõude ja vahendeid 58. üldvägede armeest ning sellele allutatud Vene õhudessantvägede üksustest.

 Täpsemalt:

58. üldvägede armee (OA)

19. motolaskurdiviis – 392., 503. ja 429. motolaskurpolk

42. motolaskurdiviis – fikseeritud on vähemalt kolme polgu üksused: 70., 291. motolaskurpolk ja 78. eriotstarbeline motoriseeritud polk „Ahmat-Sever“

136. eraldiseisev motolaskurbrigaad

Koondatud polgutasemel taktikalised grupid 4. sõjaväebaasist Lõuna-Osseetias (Tshinval) ja 201. sõjaväebaasist Tadžikistanis (Dušanbe, Kuljab, Bohtar)

Õhudessantväed (VDV)

7. dessant-ründe diviis – märgatud on kahe dessant-ründepolgu (108. ja 247.) üksusi

76. dessant-ründe diviis – tõenäoliselt tegutseb oma põhiliste jõududega (104., 234. ja 237. dessant-ründepolk), kuigi võimalik, et üks neist on seotud Sumõ suunal.

Lisaks eelmainitud jõududele on võimalik, et Vene 58. armee tegevusvööndis kasutatakse ka teisi väegrupi „Dnepr“ koosseisu üksusi, eelkõige:

18. armee 47. motolaskurdiviisi üksusi (tõenäoliselt üks või kaks polku – 1152., 1153. või 1154. motolaskurpolk)

või mõni pataljon 104. dessant-ründe diviisist.

Samuti tegutsevad samal suunal 58. armee tsoonis mitmed üksused:

100. eraldiseisvast luurebrigaadist

45. eraldiseisvast eriotstarbelisest õhudessantbrigaadist.

Teisisõnu, vaadeldaval perioodil ei ole Zaporižžja suunal pealetungi läbiviiva Vene väegrupi lahinguline ja arvuline koosseis märkimisväärselt muutunud.

2️⃣ Praegune olukord

Viimase kuu jooksul on olukord muutunud Ukraina relvajõudude mitmete vasturünnakute tõttu selles piirkonnas. Eelkõige on see mõjutanud Vene vägede eesliini üksuste edenemise tempot. See on järsult langenud ning mõnes kohas isegi täielikult peatunud.

Lisaks on vastane mitmes sektoris olnud sunnitud taktikaliselt taganema oma eespositsioonidelt.

 Näiteks:

Ilmselt viisid Ukraina relvajõudude eesliiniüksuste vasturünnakud suunal Retšnoje – Primorskoje selleni, et Vene vägede väikesed jalaväerühmad olid sunnitud Primorskoje põhja- ja keskosast taanduma, kuid suutsid siiski kinnistuda selle lõunaosas (Železnodorožnaja ja Datšnaja tänava piirkonnas).

Tegutsedes suundadel Zapasnoje – Novojakovlevka ja Novoboikovskoje – Novojakovlevka, õnnestus Ukraina relvajõududel tõenäoliselt Novojakovlevka täielikult puhastada ning isegi suruda vastane märkimisväärselt lõuna poole Pavlovkast. Samas püüdis Vene juhtkond seda takistada vasturünnakutega Stepovoje suunalt.

Stepnogorski linna ja Lukjanovskoje küla piirkonnas toimusid tõenäoliselt viimase kahe nädala jooksul ägedad vastastikused lahingud. Nende tulemusena õnnestus Ukraina relvajõududel tõrjuda Vene üksused linna põhjaosast ning hõivata mitu vastase eespositsiooni Lukjanovskojest edela pool.

Praegu hoiab vastane (Vene väed) ilmselt endiselt Stepnogorski laste muusikakooli piirkonda (nn „kõrghoonete piirkond“ linna lõunaosas) ning mitut kvartalit linna lääneäärel (Agrarnaja tänava piirkond ning Tavrijskaja ja Sovetskaja tänava ristmik).

Samas on Ukraina eesliini ründegrupid tõenäoliselt juba jõudnud väga lähedale „kõrghoonete piirkonnale“.

Veelgi enam, mitmed allikad väidavad, et osa Ukraina ründegruppe suutis läbida vahe Stepnogorski ja Primorskoje vahel (sealjuures soomustehnikaga) ning kinnistuda Plavni põhjaäärel. Kuid selle info kohta pole autor näinud kinnitatud tõendeid ja seetõttu ei pea seda praegu eriti usaldusväärseks.

Vastaspoolsel tiival, Orõhivi piirkonnas (76. dessant-ründediviisi vastutusalas), viivad Vene väed läbi püsivaid ründe- ja pealetungiperatsioone Belogorje ja Malaja Tokmatška piirkonnas (üldsuunal Novopokrovka – Tšervona Krõnõtsja), püüdes kagu poolt murda Orõhivi lähimatele lähenemisteedele. Seni märkimisväärse eduta.

Samuti ei toonud Vene vägedele edu mitmed katsed rünnata:

- Orõhivist lõuna pool (suund Robotõne – Novodanilivka)

- linna edela pool (suund Malõje Štšerbaki – Novopavlivka).

Seega võib järeldada, et Vene väegrupi „Dnepr“ pealetung on praegu sisuliselt pidurdunud. Kuigi selle juhtkond ei ole ilmselt edasist pealetungi plaani hüljanud ning jätkab visalt rünnakuid mitmel lõigul (eriti Orõhivi piirkonnas, maantee E-105 ääres, Stepnogorskist lääne pool ja Primorskoje juures), on praegu olukord selline, et Vene 58. armee üksused koos neile allutatud õhudessantvägedega on pigem sunnitud tõrjuma Ukraina vasturünnakuid, mitte ise edasi liikuma. Tegelikult Vene vägede edasitungi sellel suunal praegu praktiliselt ei toimu.

3️⃣ Edasiste väljavaadete kohta

Minu hinnangul määravad Zaporižžja suuna üldise operatiivse olukorra praegu eelkõige kaks peamist tegurit, nimelt:

Esimene tegur on see, kas Vene väegrupi „Dnepr“ juhtkond suudab sellele suunale leida täiendavaid jõude ja vahendeid omaenda koosseisust, ilma et peaks neid „kõrgemalt juhtkonnalt“ välja kauplema. Viimane on aga ilmselgelt pigem valmis toetama väegruppi (GV) „Vostok“, mitte „Dneprit“.

Selleks võib kindral Teplinski jätkata oma teisejärgulise Dnepri-äärse (Hersoni) suuna „tühjendamist“ (18. armee), kuid peaaegu kõik, mida sealt võtta sai, on juba suuresti ära võetud.

Näiteks 18. armee kõige lahinguvõimelisem diviis (70. motolaskurdiviis) saadeti juba varem ründama Konstantinivka ja Druživka suunal.

Samal ajal 47. motolaskurdiviis, mis koosneb peamiselt mobiliseeritud sõduritest, on juba niigi aktiivselt kaasatud Zaporižžja suunal rünnakutesse jne.

Lisaks tuleb Dnepri jõe vasakkallast selle alamjooksul samuti kuidagi kaitsta. Selle kaitse nõrgestamine kriitilise piirini oleks riskantne.

Mis siis, kui samal ajal Zaporižžja ja Huljajpole suunal toimuvate vasturünnakutega üritavad Ukraina väed uuesti Dneprit ida suunas ületada?

Teine tegur puudutab võimalikku otsust Vene väegrupi „Dnepr“ juhtkonna ja eriti 58. armee poolt. Nimelt võidakse loobuda katsest operatiivselt laia haardega ümber piirata Orõhivi kaitserajoon läänest, mis eeldaks pealetungi laial rindel 19. motolaskurdiviisi sektoris (ligikaudu Primorskojest Stepovoje piirkonnani).

Selle asemel võidakse valida tagasihoidlikum taktikaline variant:

läbimurre Novopavlivka suunal ning liikumine Tšervona Krõnõtsja suunas läbi Malaja Tokmatška ja Belogorje.

Mitmed Ukraina allikad, sealhulgas Lõuna operatiivtsooni pressiesindaja polkovnik V. Vološin, on viidanud luureandmetele, mille kohaselt Vene juhtkond võib püüda murda Orõhivi äärealadele ja seal kinnistuda. See viitab, et sellist varianti tõenäoliselt kaalutakse Vene staapides.

Kui see plaan õnnestuks, võimaldaks see Vene juhtkonnal säästa jõude ja samal ajal näidata teatud „edu“ ründetegevuses.

Tegelikult oleks selline tulemus operatiivses mõttes palju vähem väärtuslik kui hüpoteetiline lai läbimurre 19. motolaskurdiviisi sektoris kuni Konka jõe kaitseliinini.

Poliitiliselt näeks see aga edukas välja:

„Murdsime läbi ja hõivasime veel ühe suurema asula.“

Vene kindralid võiksid selle eest saada medaleid ja muid preemiaid.

Praegune Venemaa sõjalis-poliitiline juhtkond (ehk Kremli režiim) ei ole tõenäoliselt suuteline operatiivsel tasandil võrreldes hindama nende kahe variandi tegelikku tähtsust. Pigem lähtutakse formaalsest tulemusest: murti läbi, hõivati, kinnistuti jne.

Samas tähendab Orõhivi kaitserajooni otsene ründamine (isegi kui see õnnestuks) sisuliselt Vene suure suvise pealetungi nurjumist Zaporižžja suunal.

Iga sõjaväelane, kes tunneb vähemalt operatiivplaneerimise põhitõdesid, saab sellest dilemmast hästi aru.

Lihtsamalt öeldes:

see jõud, mis peaks liikuma Zaporižžja suunas, kuluks sellisel juhul peamiselt Orõhivi vallutamisele.

Näib ka, et Vene kindralstaabis ei kiirustata poliitilist juhtkonda selles küsimuses „harima“, vaid eelistatakse lihtsamat ja odavamat varianti.

Nagu vanasõna ütleb:

parem Orõhivi „varblane“ peos kui kättesaamatu Zaporižžja „tuvi“ katusel...