Konstantin Mašovets

Ülevaade

Suve–sügise perioodiks läheme üle regulaarsete ülevaadete formaadile peamiste operatiivsuundade olukorrast koos lühikese infoga teiste rindelõikude kohta.

Täna — „suur” Zaporižžja suund.

1️⃣ Ilmselgelt on mõlema Zaporižžja suunal pealetungi üritava Vene väegrupeeringu — „Dnepr” ja „Vostok” — operatsioonitsoonides toimunud teatud muutused nende juhtkonna peamiste jõupingutuste koondamises. Täpsemalt:

Vene väegrupeeringu GV „Dnepr” koosseisu kuuluva 58. üldväearmee juhtkond kandis peamised jõupingutused üle oma paremale tiivale, 42. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalasse, otse Orihivi suunale.

Omakorda koondab väegrupeeringu GV „Vostok” koosseisu kuuluva 5. üldväearmee juhtkond oma jõupingutused ilmselt Huljaipolest lääne ja edela poole, püüdes oma eesliini üksuste peajõududega jõuda Orihivist kirdesse jäävasse piirkonda (Omelnõk – Šõroke – Jehorivka – Tšervona Krõnõtsja).

Seega võib tõdeda, et Vene juhtkonna tegevuses on selgelt näha kindel loogika. Ilmselt jõuti järeldusele, et kõik edasised katsed korraldada kogu „suvekampaania” raames mingitki sügavamat (operatiivset) pealetungi Zaporižžja suunas ilma Ukraina relvajõudude Orihivi kaitserajooni likvideerimata on elementaarsest operatiivsest vaatepunktist mõttetud. Seetõttu püütakse praeguses etapis esmalt lahendada just see ülesanne.

Selle plaani olemus seisneb tõenäoliselt Orihivi sügavas haaramises idast 58. ja 5. üldväearmee üksuste ja väekoondiste poolt nende kokkupuutetiival. Samas piirkonnas tegutsevad ka Vene õhudessantvägede 76. dessantründediviisi üksused, lahingusse toodud 40. eraldiseisev merejalaväebrigaad ning terve rida 35. üldväearmee üksusi ja allüksusi väegrupeeringust „Vostok”. Ning on täiesti võimalik, et lähitulevikus proovib vastane läbi viia aktiivseid pealetungioperatsioone Orihivist lääne pool suunal Nesteljanka – Novoandrijivka ning edasi Novopavlivka poole.

Teisisõnu püüab Vene juhtkond operatiivses mõttes „kokku voltida” kogu Ukraina relvajõudude kaitsesüsteemi Zaporižžjast kagus (eeskätt Orihivi piirkonnas), et saada võimalus liikuda oblastikeskuse suunas võimalikult laial rindel vähemalt kolme üldväearmee jõududega.

Ilmselt rakendavad mõlema Vene armee juhatused selleks terve rea samme, et koondada eespool nimetatud suundadele maksimaalselt võimalikke jõude. Täpsemalt:

58.üldväearmee tegevusalas paistab selle juhtkond järk-järgult viivat oma operatiivreserve vasakult tiivalt (19. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalast) paremale tiivale (42. motoriseeritud laskurdiviis).

Omakorda püüab 5. üldväearmee osa oma jõududega katta paremat ehk põhjatiiba (kokkupuutekoht 36. üldväearmeega Dobropillja piirkonnas ja sellest ida pool), samal ajal koondades oma operatiivreserve ja tugevdamisvahendeid vasakule tiivale Huljaipole piirkonda.

2️⃣ Praegune olukord

On ilmne, et ilma oma jõudude ja vahendite ning teatud hulga tugevdamisvahendite operatiivset ümbergrupeerimist lõpetamata ei alusta vastane tõenäoliselt nimetatud suundadel suuremate jõudude lahingusse toomist.

See aga ei takista tal juba rindele toodud üksuste ja väekoondiste abil lahendamast jooksvaid taktikalisi ülesandeid, eelkõige:

Stepnohirsk – Kamjanske suunal, 58. üldväearmee 19. motoriseeritud laskurdiviisi tegevusalas, püüavad selle eesliini üksused (tõenäoliselt tugevdatud 18. üldväearmee 47. motoriseeritud laskurdiviisi allüksustega) hoida oma positsioone Primorske ja Stepnohirski piirkonnas, et vältida edasist taganemist Jantšekraki jõe suunas. Viimaste nädalate jooksul viisid Ukraina relvajõud Primorske, Stepnohirski ja isegi Plavnõ suunal läbi aktiivseid vasturünnakuid, surudes vastase peaaegu täielikult Primorskest välja (tõenäoliselt on Vene üksuste käes veel mõned positsioonid Pokrovska tänavast lõuna pool), samuti likvideerides enamiku väikestest Vene jalaväegruppidest Stepnohirskist kagus.

Olukorda raskendab vastase jaoks veelgi asjaolu, et Ukraina väed hoiavad endiselt mitmeid positsioone Kamjanskest ida ja kagu pool (Jantšekraki jõe ääres, Lobkove ja Stepove põhja pool), mis annab neile võimaluse vähemalt tuletoetusega mõjutada Dnepri ääres Kamjanskest põhja pool tegutsevate Vene üksuste lahingukorda.

Omakorda „näitas” vastane mitme üsna aktiivse ründe- ja tormijooksuoperatsiooniga Stepove–Štšerbaki joonelt oma soovi liikuda põhja poole ehk Pavlivka ja Novojakivlivka suunas. Või õigemini taastada seal oma varasem positsioon. Stepove piirkonnas õnnestus vastasel liikuda metsariba mööda mitusada meetrit edasi Mira tänavast lääne pool, saavutada samasugune edenemine Mali Štšerbaki loodeosas ning „infiltreerida” paar väikest jalaväegruppi Štšerbaki põhja pool kuni ühe kilomeetri sügavusele.

Lisaks väärib märkimist mitu blokeeritud väikest vaenlase jalaväegruppi, mis on kaevunud Pavlivkast ida poole ja Novoandrijivkast loodesse (ilmselt mitte rohkem kui 5–6 meest). Näib, et nad on endiselt elus.

Märksa kõnekamad näivad Vene juhtkonna jõupingutused Orihivi piirkonnas. Nii õnnestus tõenäoliselt mitmel Vene ründerühmal Nesteljankast loodes liikuda paralleelsete metsaribade kaudu põhja poole 1,5–1,6 km ning Novoandrijivkast lõuna pool tehti mitu katset murda (või imbuda) selle lõunaservale.

Jätkusid ägedad lahingud Mala Tokmatška ja Novodanõlivka piirkonnas. Sealt tulev info on üsna vastuoluline. Ühelt poolt väidavad mitmed Vene „allikad”, et Mala Tokmatška on „vabastatud” (ning isegi õnnitlevad üksteist selle „tähtsa sündmuse” puhul), samas kui ettevaatlikumad räägivad vaid „osalisest kontrollist” küla üle.

Minu andmetel kontrollib vastane praegu Mala Tokmatškas vaid mõnda hoonet küla kaguosas — ja sedagi tinglikult, sest seal märgatakse aeg-ajalt ainult üksikuid Vene sõdureid. Veelgi enam, info Vene kohaloleku kohta kohaliku raudteejaama piirkonnas ja Konka jõe äärsetes kvartalites tekitab samuti teatavat umbusku.

Samas õnnestus Ukraina relvajõududel ilmselt Novodanõlivkast kagu pool teatud määral „minimeerida” Uspenivska Balka piirkonna ala, kuhu olid kaevunud Vene ründerühmade jäänused, kes olid varem püüdnud Rabotõne poolt mööda seda orgu jõuda külast lõuna pool asuva liiklussõlmeni.

Seevastu Orihivist ida ja kirde pool, Lugovske ja Prõlukõ vahelisel lõigul, jätkab vastane (5. ja 35. üldväearmee, 76. dessantründediviisi ning 40. merejalaväebrigaadi üksused) visalt Ukraina kaitsesüsteemi „rammimist” või õigemini selle „killustamist”.

✅ Ilmselt ei ole vastasel mitmel põhjusel võimalik tegutseda ühtsete ja enam-vähem suurte eesliiniüksustega ühes lahingukorras — muu hulgas Ukraina relvajõudude taktikalise tsooni droonide aktiivse kasutamise tõttu. Seetõttu püüab Vene juhtkond maksimaalselt ära kasutada Ukraina eesliiniüksuste isikkoosseisu puudujääke (ehk arvukaid nõrgalt kaetud „positsioonidevahelisi alasid”), suurendades pidevalt oma väikeste jalaväe- ja ründegruppide „infiltratsiooniliste” tegevuste intensiivsust.

Sellisel viisil tegutsedes on Vene juhtkonnal õnnestunud oma 5. üldväearmee tegevusalas saavutada üsna arvukaid väikeste jalaväe- ja ründegruppide „sissetunge” Ukraina eesliiniüksuste lahingukorda korraga mitmes piirkonnas ja suunal, kusjuures taktikalises mõttes üsna sügavale. Näiteks märgatakse vastase üksikuid jalaväegruppe Vozdvõženske, Verhnja Tersa, Horke edelaosa, Huljaipilske ja isegi sellest lääne pool Tšarivne piirkonnas.

Samas hoiavad Ukraina relvajõud Huljaipolest edelas, läänes ja loodes ning isegi Huljaipole enda piirkonnas endiselt mitmeid positsioone, mis on vastase aktiivsete pealetungide tõttu kas jäänud formaalselt kontrollitavatesse, kuid isoleeritud piirkondadesse või nihkunud juba vastase lahingukorra sügavusse.

Selle tulemusena on kujunenud olukord, kus Prõlukõ piirkonnast Lugovskeni ulatuval umbes 15–16 km laiusel lõigul, mida formaalne kontaktjoon ebaühtlaselt jagab, on mõlema poole lahingukorrad tugevalt läbipõimunud. Sisuliselt on mõlemad pooled sunnitud selles taktikalises tsoonis pidama omapäraseid lokaalsete kollete ja otsingu-reidide lahinguid väikeste jalaväegruppidega. Sealjuures kasutavad mõlemad pooled selliste gruppide varustamiseks ja toetamiseks aktiivselt taktikalisi droone.

Operatiiv-taktikalises mõttes tuleb siiski märkida, et Vene vägede eesliiniüksuste peajõudude edenemine Huljaipole–Omelnõki üldsuunal on kas täielikult peatatud või äärmiselt minimaalne. Isegi Vene 5. üldväearmee lähim ülesanne — koos tugevdamisvahendite ja koostöös tegutsevate üksustega jõuda peajõududega Verhnja Tersa–Huljaipilske joonele — on ilmselt siiani täitmata.

Vastase väikeste jalaväegruppide olemasolu Verhnja Tersa, Horke ja Huljaipilske piirkonnas ei saa ilmselgelt pidada selle ülesande täitmiseks. 5. üldväearmee ja selle tugevdamisüksuste peajõud tegutsevad endiselt Lugovske–Mõrne ja Huljaipole–Varvarivka joontel. Sealjuures ei ole vastasel vähemalt viimase kolme nädala jooksul õnnestunud oma põhijõududega murda läbi isegi taktikalisse sügavusse.

Sisuliselt on Vene 5. üldväearmee juhtkond ja selle tegevusalas tegutsevad üksused (sealhulgas 35. üldväearmee, mitmed 76. dessantründediviisi ning 40. merejalaväebrigaadi üksused), kasutades peamiselt väikeseid jalaväe- ja ründegruppe, muutunud omaenda hajutatud „infiltratsiooni” taktika pantvangideks. Kuna neil puudub võimalus koondada eesliiniüksuste peajõud suuremaks ühekordseks edenemiseks isegi taktikalises mõttes, on nad sunnitud piirduma ainult väikeste jalaväegruppide tegevusega, mis sisuliselt vähendab üldise edenemise tempo minimaalseks või isegi nullini.

Kogu Vene 36. üldväearmee tegevusalas ja selle kokkupuutetiival 29. üldväearmeega õnnestus Vene juhtkonnal pärast 120. merejalaväediviisi üksuste lahingusse toomist ilmselt peatada Ukraina eesliiniüksuste edasine edenemine Uspenivka, Temõrivka ja üldiselt Huljaipole–Võlõka Novosilka maantee suunas. Kuid oma vägede varasema olukorra taastamine, mis eksisteeris enne Ukraina vasturünnakute algust selles piirkonnas, ei ole neil endiselt õnnestunud.

Selle eesmärgiga viis vastane läbi rea visa ründe- ja tormijooksuoperatsioone suundadel Rõbne – Zlahoda, Novohrihorivkast põhja pool Verbove suunas ning tema kontrolli alla jäänud Berezove piirkonnas. Kuid tal õnnestus saavutada vaid mõned väikesed taktikalised sissekiilumised. Suurim neist oli tema ründegruppide „sissetung” Novohrihorivkast põhja pool kuni 1,8–2 km sügavusele Verbove suunas.

Samas hoiavad Ukraina relvajõud endiselt varem saavutatud positsioone Krasnohorske, Novomõkolajivka ja Ternove piirkonnas ning samuti Novohrihorivkast loodes.

3️⃣ Väljavaated

Minu arvates võib sellest teha mitu järeldust:

- Vene juhtkond on ilmselt jõudnud samale järeldusele, millele jõudsin ka mina varem: pealetung Zaporižžja suunas ilma „Orihivi probleemi” lahendamata oleks operatiivses mõttes täielik idiootsus. Vastavalt sellele on nad hakanudki tegutsema just selles võtmes — esmalt püütakse neutraliseerida Ukraina relvajõudude Orihivi kaitserajoon.

Samas tuleb mõista, et Vene väegrupeeringud „Dnepr” ja „Vostok” saavad Orihivi otsese ja tõsise vallutamise juurde asuda alles pärast mitme tingimuse täitmist:

- juba rindele toodud jõudude ümbergrupeerimise lõpetamist vastavate armeede tegevusalades;

- nende olulist tugevdamist lisajõududega (eeskätt sellistega, mida saaks kasutada „edu arendamiseks” pärast Ukraina kaitse taktikalise tasandi läbimurdmist);

- ning pärast seda, kui 58. ja 5. üldväearmee üksused jõuavad Orihivi ründamiseks ja vallutamiseks sobivatele positsioonidele — eelkõige selle tiibhaaramiseks ja Ukraina kaitserajooni kommunikatsioonide mõjutamiseks.

- Mis puudutab üldisi „suveplaane” Zaporižžja suunal, siis Vene juhtkond ei saa jätta mõistmata veel mitut asja.

Esiteks:
Lahingud Orihivi pärast (isegi juhul, kui need lõpevad Vene juhtkonna jaoks edukalt) võtavad nende jaoks praegu kõige defitsiitsemat ressurssi — AEGA. See tähendab, et isegi jõudmine Zaporižžja lähedastele lähenemisteedele võib lihtsalt mitte mahtuda suvekampaania raamidesse, eriti arvestades vajadust pärast Orihivi lahinguid teha operatiivne paus vägede täiendamiseks ja lahinguvõime taastamiseks. Teisisõnu jäävad nad Zaporižžja suunal enda jaoks optimaalsest ajagraafikust juba märgatavalt maha.

Vene juhtkonna strateegiliste reservide maht ja seisund sunnivad neid ilmselt pigem keskenduma ühe suure hüpoteetilise suvise pealetungioperatsiooni läbiviimisele ainult ühel operatiiv-strateegilisel suunal, mitte kahel korraga.

Selles mõttes näib Slovjanski–Kramatorski suund, ehkki oma ülesehituselt märksa mastaapsem (eriti vajalike jõudude ja vahendite mahu poolest), siiski mitmes aspektis Zaporižžja suunast atraktiivsem — eriti võimalike tulemuste ja nende mõju tõttu kogu sõja strateegilisele kulule. Kuigi ka seal jääb Vene juhtkond ilmselt enda jaoks sobivast ajakavast maha.

Katse korraldada laiaulatuslik pealetung „nii siin kui seal” (ehk nii lõuna- kui idaoperatsioonitsoonis korraga või väikese ajalise nihkega) viiks sisuliselt jõudude ja reservide hajutamiseni.

Pealegi ei ole võimalik Orihivi–Zaporižžja pealetungioperatsioon mõju poolest operatiiv-strateegilisele olukorrale võrreldav Slovjanski–Kramatorski operatsiooniga.

Kulutada väegrupeeringute „Dnepr” ja „Vostok” kõige lahinguvõimelisemad jõud Orihivi lahingutes, et seejärel jõuda Zaporižžja alla ja peatuda selle ees (sest linna kiireks tormijooksuks, rääkimata Dnepri forsseerimisest, ei jätkuks neil ilmselgelt jõude)? Väga küsitav perspektiiv.

Hoopis teine asi oleks Slovjanski–Kramatorski aglomeratsiooni vallutamine. See võiks avada Vene juhtkonnale väljavaated „naasta Izjumisse” ja hiljem ka „Harkivi alla”. Rääkimata sellest, et sellisel juhul võiksid vastase jaoks avaneda ka Pavlohradi ja seejärel Dnipro suunad.

Seetõttu pean täiesti võimalikuks, et väegrupeeringu „Dnepr” juhtkond (mida juhib kindralpolkovnik Mikhail Teplinsky, kes on ühtlasi kogu Vene õhudessantvägede ülem) võib saada Vene kindralstaabilt teatava „vabad käed” ulatuslike pealetungioperatsioonide läbiviimiseks Zaporižžja suunal kogu suvekampaania jooksul ning seda väegrupeeringu „Vostok” aktiivsel toetusel. Samas peab ta ilmselt hakkama saama peamiselt „oma jõududega” — ehk väegrupeeringu „Dnepr” kõige lahinguvõimelisemate üldväeüksuste ning selle operatsioonitsooni toodud Vene õhudessantvägede üksuste ja väekoondistega.

Selles mõttes on üsna kõnekas Vene õhudessantvägede 106. õhudessantdiviisi ümberpaigutamine Sumõ suunalt Dnepri-äärsele suunale. Ning neile, kes on unustanud, tuletan meelde: väegrupeeringu „Dnepr” ülema (ja ühtlasi kogu Vene õhudessantvägede ülema) kindral Mikhail Teplinsky otsese juhtimise all on JUBA vähemalt kolme Vene õhudessantvägede väekoondise peajõud — 7., 76. ja 104. dessantründediviis. Neist vähemalt kaks — 7. ja 76. dessantründediviis — tegutsevad juba praegu Orihivi–Zaporižžja suunal.

On täiesti võimalik, et 106. õhudessantdiviis asendab Dnepri-äärsel suunal 104. dessantründediviisi, mis mõne aja pärast võib samuti „välja ilmuda” just Zaporižžja suunal.