Konstantin Mašovets
‼️Mõned asjad sügisest ... Ja talvest.
Selle aasta kevadel kirjutasin Kremli „viimasest viskest“ tema Ukraina-vastase sõja „kuuma“ faasi käigus. Minu arvates pidi Kreml saavutama juba 2026. aastal lahinguväljal „radikaalse pöörde sõjas“ (viies läbi eduka operatiiv-strateegilise pealetungioperatsiooni), et lõpetada sõja kõige kulukam ja kurnavam etapp endale sobivatel tingimustel.
Sellel minu arvamusel olid teatud alused ...
Sest selle aasta alguses sai ilmseks, et „kurnamissõja“ strateegia edasine elluviimine kaotab Kremli jaoks igasuguse mõistliku mõtte või, täpsemalt, võimalused selle edukaks teostamiseks. Kuna just siis sai ilmseks, et see strateegia tervikuna viis Kremlit järk-järgult ja peaaegu pöördumatult enda kurnamiseni palju kiiremini, kui Ukraina kaotas võimet tema relvastatud agressioonile vastu seista...
Sõjast põhjustatud äärmiselt negatiivsete protsesside kasv Venemaa Föderatsioonis sõjalises, finants- ja majandusvaldkonnas ning selle tagajärjel ka ühiskondlik-poliitilises sfääris hakkas kiirenema. Veelgi enam, sai selgeks, et strateegia muutmise edasine viivitamine, mille põhjustasid täiesti objektiivsed põhjused, võib viia Kremli sõjas tervikuna lüüasaamiseni.
See juhtus KAHE PEAMISE ja mitme väiksema strateegilise põhjuse tõttu, millel ma üksikasjalikult ei peatu, vaid toon välja ainult kaks esimest:
— Kremlil EI õnnestunud Ukrainat rahvusvahelisel areenil täielikult „hapnikust ilma jätta“. Esiteks finantstoetuse ja teiseks sõjalis-tehnilise toetuse valdkonnas... Mis sisuliselt tähendas Ukraina suutlikkuse säilimist (ja mingil määral isegi suurendamist), muidugi teatud piirini, agressorile vastupanu osutada. Vähemalt sellisel tasemel, mis välistab agressori eesmärkide KIIRE saavutamise selles sõjas.
Ja teine põhjus — „hiina seltsimeeste“ (Kremli peamiste strateegiliste liitlaste) ilmne soovimatus suurendada oma osaluse taset selles sõjas. Vähemalt sellisele tasemele, mis nõuaks Pekingilt kulutuste ja jõupingutuste märkimisväärset suurendamist. Teisisõnu osutusid Hiina kommunistid valmis Kremli igakülgselt aitama selle sõja pidamisel, kuid ainult teatud määral — siis, kui see ei lähe neile liiga kalliks maksma ja toob suuremat kasu kui tehtud jõupingutused.
Just need kaks põhjust ning mitmed teised (eriti negatiivsete protsesside kiirenemine otseselt Venemaa Föderatsioonis endas) viisid selleni, et vajadus sõjast sel aastal väljuda kerkis Venemaa Föderatsiooni sõjalis-poliitilise juhtkonna ette kogu oma „halastamatus“ ulatuses ...
See tähendab, et 2025. aasta lõpus – 2026. aasta alguses pidi Kreml objektiivselt minema „kurnamissõja“ strateegialt üle „ühe otsustava strateegilise löögi“ strateegiale... mis oleks võimaldanud tal — järsult, ja mis kõige tähtsam – KIIRESTI „muuta strateegilist olukorda“ — sundida Ukraina sõjalis-poliitilist juhtkonda oma strateegilise sõjalise lüüasaamise tulemusena nõustuma kõigi Kremli nõudmiste ja kapriisidega.
Samal ajal pidi Kreml mitte ainult säilitama strateegilise (kaugmaa-)mõju võimekuse kogu Ukraina üle, vaid ka suurendama selle mahtu ja intensiivsust, et see mõju Ukraina sõjalis-poliitilisele juhtkonnale saavutaks kriitilise taseme, kuna riigi kaitse tsentraalse juhtimise võimalus kaob kardinaalselt.
Seetõttu arvasin, et 2026. aasta suvel-sügisel üritab Kreml teha sellise katse koos kaugmaa- (strateegiliste) löökide suurendamisega kogu meie riigi taristule.
Ja ta tegigi sellise katse või, täpsemalt, teeb seda praegu... Slavjansk-Kramatorski operatiiv-strateegilise pealetungioperatsiooni ja kaugrelvastusega löökide tugevdamise näol.
Praegusel hetkel osaleb selles operatsioonis vähemalt kuni 5 Vene Föderatsiooni relvajõudude ühendvägede armeed, mis kuuluvad korraga kolme nende vägedegrupeeringu koosseisu, üks eraldiseisev armeekorpus, samuti osa eraldiseisva tankidiviisi jõududest ja vahenditest, mitmed merejalaväe ning õhudessantvägede formeeringud. Selle operatsiooni mastaabi ja tähtsuse mõistmiseks, mida Venemaa sõjalis-poliitiline juhtkond sellele omistab, tasub märkida, et Venemaa juhtkonna poolt sellesse operatsiooni kaasatud jõudude ja vahendite kogumaht ületab märkimisväärselt nende vägede strateegilise grupeeringu kogumahtu, mis 2022. aasta veebruaris tungis kogu Ukraina territooriumile.
Samal ajal rakendas Kreml mitmeid organisatsioonilisi ja tehnoloogilisi meetmeid, et järsult ja kiiresti suurendada oma võimalusi Ukraina ja selle elanikkonna „kaugmaa“ mõjutamiseks. Alustades vastavate ründevahendite tootmise maksimaalsest suurendamisest ja lõpetades selleks oma liitlaste täiendavate võimekuste kaasamisega.
Esmapilgul tundus, et nende Venemaa strateegia kahe elemendi samaaegne, järsk ja omamoodi „plahvatuslik“ rakendamine (vastava taseme edukas pealetung rindel + Ukraina vastupanu strateegiliste kaitsetööstuslike, infrastruktuuriliste, moraalsete ja psühholoogiliste aluste õõnestamine) peaks kiiresti viima Kremli eduka tulemuseni.
Aga nagu alati... „läks teisiti, kui loodeti“...
Kõigepealt hakkas pealetung rindel „tasapisi“ graafikust maha jääma. Ja mida kauem see kestis, seda rohkem see viivitus suurenes. Ja kuigi see jätkub ka täna, tõestavad selle TEGELIK tempo ja tulemused veenvalt, et Kreml EI suuda sel aastal väga suure tõenäosusega sõda kiiresti „otsustava löögiga lõpetada“.
Vene vägede Slavjansk-Kramatorski operatiiv-strateegiline pealetungioperatsioon kui omavahel seotud operatiiv-taktikaliste operatsioonide kompleks (kombinatsioon) killustus sisuliselt eraldiseisvateks, operatiivses mõttes nõrgalt seotud, VÄGA AEGLASTEKS ja mõnel juhul isegi ebaefektiivseteks tegevusteks taktikalises tsoonis eraldi võetud suundadel.
Sellisel killustumisel on palju põhjuseid. Ja need väärivad eraldi käsitlust. Praegu ma aga neil ei peatu, vaid ütlen ainult seda, et Venemaa juhtkonna jõupingutuste tulemus on juba ilmne — selle 2026. aasta suve-sügise „otsustav“ ja „strateegiline“ pealetung on taas muutunud väga aeglaseks, kuid äärmiselt kulukaks edasiliikumiseks taktikalises tsoonis.
Omalt poolt ei ole Kremli praeguseks saavutatud Ukraina „kaugmaa“ mõjutamise tase, kuigi see on kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate poolest märgatavalt kasvanud (olles tegelikult saavutanud oma „ajaloolise maksimumi“), ka praeguse seisuga võimeline tagama Ukraina KIIRE sõjast väljumise.
Veelgi enam, Ukraina on tänu oma strateegiasse olulise asümmeetrilise elemendi juurutamisele, mis põhineb uuel tehnoloogilisel lähenemisel, saanud selles valdkonnas TÄIENDAVAID võimalusi — agressori mõjutamiseks operatiivsel ja strateegilisel tasandil. Ja ta jätkab nende võimaluste suurendamist ja laiendamist (vähemalt deklareerib seda avalikult). Mis omakorda võib juhul, kui strateegiline „status quo“ säilib, lõpuks oluliselt pöörata üldise strateegilise olukorra Ukraina kasuks ...
Kõik need hiljutised muutused ja suundumused strateegilises olukorras seoses Venemaa-Ukraina sõjaga (millest peamine seisneb selles, et Kreml tõenäoliselt EI suuda sel aastal UKRAINA sõjast KIIRESTI välja viia) said mõlema sõdiva poole sõjalis-poliitilisele juhtkonnale (ja mitte ainult neile, vaid ka teistele „huvitatud“ osapooltele) ilmselt selgeks umbes poolteist – kaks kuud tagasi...
Seetõttu seisis meie vastane tol ajal oma edasise strateegia elluviimisel täiesti objektiivse vajaduse ees teha veel üks valik. Nimelt:
Või minna järk-järgult üle „loomulikult hääbuva sõja“ režiimile, saavutamata sisuliselt oma sõja peamisi eesmärke (nii välja kuulutatud kui ka tegelikke), leppides juba saavutatud tulemustega. Sisuliselt teha veel üks rahulik vaheaeg „igaveses“ vastasseisus Ukrainaga ehk lõpetada oma aktiivne (konventsionaalne) osalemine sõjas, rakendades formaati „ei sõda ega rahu“.
Või minna üle järgmisele „enda jõupingutuste aktiveerimise“ etapile... ja proovida taas KIIRESTI „Ukraina sõjast välja viia“ endale sobivatel tingimustel.
Kuid kuidas ka poleks, Kremli jaoks muutus selle valiku edasilükkamine võimatuks. Veelgi enam, selles mõttes halvenes üldine strateegiline olukord selles sõjas tol ajal tema jaoks võrreldes 2025. aasta lõpu – 2026. aasta alguse olukorraga jätkuvalt, mistõttu oli vastava otsuse edasine edasilükkamine talle „surmaga sarnane“.
Seetõttu, otsustades Kremli režiimi viimaste tegude (ja osaliselt ka sõnade) järgi, tegi ta sellise valiku... Ja näib, et ta valis just teise variandi.
Strateegilises mõttes peaks see ilmselt välja nägema järgmiselt:
Vene Föderatsiooni relvajõudude järgmise mobilisatsioonilise kasutuselevõtu (mobilisatsiooni) etapi elluviimine, millele järgneb Vene vägede Ukrainas paikneva strateegilise ühendgrupeeringu operatiivse kasutuselevõtu kohustuslik etapp (see hõlmab katset suurendada veelgi selle isikkoosseisu, operatiivsete ja strateegiliste reservide mahu olulist suurendamist ning mitmeid operatiivseid ümbergrupeerimisi selle strateegilise grupeeringu enda sees)
Venemaa „kaugmaa“ (strateegilise ja operatiivse) mõju edasine suurendamine KOGU Ukraina territooriumile ning selle relvajõudude peamistele grupeeringutele. Tõenäoliselt proovivad venelased selles mõttes sügisel – talve alguses „pükstest välja hüpata“, kuid üritavad siiski saavutada Ukraina vastupanuvõime olulist vähendamist strateegilisel ja operatiivsel tasandil, destabiliseerida Ukraina enda finants-, majanduslikku ning ühiskondlik-poliitilist olukorda, kusjuures just „peaaegu pidevate“ massiivsete ja kombineeritud kaugmaa-löökidega. Suure tõenäosusega läheb käiku praktiliselt kogu nende käsutuses olev kaugmaa-ründevahendite nomenklatuur
Terve rea sõjalis-majanduslike meetmete rakendamine otseselt Venemaal endas (mis ilmselgelt hõlmab Venemaa majanduse edasist riiklikku monopoliseerimist koos nende protsesside mahu ja tempo väga tõenäolise suurendamisega). Järgmine „strateegiline“ pealetung nõuab suuri ressursse, rahalisi vahendeid jne. Ilma majanduse ja finantssfääri, sealhulgas KULd ja kohaliku oligarhia erinevat liiki „laostamise“ „mobiliseerimiseta“ ei ole Kremlil PRAEGU lihtsalt võimalik neid hankida. Kõige tõenäolisemalt proovib Kreml enne oma järgmist „strateegilist viset“ viia turusuhted omaenda majanduses miinimumini, et tal oleks võimalik sellest ressursse ja vahendeid välja võtta mis tahes vajalikus mahus
Ühiskondlik-poliitilises plaanis muutub Vene Föderatsiooni enda edasine muutmine omamoodi „ühtseks sõjalaagriks“ peaaegu kohustuslikuks tingimuseks. Selles mõttes karistatakse igasuguseid „opositsioonilise“ mõtte avaldusi (ja veel enam praktilist opositsioonilist tegevust) rangelt ja kiiresti. Ulatuslikku ja mis kõige tähtsam — tõhusat mobilisatsiooni ei saa läbi viia kiiresti tingimustes, kus „rahvarahutused“ pole eos maha surutud, isegi pelgalt varjatud „rahulolematuse“ olemasolu korral. Selles mõttes muutuvad eelseisvate „parlamendivalimiste“ läbiviimine Kremli jaoks „vajalikus ja rahulikus“ režiimis ning informatsioonilise ja psühholoogilise mõju edasine tugevdamine oma elanikkonnale tema jaoks väga olulisteks ja praktiliselt kohustuslikeks meetmeteks.
Rahvusvahelisel areenil püüab Kreml ilmselgelt kõigest väest minimeerida või võimaluse korral blokeerida igasuguse tõhusa abi Ukrainale. Eelkõige sõjalis-tehnilist ja rahalist abi. Veelgi enam, ta püüab seda saavutada nii, et vahetult enne oma „viimase viske“ algust ei suudaks selle abi maht ja ulatus Ukraina kaitsejõudude, eelkõige Ukraina relvajõudude, lahinguvõime taset radikaalselt mõjutada.
Samas tuleb mõista, et Kremli jaoks on selle „sunniviisiliselt edasi lükatud“ viimase strateegilise „hüppe“ elluviimisel peamiseks teguriks just sõjaline tegur. Sest see „vise“ tuleb vahetult kavandada, organiseerida, ette valmistada ja praktikas läbi viia (see tähendab rindel). Muidugi on olemas võimalus, et mingis mõttes õnnestub Ukraina sõjast välja viia peamiselt kaugmaa- (strateegiliste) löökidega. Kuid pole kindel, et see tõenäosus osutub suureks ...
Nagu praktika näitab (sealhulgas USA ja Iisraeli viimase sõja puhul Iraaniga, kusjuures Ukraina EI OLE selles mõttes kindlasti Iraan), kui vastane SÄILITAB võime anda vastulööke, kasvõi minimaalseid, strateegilisel tasandil enam-vähem pika aja jooksul, siis selline kiire „pommitamisega maatasa tegemine“ riskib lõpuks muutuda erakordselt kulukaks, ebatõhusaks ja, mis kõige tähtsam, strateegilises mõttes kriitiliselt pikaajaliseks kampaaniaks.
Praegusel hetkel peab Vene Föderatsiooni sõjalis-poliitiline juhtkond tõenäoliselt oma võimet anda Ukrainale massiivseid kaugmaa-lööke strateegiliselt oluliseks komponendiks, kuid suure tõenäosusega käsitleb seda siiski pigem „rinde“ komponendi suhtes abistava tegurina ...
Mis puudutab sõjalist tegurit ennast, siis on ilmne, et Kreml ON JUBA alustanud ettevalmistusi oma „viimaseks viskeks“. Selles mõttes on viimased personalimuudatused Venemaa sõjalises juhtkonnas operatiiv-strateegilisel tasandil väga kõnekad. Sealhulgas logistika ja sõjaliste hangete valdkonnas. Ehk just nendes juhtimislülides, mis hakkavad vahetult kavandama, organiseerima, tagama ja ellu viima.
Kõik see vastab „klassikalisele“ Kremli armeejuhimise skeemile, mida katsetati juba Stalini ajal Teise maailmasõja käigus. Lõppude lõpuks on selle kohaselt sellise ettevalmistuse esimene vajalik samm just vastava personali valimine ja paigutamine, alustades vahetute täitjate tasandist.
Sama „hoiupõrsasse“ tasub lisada arutelu (isegi ametlikul tasandil) vajaduse üle viia Venemaa majandus „sõjarööbastele“, mis mingil põhjusel nii järsult ja valjult avalikku sfääri paiskus (Sobjanin appi), Venemaal elektroonilise mobilisatsioonisüsteemi „katsetamise“ praktilise etapi lõpetamine, Venemaa armee relvastuse ja sõjatehnika (VVT) varustamise süsteemi ümberkorraldamine, eelkõige selle veelgi suurema tsentraliseerimise suunas, ja nii edasi.
Kõiki neid ettevalmistavaid meetmeid võiks loetleda veel pikalt ...
Kui aga kõik need kokku panna, joonistub üsna kindel strateegiline pilt.
Võtame kokku …
Teisisõnu on Kreml JUBA mõistnud oma praeguse strateegilise olukorra kohta kahte peamist asja:
Edasine oma osaluse „venitamine“ väga kulukas sõjas „kurnamissõja“ strateegia raames on tema enda jaoks äärmiselt ohtlik. Seetõttu tuleb „kiirendada“ järsult ja suures ulatuses.
Ja kuigi esimene katse selles mõttes (pean silmas praegust Slavjansk-Kramatorski pealetungioperatsiooni, mis jätkub endiselt loiult) osutus, ütleme nii, mitte päris edukaks, tuleb seda siiski korrata „uute jõududega“, „uute inimestega“ ja võib-olla „uues kohas“...
