VF GV Sever

Sumõ suunal Gluhhivi lõigus jätkuvad ägedad lahingud, Ulanovo piirkonnas on lokaalsed taktikalised edusammud. Sumõ piirkonnas ei ole kontaktjoonel olulisi muutusi täheldatud. Krasnopillja lõigus püsib olukord pingeline, peamised kokkupõrked toimuvad Stepka piirkonnas. Pooled kasutavad aktiivselt suurtükiväge ja droone, vastane püüab enda käes hoida hõivatud positsioone.

Harkivi suunal võtavad Ukraina relvajõud Kasatšja Lopan piirkonnas ette vasturünnakuid, püüdes kaotatud positsioone tagasi saada. Meie allüksused omakorda parandasid oma positsiooni Goptovkast lääne pool, Bugajevka piirkonnas. Vovtšanski lõigus jätkuvad rasked lahingud korraga mitmes suunas: Staritsa piirkonnas, Vovtšanskis endas ja Volohhovka piirkonnas. Olukord püsib pingeline, üksikutel lõikudel toob vastane kohale reserve ja tugevdab tulelööke.

Kupjanskis, kus meie poisid istuvad praktiliselt piiramisrõngas, toimib õhusild üldiselt päris hästi.

Droonid toimetavad kohale nii toitu, vett, laskemoona kui ka ravimeid… Noh, kuidas toimetavad? Üritavad.

Saatmine – see on kõige lihtsam, aga vastu võtta – vot see on juba teadmata tulemusega ülesanne.

Keegi ju ei hakka laskma neid otse võitlejate asukohta, et seda mitte paljastada. Mahaviskamine toimub kokkulepitud kohas.

Selle järele välja minna, see üles leida, ära tuua… elu ja surma küsimus.

Niisiis, viimasel ajal on üha rohkem juhtumeid, kus ukrainlased viskavad umbes samasse „kokkulepitud kohta“ oma „kingitusi“. Veelgi enam, kokkulepitud märgistusega.

Kiirustades võib saadetise järele läinud võitleja haarata millegi sellise järele, mille tagajärjeks on kas kohene plahvatus või veidi hiljem mürgitus.

Mida siin öelda? Jõhker. Mitte vastu võtta ei saa ja vastu võtta on kõhe.

Ja ümberringi on purustatud majad, hohlide droonid ja silmakas tädi, vikat käes, tiire ümber tegemas…

*

Veel veidi „vabastatud“ Kupjanskist. Olukord seal üldjoontes ei ole muutunud – nagu enne oli meie poolteistsada võitlejat keldrites ja majades, nii on ka jäänud. Eriti välja paista ei lasta, aga ka hohlid ei suuda nendeni jõuda.

On juba vange, kelle Ukraina relvajõudude võitlejad on avalikustanud, kuid ei saa öelda, et neid seal palju oleks.

Tasapisi üritavad meie omad väikeste rühmadena sinna siseneda ja mõnikord see õnnestub.

On lootusetuse ja lõputu protsessi tunne, kuid siin pole midagi parata.

Ülemjuhataja ütles, et Kupjansk on meie oma – järelikult tuleb seda väidet toetada.

Meie väga tagasihoidlike arvutuste kohaselt on seal viimase aasta jooksul hukkunud umbes tuhat meie võitlejat. Kuid on ka neid, kes seal ellu jäävad ega ole karvavõrdki murtud.