Mašovets
Lühidalt eri suundadelt
1️⃣ Slovjanski suund
Vastane (Vene väed) jätkab oma 3. ühendrelvaarmee (OA) jõududega, mis kuulub tema vägedegrupeeringu „Lõuna“ koosseisu, jätkuva operatiiv-strateegilise pealetungioperatsiooni raames Slovjanski–Kramatorski suunal pealetungitegevust Slovjanski linna suunas kahel peamisel operatiiv-taktilisel suunal:
Siversk – Slovjansk (mööda Siverski Donetsi jõe lõunakallast)
Bahmut – Slovjansk (mõlemal pool E-40 maanteed, nende kahe linna vahelisel lõigul).
Lisaks tegutseb Vene 3. OA ilmselt osade oma jõududega ka Kramatorski suunas, püüdes jõuda selle linna lähistele (vähemalt Vassõlivska Pustoš – Vassjutõnske joonele).
Aruandeperioodi jooksul saavutas vastane oma 3. OA pealetungialal mitmes taktikasektoris ja -suunal küllaltki olulisi tulemusi. See omakorda lõi talle soodsad tingimused pealetungi jätkamiseks idast mõlema linna – Slovjanski ja Kramatorski – suunas. Eelkõige:
Ilmselt õnnestus Vene 3. OA eesliiniüksustel ja -allüksustel Zakõtne – Krõva Luka lõigul võtta täielikult oma kontrolli alla Siverski Donetsi jõe lõunakallas ning nende eesliini ründeüksusi tuvastatakse juba Põskunivka küla kaguserval, kuhu nad tõenäoliselt jõudsid Zakõtne suunast.
Vastase aktiivsed ründe-/rünnakutegevused jätkuvad ka suundadel Rai-Aleksandrivka – Mõkolajivka ja Rai-Aleksandrivka – Orehuvatka, kus vastasel õnnestus vaatamata Ukraina relvajõudude ilmselt korraldatud vasturünnakutele hoida mitme ründeüksuse jõududega oma positsioone Mõkolajivkast kagus asuvas metsas. Samuti õnnestus neil Rai-Aleksandrivka – Mõkolajivka maanteest lääne pool „infiltreerida“ mitu väikest jalaväegruppi Mõkolajivkast lõuna pool asuvasse metsamassiivi. Seal on nad end sisse seadnud ligikaudu 1 km kaugusel Mõkolajivka lõunaservast (Mõkolajivska tänava ja Andrijivski põiktänava piirkonnas).
Samas jäid vastase katsed liikuda otse Rai-Aleksandrivka suunast Orehuvatka ja Siverski Donets – Donbassi kanali pumbajaama nr 2 suunas seni edutuks. Vastane suutis selles suunas liikuda Rai-Aleksandrivka lääneservast 0,8–1 km, kuid seejärel põrkas ilmselt kokku raskustega, mis on tõenäoliselt seotud vajadusega jätkata oma ründeüksuste edasiliikumist kanali suunas üle küllaltki avatud maastiku.
Vene 3. OA eesliiniüksuste ja -allüksuste pealetung taktikavööndis, mis tegutsevad mõlemal pool Slovjansk – Bahmut maanteed, areneb edasi. Seal õnnestus Vene ründeüksustel liikuda Fedorivka Vtoraja suunast mööda Siverski Donets – Donbassi kanalit Jurkivkani ning jõuda Zapovidne põhjaservani.
Lisaks püüavad Kramatorski suunas tegutsevad 3. OA jõud ja vahendid ilmselt oma eesliini ründeüksustega kinnistuda juba kanalist lääne pool, Tõhonivkas ja Malõnivkas, eesmärgiga jätkata edasiliikumist Vassjutõnske ja Pervomariivka suunas. Samasuguseid jõupingutusi teeb Vene väejuhatus ka Markovo – Belokuzmõnivka suunal.
Seega võib nentida, et Ukraina vägedel ei õnnestu Slovjanski (ja osaliselt ka Kramatorski) suunal olukorda vähemalt taktikatasandil praegu stabiliseerida. Vastane säilitab võimaluse oma eesliini ründeüksuste edasiliikumiseks korraga mitmes taktikasektoris ja -suunal. Seejuures on nende edasiliikumise tempo küllaltki murettekitav.
Ilmselt püüab Vene 3. OA väejuhatus lähiajal saavutada oma pealetungialal korraga mitut taktikalist eesmärki, eelkõige:
Jõuda Mõkolajivka – Starodubivka joonele (s.t murda läbi Slovjanski soojuselektrijaama piirkonda), mis muudaks Ukraina relvajõudude olukorra Limani suunal järsult keerulisemaks.
Vallutada Orehuvatka ja Siverski Donets – Donbassi kanali pumbajaama nr 2 piirkond, mis koos esimese eesmärgi saavutamisega viiks Vene väed sisuliselt otse Slovjanski lähistele.
Murda läbi Vassõlivska Pustoš – Vassjutõnske joonele, mis võimaldaks Vene vägedel jõuda juba ka Kramatorski lähistele.
Praeguseks on Vene 3. OA oma eesliiniüksuste ja -koosseisude põhijõududega jõudnud järgmistele joontele:
Samal ajal ei taga eespool kirjeldatud arvukate Vene ründegruppide „sissetungid“ eesliini Ukraina üksuste ja allüksuste lahingukorda taktikasügavusse Vene vägedele küll püsivat kontrolli nende maastikulõikude üle (selles mõttes võib pigem rääkida teatavast „hallist tsoonist“), kuid loovad siiski tingimused Vene 3. OA eesliiniüksuste ja -koosseisude põhijõudude edasiseks liikumiseks Slovjanski suunal.
Seda seetõttu, et Vene väejuhatus püüab peaaegu kõigil juhtudel, kui tema „infiltreerunud“ rühmade edasiliikumine on olnud edukas, üsna kiiresti suurendada oma ründejalaväe hulka just nendel aladel, kus need rühmad on juba jõudnud kinnistuda. Sellega suurendatakse järsult ka oma eesliiniüksuste ja -allüksuste põhijõudude eduka edasiliikumise võimalusi.
Seejuures on selline pealetungi organiseerimise ja läbiviimise viis taktikavööndis küllaltki aeglane ja „kulukas“, kuna nõuab nende ründegruppide koosseisu kuuluvate oluliste kaotuste peaaegu PIDEVAT või vähemalt enam-vähem REGULAARSET täiendamist, eriti Ukraina relvajõudude taktikadroonide massilise kasutamise tingimustes.
Sellest hoolimata püüab Vene 3. OA väejuhatus seda „võtet“ kasutada maksimaalselt paljudes sektorites ja võimalikult laial rindel. Sisuliselt minimeerides ühe „klassikalise“ sõjakunsti põhiprintsiibi – vajaduse koondada pealetungi ajal oma jõupingutused maksimaalselt piiratud arvule kõige olulisematele ja operatiivsest seisukohast tähtsamatele sektoritele (suundadele).
Sellel Vene 3. OA väejuhatuse küllaltki „ebatraditsioonilisel“ meetodil on täiesti loogiline ja adekvaatne selgitus. Ilmselt teab see, et tema pealetungialal tegutsevatel Ukraina eesliiniüksustel ja -allüksustel on praegu oluline isikkoosseisu puudujääk. Seetõttu on nad sunnitud tegutsema küllaltki „hõredas“ lahingukorras, mille tulemusena tekib arvukalt nn „positsioonidevahelise ruumi“ lõike ja lünki.
Seetõttu annab oma ründejalaväe „läbitungiva“ tegevuse hulga ja intensiivsuse suurendamine (soovitavalt võimalikult laial rindel) Vene 3. OA väejuhatusele täiendava võimaluse nende tegevuse tulemuslikkust järsult suurendada.
Sellistes tingimustes ei ole Ukraina väejuhatusel lihtsalt piisavalt jõude ja vahendeid, et neid, olgugi suhteliselt „väikeseid“, läbimurdekatseid õigeaegselt tõrjuda. Veelgi enam – nende arvukuse ja praktiliselt lakkamatu iseloomu tõttu ei jõuta seda lihtsalt teha. Seda isegi Ukraina relvajõudude taktikavööndis kasutatavate ründe- ja luuredroonide massilise rakendamise tingimustes.
Kuna sellised lõigud on sageli kas tuletoetuse mõttes nõrgalt kaetud või oma ulatuse tõttu üldse katmata. Seda enam, et Ukraina droonide edukat ja tulemuslikku kasutamist peaaegu pidevalt „sisseimbuvate“ vastase ründegruppide vastu piiravad üsna sageli terve rida objektiivseid ja subjektiivseid tegureid. Alustades selle piirkonna ilmastikutingimustest (udu, tugevad sademed, tugev tuul jne), maastikust (looduslike ja tehislike varjete, varjatud lähenemisteede jne olemasolu) kuni vastase aktiivsete ja passiivsete vastumeetmeteni.
Teisisõnu loodab Venemaa 3. ühendväearmee juhtkond, nagu ka kogu vägedegrupeering GV „Lõuna“, kasutades praegust hetke (nimelt seda, et praegu mängib ta Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsioonis üht peamist rolli ning järelikult on tal teiste Venemaa vägedegrupeeringute ja armeedega võrreldes märkimisväärne prioriteet isikkoosseisu täiendamisel ja reservide kasutamisel), praegu lihtsalt „üle joosta“ oma ründejalaväe arvulise ülekaaluga sellel suunal suhteliselt vähese isikkoosseisuga Ukraina vägede eesliini üksustest ja allüksustest.
Samas tuleb selles kontekstis märkida – kõigil Venemaa „jooksjate-ründajate“ rühmadel, isegi kõige väljaõpetatumate ja paremini varustatud hulgas, on Venemaa juhtkonna jaoks üks väga ebameeldiv omadus. Nad saavad varem või hiljem (mida varem, seda parem) otsa. Eriti siis, kui nende vastu juba korraldatud üsna intensiivsele Ukraina taktikalise tsooni õhudroonide mõjule lisandub ka MÕNI ASI maapinnalt … Näiteks „rikkalikult“ ja regulaarselt uuendatavad miinitõkked, ulatuslik maapealsete andurite süsteem, mis on paigutatud sellesse samasse „positsioonidevahelisse ruumi“ ning mida täiendavad automatiseeritud tulelöögivahendid ja nii edasi. Kui aga siduda see kõik õhudroonidega ühtseks taktikaliseks luure- ja tulelöögikompleksiks ning loomulikult lisada sellele „veidi“ ka Ukraina enda jalaväge, siis sellisel juhul ei tasu Venemaa „jooksjaid-ründajaid“ kohe kindlasti kadestada …
Sest sellisel juhul muutub neil järjest raskemaks varjatult ja takistusteta liikuda, joosta ning roomata Ukraina eesliini allüksuste taktikalisse tagalasse, kuna nende lahingukorras oleva halvasti kontrollitud „positsioonidevahelise ruumi“ hulk ja ulatus hakkab oluliselt vähenema …
Jäänud on vaid väike asi – kogu see süsteem vajalikule tasemele juurutada ja skaleerida, et need Venemaa „jooksud“ täielikult peatada. Kusjuures tuleb selles küsimuses kindlasti lähtuda mitte tänastest, juba kasutusele võetud Venemaa ründejalaväe mahtudest, vaid arvestada ka nende hüpoteetilise „mobilisatsioonilise“ suurenemisega. Minu arvates sobib Slovjanski-Kramatorski suund selles mõttes vägagi hästi „eksperimentaalseks“ suunaks. Vähemalt selle aktuaalsus vastase jätkuva pealetungiaktiivsuse kontekstis tundub praegu üsna ilmne.
