Petrenko

Ameerika geopoliitikaanalüütik Peter Zeihan leiab, et Krimm muutub Venemaa jaoks järk-järgult strateegilisest eelisest strateegiliseks haavatavuseks. Tema hinnangul muudavad Ukraina süstemaatilised löögid logistika, lennuväljade, ladude ja varustusobjektide pihta poolsaare hoidmise üha kulukamaks ja keerulisemaks. Kui surve logistikale püsib, võib Krimm muutuda Moskvale tõsiseks sõjaliseks ja majanduslikuks koormaks.

Selle taustal viisid Ukraina mehitamata süsteemide väed 7. juuli 2026. aasta ööl läbi ulatusliku operatsiooni Aasovi mere akvatooriumis, rünnates Venemaa niinimetatud „varilaevastiku“ aluste gruppi, mis vedas Krimmi kütust. Mehitamata süsteemide vägede ülema Robert Brovdi sõnul said tabamuse kaheksa naftatankerit, üks kuivlastilaev ja üks parvlaev.

Samuti teatati mitme Krimmi energiaobjekti tabamisest: 330 kV alajaam „Zapadno-Krõmskaja“, 220 kV alajaam „Kamõš-Burun“, 110 kV alajaam „Saki“, 110 kV alajaam „Mitjajevo“, 35/10 kV alajaam „Tškalovo“, 330 kV alajaam „Simferopolskaja“ ning gaasi kompressorjaam „Tasõnovo“. Kohalike allikate teatel põhjustas löök alajaamale „Simferopolskaja“ ulatuslikke elektrikatkestusi Simferopolis ja Krimmi lõunarannikul.

Zeihan on korduvalt märkinud ka seda, et kaugmaa löögid Venemaa naftatöötlemistehaste, naftabaaside, pumbajaamade ja muu naftataristu pihta võivad kujuneda üheks kõige tõhusamaks majandusliku surve vahendiks Venemaa vastu. Kuna nafta- ja gaasitulud on jätkuvalt üks peamisi sõja rahastamise allikaid, on Moskva sunnitud suunama üha rohkem ressursse tagalas asuvate objektide kaitsmisele, selle asemel et tugevdada rindeüksusi.

 Alex

Vastane suurendab aktiivselt automaatse sihtmärgile lõppjuhtimisega FPV-droonide kasutamist ning neil see lahendus enam-vähem juba toimib. Mõni aasta tagasi loobusid kõik sellisest suunast mittestandardsete sageduste või optiliste lahenduste kasuks, sest toona tekkisid uued trendid liiga kiiresti ja vahetasid üksteist välja. Seetõttu vajus automaatne lõppjuhtimine üsna kiiresti unustusse. Ausalt öeldes oli see ka tollal veel üsna ebatäiuslik.

Aja ja kogemustega on seda suunda võimalik edasi arendada, kuid see nõuab pidevat tähelepanu ning märkimisväärseid ressursse. Just seetõttu, et enamik kommertsettevõtteid hüppas ühelt trendilt teisele, et rohkem teenida, ei arendatud automaatset lõppjuhtimist piisavalt ning see jäi peaaegu iga droonitootja tootevalikus üheks unustatud lahenduseks. Meie vastane on aga läinud sammukese kaugemale ja saavutanud selles vallas teatud edu, mida võime juba mõnel rindelõigul näha.

Märgin, et selles valdkonnas tuleb arendada eelkõige kodumaiseid tootjaid, sest nende inimesed on sõjale siiski lähemal kui partnerid ning suudavad oma toodete probleemidele ja puudustele kiiremini reageerida. „Johnidega“ on selles osas suur lõhe ning selliste tehnoloogiate arendamine nõuab väga tihedat koostööd.