Mutšnõi

Valgevene suund / Homieli rajoon  

1.üksiku dessant-ründebrigaadi moodustamise fakt Bulbalandias (Valgevenes) Homieli lähedal leiab tõepoolest kinnitust Valgevene sõjalise juhtkonna avaldustest. Üks pataljon on juba moodustatud, paralleelselt luuakse suurtükiväe-, seniitraketi-, luure- ja tagalaüksusi. Planeeritav dislotseerumiskoht on umbes 40 km kaugusel meie piirist.

Samal ajal märgib Riiklik Piirivalveteenistus (DPSU) otseselt, et hetkel ei ole näha moodustatud löögiüksust, mis viitaks vahetule sissetungi ettevalmistamisele. Kuid sõjalist aktiivsust ja infrastruktuuri arendamist piiri lähedal meie pool fikseerib. Jutt käib eelkõige polügonidest, logistilistest marsruutidest ning isikkoosseisu ja tehnika võimalikest paigutuskohtadest.

Seetõttu versiooni, et Valgevene dessantbrigaadi võidakse kasutada omamoodi „kattevarjuna“ rusnjade (venelaste) kohaolule, ma ei esitaks veel kindla faktina. See on just nimelt võimalik stsenaarium, mis vajab kinnitust täiendavate tunnuste näol: rusnjade isikkoosseisu, tehnika, välijuhtimispunktide, õhutõrjesüsteemide, ladude ilmumine, raudteelogistika aktiveerumine jne.

Kuid suundumus ise teeks mind murelikuks. Kui üheaegselt suurendatakse sõjalist infrastruktuuri, luuakse uusi lahinguüksusi ja see kõik toimub vahetult meie suuna lähedal — see ei ole enam lihtsalt armee formaalne reorganiseerimine. See on potentsiaali loomine, mida saab poliitilise otsuse korral kiiresti ära kasutada.

Eriti tähtis moment on aeg. Brigaadi moodustamine iseenesest ei tähenda, et homme on rünnak. Kuid sellised protsessid loovad rašistidele ja bulbanitele (valgevenelastele) täiendava sõjalise instrumendi: Ukraina on sunnitud hoidma põhjasuunal vägesid, luuret ja reserve, isegi kui reaalset lööki sealt ei tule.

Minu isiklik arvamus: paanikasse sattuda ainuüksi brigaadi loomise fakti tõttu Homieli all ei tasu, kuid võtta seda kui tavalist Valgevene armee plaanilist tugevdamist on samuti vale. Kompleksis sõjalise infrastruktuuri arendamisega kujundab see Venemaale täiendava võimaluse luua oht põhja poolt või vähemalt sundida Ukrainat seal pidevalt suurt ressurssi hoidma.

Ja kõige peamine — praegu on see potentsiaal, mitte valmis löögiüksus. Just üleminekut „infrastruktuuri loomiselt“ selle „täitmisele vägede ja tehnikaga“ jälgiksin ma kõige tähelepanelikumalt.

Družkivka suund 

Sellel lõigul jätkab vastane surve arendamist korraga mitmel suunal. Hetkel fikseeritakse lööke droonidega „Molnija-2“ Novomõkolajivka pihta, mis võib viidata vaenlase edasiste tegevuste ettevalmistamisele ja toetamisele. Vaenlase põhieesmärk näib seisnevat katses hõivata asula ja luua endale platsdarm edasiseks liikumiseks põhja poole — AS-i „Vesko“ suunas, ning sealt potentsiaalselt arendada liikumist Novoandrijivka poole. Suund ise näeb sel juhul välja täiesti loogiline: kanda kinnitamine Novomõkolajivkas võimaldaks vastasel järk-järgult nihutada surveliini põhja poole.

Paralleelselt üritab vaenlane kanda kinnitada Petrivka piirkonnas ja laiendada oma kohaolekut idapool asuva Raiske suunas. Siin on näha juba teistsugust ülesannet — luua täiendav surve idapoolselt tiivalt ja maksimaalselt kõrvaldada potentsiaalne oht oma vägedele edasise kirdesuunalise liikumise ajal. Ehk siis vastane ei püüa lihtsalt läbi suruda ühte konkreetset lõiku, vaid kujundab endale järk-järgult soodsamat rinde konfiguratsiooni.

Mis puudutab Oleksijevo-Družkivkat — hetkel põhimõttelisi muutusi ei ole. Osõkove piirkonnas ja sügavamal, juba vahetult asula sees, jääb märkimisväärne hulk halli ja kollast tsooni, mis räägib olukorra ebastabiilsusest ja täieliku kontrolli puudumisest üksikute lõikude üle. Samal ajal jätkavad meie üksused kaitse hoidmist ja hetkel ei õnnestu pidartšukkidel (venelastel) saavutada siin sellist tulemust, mis võimaldaks neil arendada tõsist edasiliikumist.

 Dobropillja suund

Jätkab olemist üheks kõige probleemsemaks suunaks. Nagu ma ka eile märkisin, olukord järk-järgult keeruliseks muutub ja siin ei piisa enam lihtsalt jälgimisest, vajalik on õigeaegne reageerimine sellele, kuidas vastane muudab oma surve suundi.

Praegu, vastavalt olukorrale, üritab vastane liikuda Hannivka ja ahermäe (terikoni) piirkonna poole. Just see kujutab endast juba eraldi ohtu, kuna sel viisil läheneb vaenlane järk-järgult linnastule. Mida lähemale vastane linnale jõuab, seda suurem tähendus on mitte ainult vahetul kokkupuuteliinil, vaid ka olukorral tiibadel ja asula juurdepääsuteedel.

Eraldi tasub pöörata tähelepanu vaenlase lennuväe tööle, löökide vektor on praegu suunatud Sonjatšnõi mikrorajooni. Kui vaadata seda mitte kui eraldiseisvaid lennuväelööke, vaid kompleksis rusnja maapealsete tegevustega, joonistub välja täiesti loogiline skeem: luua surve eramajade sektori kaudu Sonjatšnõi suunas, sundida meie üksusi koondama tähelepanu just sellele lõigule ja paralleelselt saada võimalus tõmmata jõude ligi teistel suundadel.

Seetõttu ma ei vaatleks aktiivsust Sonjatšnõi lähedal eranditult kui peamist löögisuunda. On täiesti võimalik, et vastase jaoks on see samuti tähelepanu kõrvalejuhtimise element. Kuni põhitähelepanu on aheldatud linnastule ja vahetule ohule sellelt suunalt, võib vaenlane üritada tugevdada oma tiibu, otsida nõrgemaid kohti ja luua tingimusi edasiseks liikumiseks.

Ja just siin asub minu arvates praegu olukorra üks võtmepunkte. Ei tohi lubada, et põhitähelepanu koondub ainult suunale, kus vastane demonstratiivselt kõige suuremat survet loob. Tiibu tuleb kontrollida mitte vähem tähelepanelikult, sest just nende kaudu võivad okupandid üritada laiendada oma mõjutsooni, mööduda üksikutest positsioonidest ja luua kaitse jaoks tunduvalt keerulisema konfiguratsiooni.

Seetõttu, nagu ma ka eile ütlesin, on siin vaja reaktsiooni juba praegu. Kui alahinnata neid muutusi ja lubada vastasel rahulikult arendada tema poolt valitud suundi, võivad probleemid tekkida tunduvalt kiiremini, kui me ootame.

Zaporižžja suund 

Vastane näib olevat leidnud endale mugava marsruudi imbumiseks (infiltratsiooniks) ja jätkab selle kasutamist. Pärast seda, kui vaenlase grupid suutsid läbi imbuda Nove Pole piirkonnas, väljusid nad sama marsruuti pidi läbi balka (sälkoru) naabruses asuva Rõbalske suunas, kus demonstreerisid juba kahte kaltsu (Vene lippu).

See on tähtis moment, kuna jutt ei ole lihtsalt ühekordsest sissetungist. Kui rusatid kasutavad korduvalt ühte ja sama marsruuti, võib see viidata sellele, et nad peavad seda suhteliselt ohutuks ja sobivaks väikeste gruppide edasiseks liikumiseks. Sealjuures ei saa välistada, et osa okupante võib antud hetkel veel viibida vahetult Rõbalske piires või selle juurdepääsuteedel.

Seetõttu tasub olukorda siin võtta tõsiselt, vajalik on kontrollida asulat ja külgnevat maastikku, et mitte jätta endale selja taha imbunud gruppe, kes võivad hiljem liikumist jätkata. Erilist tähelepanu tuleb pöörata just suunale, mida vastane juba kasutas läbi sälkoru.

Kui vaenlane hakkab istuma Rõbalskes või suudab takistamatult sellest läbi minna, võib tema liikumise järgmiseks potentsiaalseks suunaks saada põhja pool asuv Zelene asula. Ehk siis praegu on tähtis mitte niivõrd reageerida vaenlase kaltsude ilmumise faktile endale, kuivõrd mitte lubada selle marsruudi muutumist püsivaks koridoriks edasiseks imbumiseks.

Kaardil võib see välja näha kui väike edasiliikumine, kuid maa peal on sellised läbitungimised suutelised järk-järgult probleeme tekitama naaberlõikudel. Seetõttu vajab Rõbalske praegu maksimaalset tähelepanu ja kontrolli ning marsruut läbi sälkoru — kontrolli, et vastane ei saaks seda skeemi uuesti ja uuesti korrata.