UKR

Märkimisväärne osa Ukraina kaitsetööstuse ettevõtetest jääb ilma tellimusteta. „Ukraina Relvatootjate Nõukogu“ hinnangul on augusti keskpaiga seisuga riiklike lepingutega kaetud vaid kuni 25% olemasolevast kaitsetööstuse tootmisvõimsusest.

Probleem puudutab erinevat tüüpi relvade ja sõjatehnika tootjaid. Seejuures ei räägita ainult tehaste praegusest koormusest: relvatootjad hoiatavad, et tänane paus lepingute sõlmimisel võib mõne kuu pärast tuua kaasa relvastuse puudujäägi vahetult väeosades.

Ühe põhjusena toovad turuosalised välja kaitseministeeriumi ülemineku otselepingutelt konkurentsipõhistele hangetele. Ühenduse juht Igor Fedirko peab põhimõtet iseenesest õigeks ja Euroopa praktikaga kooskõlas olevaks. Uus süsteem on aga põrkunud bürokraatliku kitsaskohaga.

Hanke väljakuulutamiseks tuleb esmalt koostada ja kinnitada toodete taktikalised ja tehnilised omadused. Veebruaris teatas kaitseministeerium spetsiaalsete kompetentsikeskuste loomisest, mis pidid selle tööga tegelema. Möödunud on enam kui viis kuud, kuid Fedirko sõnul ei ole olemasoleva nomenklatuuri jaoks vajalikku hulka taktikalisi ja tehnilisi nõudeid endiselt valmis. Selle tulemusena ei saa hankeüksused füüsiliselt osa hankeid käivitada ning kaitseks eraldatud raha ei muutu rindel vajaliku kiirusega lepinguteks.

Olukorda raskendab veelgi kinnitatud rahastuse piiratus. Osa tulevastest hangetest sõltub Euroopa vahenditest, mis eeldavad konkurentsipõhiseid menetlusi ning täiendavaid nõudeid toodete ja komponentide päritolule.

Eriti ohtlik on ajaline nihe. Lepingu sõlmimine ei tähenda relvastuse kohest tarnimist: ettevõte peab saama ettemakse, hankima komponendid, ootama nende tarnimist, valmistama toote, viima läbi katsetused ja andma tellimuse kliendile üle. Kogu tsükkel võib võtta kuid.

„Tänane lepingute sõlmimise paus tähendab poole aasta pärast reaalset tarnete katkemise riski. See on juba küsimus sellest, millega Ukraina armee kuue kuu pärast sõdib,“ hoiatab Fedirko.

Tekib paradoksaalne olukord: Ukraina vajab tohutul hulgal relvastust, kuid oma ettevõtted, kes suudavad seda toota, on koormatud ligikaudu vaid veerandi ulatuses. Probleem ei seisne enam üksnes kaitsetööstuse tootmisvõimekuses, vaid ka riikliku süsteemi suutlikkuses muuta rinde vajadused ja olemasolevad vahendid piisavalt kiiresti reaalseteks tellimusteks.

Relvatootjad nõuavad omaduste kinnitamise kiirendamist, hangete käivitamist juba valmis nomenklatuuri alusel ning üleminekumehhanismi loomist. Vastasel juhul tunnetab armee praeguste administratiivsete viivituste tagajärgi hetkel, mil nende parandamiseks võib juba liiga hilja olla.