UKR Mirošnikov

20. korpuse ülema vallandamine on positiivne asi, kuigi see otsus tehti, nagu ikka, hilja.

Korpusel on vastutustsoon Donetski ja Dnipro oblasti piiril. Just seal on vaenlane viimase 4-5 kuu jooksul saavutanud märkimisväärseid edusamme.

Samuti vahetub 31. motoriseeritud laskurbrigaadi ülem, mis on vaatamata heale potentsiaalile (varustus, tehnika, inimesed) muutunud üheks halvemaks brigaadiks.

Põhjusteks on jalaväe saatmine mõttetutele rünnakutele ja positsioonide kaotamise fakti varjamine. Kui esimesed tapsid oma brigaadi inimesi, siis teised tapsid oma relvavendi muudest üksustest, sest nad sageli ei teadnud, et nad olid juba tiivalt ümberhaaratud.

See, et kõrgem sõjaväeline juhtkond hakkas probleeme mõistma ja tegutsema, on juba hea.

Kuid sellest muidugi ei piisa.

Meie armee organiseerimise peamine probleem - võitlemine laialipuistatud ja killustatud üksustega - pole kuhugi kadunud.

Näiteks üks rünnakpolkudest osaleb lahingoperatsioonides korraga kolmel erineval rindel.

Kuni viimase ajani olid ühe mehhaniseeritud brigaadi jõud laiali pillutud peaaegu 800 km pikkusele rindele – Sumõst Orehhovini, sest ka selle üksused võitlesid kolmes erinevas piirkonnas ja teineteisest väga kaugel.

Paljud TRO üksused pole veel korpuse osaks saanud. See on samuti suur probleem.

Minu jaoks tähendab armee organisatsiooni kvalitatiivne muutus kõiki neid eelmainitud märke. Personalimuudatused on alanud – ja see on hea. Varem seda ei juhtunud.

Peame jätkama ja taastama korra mitte ainult korpuse/brigaadiülemate tasandil, vaid ka madalamatel tasanditel, sest ka seal on negatiivsust enam kui küll.