Mirošnikov

Konstantõnivkas on põrgu.

Pärast seda, kui olukord mai keskpaigas veelgi pingelisemaks muutus, hakati kuu lõpus astuma samme, et olukorda kuidagi parandada.

Praegu on veel väga vara rääkida linna kaotusest või vasturünnakutest, mis suruksid vaenlase linnast ja selle ümbrusest tagasi. Kuid tegevusi olukorra tulevase parandamise nimel tehakse.

Esimene vajalik samm oli selgitada välja, milliseid positsioone me tegelikult kontrollime ja milliseid mitte, kuigi kaartidel olid need märgitud meie kontrolli all olevatena. See protsess on praegu käimas, sest segadust on endiselt palju.

Teiseks on meie üksused hakanud rakendama meetmeid, et kasutada ära oma eelist droonide valdkonnas. Ainult suurest droonide arvust ei piisa – määravaks saavad nende kasutamise taktika ja tehnilised vahendid.

Pärast seda, kui need kaks probleemi osaliselt lahendati, vähenesid mõnevõrra vaenlase väikeste rünnakurühmade linna imbumise juhtumid. Kuid linna täielikult selliste sissetungide eest isoleerida tõenäoliselt ei õnnestu, sest Konstantõnivka on igast küljest ümbritsetud eeslinnadega, mis võimaldavad koondada arvukalt rünnakurühmi, ning vahemaa linnani on minimaalne.

Lahingud Konstantõnivka pärast kestavad veel kaua. Samas näib lõpptulemus olevat üsna selge – meil puuduvad võimalused sellel suunal sõjategevuse käiku kardinaalselt muuta ja vaenlast linnast kaugemale tagasi suruda.

Võtmetähtsusega sündmus leidis aset juba eelmisel aastal, kui õnnestus esmalt peatada vaenlase kiire läbimurre Dobropillja–Barvinkove suunal ning seejärel ala osaliselt puhastada, vähendades läbimurde sügavust 21 kilomeetrilt 4–5 kilomeetrini.

Kui see poleks toona õnnestunud, ei räägiks me praegu lahingutest Konstantõnivkas, vaid Slovjanski, Izjumi ja Barvinkove kaitsmisest. Võib-olla isegi veel tõsisematest probleemidest, näiteks vajadusest peatada läbimurre Pavlohradi ja Tšuhujivi suunas.