Mirošnikov

Varsti muutuvad Limani suunal saavutatud edusammud avalikuks. Mõne nädala jooksul tuleb sellest teadaanne.

Vaenlase platsdarm Žerebetsi ja Nitriuse jõgede vahel on märgatavalt kokku kuivanud. Ja operatsioon jätkub. On väike lootus, et hiljem on veel midagi täiendavat, mida välja kuulutada.

Vaenlane on Slovjanski suunal vale-kaartide joonistamisest nii vaimustusse sattunud, et sai omale probleemid võtmetähtsusega tiival.

Kui Witkoffi jaoks on Putiniga suhtlemine „üks meeldejäävamaid lugusid elus“, siis mida siin veel öelda...

Kas „Anchorage’i vaim“ ja muud ühiskondliku peldiku lehaga teesid tulevad tagasi?

Muide, Trumpile ei pruugi selline Witkoffi avaldus meeldida, sest Trump arvab, et kohtumine temaga peab olema elu kõige meeldejäävam lugu.

New Yorgi kinnisvaramaaklerite maffia sõitis „asju klaarima“ Peterburi bandiitidega, et arutada surve avaldamise mehhanisme halbade ukrainlaste suhtes, kes takistavad „maailma parima kapituleerumise“ toimumist. Noh, seda, mida nimetatakse „Anchorage’i vaimuks“.

Ilmselgelt pakub Venemaa meile kapituleeruma sundimist vastutasuks selle eest, et Ameerika ettevõtted saaksid ligipääsu Venemaa maavaradele, naftale ja gaasile.

See kõik on juba olnud.

Lihtsalt läheb juba viies ring.

VF ei hakka vastu võtma mitte mingeid muid tingimusi ja USA ei suuda midagi uut pakkuda.

USA-l on täiesti ükskõik, kui palju siin inimesi hukkub, kui palju ballistilisi rakette Venemaa Kiievi elumajade pihta laseb.

Neid huvitab ainult äri, mis antakse üle variettevõtetele ja sõpradele.

Mitte miski muu.

Seetõttu muidugi mingit kokkulepet ei tule. Ja 2027. aastal seda samuti ei tule.

Kuid see „läbirääkimiste“ tsirkus „Anchorage’i vaimu“ ja teiste ühiskondlike peldikutega kestab veel mõnda aega.

Mina tooksin New Yorgi maffia ja Peterburi bandiitide kohtumisest välja 2 asja:

• „läbirääkimised ei piirdunud Ukraina sõja ümber toimunud mõttevahetusega, arutati võimalikke ulatuslikke Vene-Ameerika projekte“

• „Vene pool andis hinnangu sõja käigus kujunenud olukorrale. Väljendati kindlustunnet seatud eesmärkide saavutamise suhtes“

Need on Putini peamise abi Ušakovi otsesed tsitaadid. De facto on ta Kremli hierarhias inimene nr 2.

Ja nüüd mõelgem.

„Väljendati kindlustunnet seatud eesmärkide saavutamise suhtes“ – nad räägivad sellest, et „SVO läheb plaani kohaselt ja kõik eesmärgid täidetakse“.

Ja fraas „ühisprojektide“ kohta – see on see, millest ma enne rääkisin. Tegelikult on see tasu USA-le teenete eest halbade ukrainlaste kapituleeruma surumise eest.

Vaenlane elab endiselt „Anchorage’i vaimus“ ega tagane oma maksimalistlikest nõudmistest.

See tähendab, et nende tingimused ei ole muutunud: Ukraina relvajõud peavad Donetskist lahkuma mitte millegi eest, ilma garantiideta, ning USA saab ligipääsu Venemaa maavaradele, naftale ja gaasile ning Venemaa territooriumile, kui nad suruvad meid nendele tingimustele.

Põhimõtteliselt ei näe ma Witkoffi ja Kushneri Kiievisse sõidul mingit mõtet.

Kuulata veel kord seda, mida kuulasime eelmise aasta augustis?

Kas meil on seda vaja?

Millegipärast arvan, et selle visiidi algatas ilmselgelt just Venemaa selleks, et tuua USA tagasi „Anchorage’i vaimu“ juurde.

Mäletate, kui kaua me kutsusime USA eriesindajaid Kiievisse? Juba talvest saadik. Nad ei tulnud.

Aga nüüd tulid järsku ja kõigepealt kohe Moskvasse. Ehk siis selleks, et panna meid fakti ette selles osas, milles Moskvas kokku lepiti.

Ühesõnaga, loomulikult ei lähe me sellega kaasa.

Aga Trump hakkab vehkima PAC-3 rakettidega ega anna neid meile.

Kuid ta valis selleks halva aja – vahevalimised on ukse ees ja vabariiklased riskivad Trumpi abiga kaotada mitte ainult Esindajatekoja, vaid ka Senati.

Kokkuvõttes pole mitte mingit põhjust arvata, et aasta jooksul oleks Anchorage’ist saadik midagi muutunud. Sest mitte midagi ei ole muutunud. Ei räpased tingimused ega USA lähenemine – MITTE-MI-DA-GI.

Ootame tsirkuse jätkumist ja Trumpi fraase stiilis „te kaotate selle Donetski niikuinii, sest SVO läheb plaani kohaselt, andke parem praegu kohe alla“.