Konstantin Mašovets

🔄 Venemaa kindralstaabi plaanide kohaselt pidi uute väeosade ja väekoondiste formeerimine ning tegevusse rakendamine jätkuma kogu käesoleva aasta vältel.

Kuid Venemaa-Ukraina sõja objektiivne tegelikkus tõi ootuspäraselt Venemaa sõjalise juhtkonna strateegilise tasandi ambitsioonikatesse plaanidesse olulisi muudatusi. Nii formeerimise temposse kui ka selle sisusse.

Kes on unustanud, tuletan meelde – nende plaanide kohaselt kavatses Venemaa sõjaline juhtkond aastatel 2026–2030 formeerida ja vastavalt tegevusse rakendada tegutsevate armeede ning vägedegrupeeringute koosseisus kuni 13 uut väekoondist. Täpsemalt 9 motolaskurdiviisi, 2 suurtükiväediviisi, 1 õhudessant-ründediviisi ja 1 rannakaitsediviisi. Sellest põhjalikumalt kirjutasin oma 7. jaanuari 2026. aasta ülevaates.

Venemaa sõjalise juhtkonna käesoleva aasta suve-sügiskampaania plaane arvestades oli igati loogiline oletada, et suurem osa uute väekoondiste formeerimisega seotud tegevustest Venemaa Föderatsiooni relvajõudude ühendatud strateegilise väegrupeeringu koosseisus Edela sõjategevuse teatris (Venemaa vägede ametlik nimetus, mis tähistab Ukrainas sõdivat väegrupeeringut) langeb just 2026. aastale.

Kuid 2026. aasta septembri alguse seisuga oli selle väegrupeeringu koosseisus KÄESOLEVA AASTA 10 KUU JOOKSUL formeeritud ja tegevusse rakendatud vaid ÜKS motolaskurdiviis – 84. motolaskurdiviis, mis kuulub „Lõuna“ vägedegrupeeringu 3. ühendvägede armee koosseisu. See vägedegrupeering osaleb praegu täies koosseisus Slovjanski-Kramatorski operatiiv-strateegilises pealetungioperatsioonis.

Sellegipoolest ei olnud „uue“ 84. motolaskurdiviisi ilmumine ilmselgelt juhuslik ning selle tingis terve rida tegureid. Veelgi enam, selle väekoondise formeerimisega seotud mitmed iseärasused ja üksikasjad viitavad peaaegu otseselt sellele, et Venemaa sõjalisel juhtkonnal on uute väeosade ja väekoondiste edasiseks formeerimiseks ning tegevusse rakendamiseks üsna konkreetsed plaanid ja vastavad kavatsused.

Sellest täna räägimegi …

Vaatleme 84. motolaskurdiviisi ennast ja mitmeid selle tekkimisega seotud nüansse.

1️⃣ Niisiis on selle väekoondise täielik nimetus 84. „Georgi Võidutooja nimeline Suvorovi ordeniga kaardiväe motolaskurdiviis“.

Selle ametlik loomiskuupäev on üsna vaieldav küsimus, kuid arvestada tuleb sellega, et diviisi ei loodud „nullist“, vaid see moodustati juba olemas olnud 3. ühendvägede armee 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi ümberformeerimise teel. Uue staatusega väekoondise esimesed avalikud fikseerimised rindel pärinevad septembri keskpaigast kuni lõpust ja 2026. aasta oktoobri algusest. Tegelikult algasid esimesed organisatsioonilised ettevalmistused selle väekoondise loomiseks tõenäoliselt juba möödunud suve lõpus.

Jah, te ei eksinud – tegemist on ühega endise niinimetatud Luhanski „brigaadidest“, mis kuulus varem Luhanski rahvavabariigi rahvamiilitsa 2. armeekorpuse koosseisu ja kuulub nüüd 3. ühendvägede armeesse. Just sellest brigaadist saigi uue väekoondise „baas“ või, kui soovite, „alus“.

4. eraldiseisev motolaskurbrigaad loodi 2014. aasta oktoobris eri separatistlikest jõukudest, mis olid juba 2014. aasta kevadest alates Luhanski oblastis Ukraina relvajõudude vastu sõjategevuses osalenud (pataljon „Lešõi“, kiirreageerimisgrupp „Batman“, pataljonid „Vitjaz“, „Rus“, Püha Georgi pataljon jne). Hiljem liideti brigaadi organisatsioonilisse ja koosseisulisse struktuuri ka kurikuulsa pataljoni „Prizrak“ riismed.

Ametlikuks 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi loomiskuupäevaks peeti aga pikka aega 12. detsembrit 2014 – päeva, mil brigaadile anti üle lahingulipp Krasnõi Lutši linnas, mida praegu nimetatakse Hrustalnõiks.

Brigaad loodi osana üleminekust eraldiseisvatelt „partisanisalkadelt“ regulaararmee struktuurile ehk korpuste süsteemile. Lihtsamalt öeldes toimus see eraldiseisvate, poolautonoomsete jõukude ümberkujundamise raames juhitavaks ja kontrollitavaks armeeks. Sisuliselt samamoodi, nagu loodi eelmise sajandi alguses omal ajal Tööliste ja Talupoegade Punaarmee.

Ja nüüd saabus teise ümberformeerimise kord. Seekord brigaadist diviisiks.

2️⃣ Praegu võib avalikes allikates sisalduva teabe põhjal oletada, et Venemaa 84. motolaskurdiviisi ligikaudne struktuur on järgmine:

\- diviisi juhtkond ja staap – sisuliselt kujutavad endast 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi vastavaid struktuure, kusjuures brigaadi väeosa number 40318 on säilitatud

\- „kaadriline“ põhikoosseisuline motolaskurpolk – moodustatud 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi motolaskurallüksustest; selle järjekorranumber Venemaa relvajõudude polkude üldises numeratsioonis ei ole mulle praegu teada

\- 1194. motolaskurpolk (väeosa nr 29593) – endine territoriaalvägede polk, mis on komplekteeritud Venemaa Föderatsiooni loodepiirkonna mobiliseeritutega. Polk moodustati 2022. aasta sügisel peamiselt Pihkva, Novgorodi ja Vologda oblasti mobiliseeritutest

\- 1465. motolaskurpolk – polk loodi Lõuna sõjaväeringkonna mobilisatsioonireservi väeosana. Selle põhituumiku moodustasid Krasnodari krai, Stavropoli krai ja Rostovi oblasti mobiliseeritud elanikud

\- 84. motolaskurdiviisil tõenäoliselt puudub täiemahuline tankipolk. Selle asemel on tugevdatud eraldiseisev tankipataljon, mis võib koosneda neljast tankiroodust, kuid tõenäolisemalt kolmest. See moodustati 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi tankipataljoni baasil, sest 1194. ja 1465. motolaskurpolgul ei olnud ega ole oma tanke

\- suurtükiväekomponenti esindab ettenähtud täiemahulise liikursuurtükiväepolgu asemel niinimetatud „diviisi suurtükiväegrupp“. Selle moodustamise aluseks oli tõenäoliselt 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi brigaadi suurtükiväegrupp: 2 torusuurtükiväe divisjoni ja 1 reaktiivsuurtükiväe divisjon, mille koosseisu lisati suurtükiväeluure ja tule korrigeerimise allüksused – patareid ja rühmad, mis on varustatud mehitamata õhusõidukitega

\- õhutõrjeraketipolgu asemel on diviisi koosseisus formeeritud õhutõrjeraketi- ja suurtükiväedivisjon, mis koosneb tõenäoliselt kolmest patareist. Diviisi motolaskurpolkudes võib olla ka eraldiseisvaid õhutõrjepatareisid ja -rühmi

\- diviisi eraldiseisev luurepataljon, mille koosseisus on laiendatud mehitamata õhusõidukite roodu, moodustati 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi luureroodu laiendamise teel. Samal ajal säilitasid 1194. ja 1465. motolaskurpolk oma luurerood, nagu ka põhikoosseisuline motolaskurpolk

\- eraldiseisev sidepataljon – moodustati tõenäoliselt 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi sidekompanii baasil

\- eraldiseisev pioneer- ja sapööripataljon – moodustati tõenäoliselt samamoodi nagu diviisi sidepataljon

\- materiaalse ja tehnilise varustuse, meditsiini- ning tagalatoetuse allüksused kujutavad endast sisuliselt koondatud pataljoni tasandi allüksusi, mis moodustati diviisi kolme motolaskurpolgu vastavatest kompaniitasandi allüksustest.

3️⃣ Seega võib Venemaa 84. motolaskurdiviisi formeerimise peamiste iseärasustena täiesti välja tuua järgmised asjaolud:

- Käesoleva 2026. aasta jooksul on sellest PRAEGUSEKS saanud AINUS selle taseme väekoondis, mis on formeeritud Ukraina territooriumil tegutseva Venemaa strateegilise väegrupeeringu koosseisus.

- Veelgi enam, seda ei formeeritud „nullist“ uue väekoondisena, vaid juba varem FORMEERITUD ja TEGEVUSSE RAKENDATUD väeosade ja allüksuste ÜMBERKORRALDAMISE teel. See nõudis a priori märksa vähem isikkoosseisu, relvastust ja sõjatehnikat ning materiaalse ja tehnilise varustuse vahendeid kui tõeliselt uue täiemahulise „diviisi“ taseme väekoondise täielik formeerimine.
- Selle organisatsiooniline ja koosseisuline struktuur on võrreldes „klassikalise“ Nõukogude/Venemaa motolaskurdiviisiga äärmiselt „kärbitud“. Sisuliselt on selle koosseisus palju jalaväge, kuid vähe rasket relvastust (tanke, soomustatud lahingumasinaid, õhutõrjevahendeid ja suurtükiväge). Samal ajal kujutavad 2 selle 3 „motolaskurpolgust“ endast pigem otseselt laskurpolke, milles on episoodiliselt kasutusel kergeid sõidukeid, mitte täiemahulisi motolaskurpolke, mis oleksid võimelised taktikavööndis enam-vähem sügavale ja kiiresti edasi liikuma.
- Praegu on 84. motolaskurdiviisil „paberil“ küllaltki kõlav „motolaskurdiviisi“ staatus, kuid tegelikult kujutab see endast pigem suurendatud (tugevdatud) laskurbrigaadi kui „motolaskurbrigaadi“, mis on kohandatud eranditult jalaväe ründetegevuseks droonide ja piiratud hulga suurtükiväe toetusel.

4️⃣ Ja lõpetuseks – mõned järeldused ja tagajärjed selle „kitsalt spetsialiseerunud“ (ma ütleksin isegi „üsna omapärase“) väekoondise „sündimisest“ Ukraina territooriumil tegutsevate Venemaa vägede koosseisus

- Kui keegi on unustanud, siis tuletan meelde – praegu viivad Venemaa väed oma 2026. aasta suve-sügiskampaania raames peamise operatiiv-strateegilise elemendina läbi Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsiooni. Üht juhtivat rolli mängivad selles „Lõuna“ vägedegrupeeringu väed ja eelkõige selle 3. ühendvägede armee. Just selle armee „komplekti“ kuulub ka see „äsjasündinud“ väekoondis.

Selles mõttes oleks täiesti loogiline oodata 84. motolaskurdiviisi ilmumist 3. ühendvägede armee koosseisu kusagil hiliskevadel – suve alguses, kuid tegelikkuses pärinevad esimesed selle diviisi formeerimisega seotud tegevused tõenäoliselt möödunud suve LÕPUST ehk ajal, mil käisid täie hooga lahingud Konstantõnivka pärast. Nendes osalesid 4. eraldiseisev motolaskurbrigaad, nagu ka kaks ülejäänud polku (1194. ja 1465. motolaskurpolk), mis olid sellele brigaadile allutatud ja mille juhtimist korraldas just 4. eraldiseisva motolaskurbrigaadi juhtkond.

Esmapilgul tundub selline Venemaa sõjalise juhtkonna otsus ebaloogiline. Näib, et seda diviisi oleks tulnud hakata formeerima ENNE lahingute algust Konstantõnivka pärast, mitte nende ajal või nende lõppfaasis.

Tegelikult on see otsus aga täiesti loogiline ja arusaadav, kuid ainult juhul, kui vaadata olukorda just Venemaa sõjalise juhtkonna seisukohast ja lähtuda lihtsast loogikast. Sisuliselt jaguneb Venemaa vägede Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsioon funktsionaalselt kaheks põhiosaks – Venemaa „Lääne“, „Lõuna“ ja „Keskuse“ vägedegrupeeringute eesliini vägede põhijõudude jõudmine selle linnastu lähistele ning linnastu enda vahetu ründamine (vallutamine), kusjuures soovitavalt „hooga“.

Esimene ülesanne lahendatakse eraldi suundadel toimuvate operatiiv-taktikaliste pealetungioperatsioonide seeria (kombinatsiooni) abil nende kolme vägedegrupeeringu operatiivtsoonides, mis on operatiivses mõttes seotud ühtse kavatsuse (plaaniga). Selleks ei ole, kujundlikult öeldes, vaja täiemahulisi brigaade massiliselt mingiteks kärbitud „ründediviisideks“ „muuta“, sest Venemaa väed peavad nende operatsioonide seeria elluviimise käigus liikuma, võimaluse korral kiiresti ja sügavale, isegi kui tegemist on vaid taktikaliselt oluliste vahemaadega.

Aga pärast seda, kui nende eesliini väeosad ja allüksused jõuavad Kramatorski ja Slovjanski äärealadele, vajavad nad just nimelt mitte ainult piisavalt suurt hulka ründeljalaväge (soovitavalt sellist, millel on juba kogemus enam-vähem suurtes asulates tegutsemisel), vaid ka selliseks lahingutegevuseks kohandatud väeosi ja väekoondisi ning vägede lahingujuhtimise, lahingutoetuse ja materiaalse ning tehnilise varustamise struktuuri.

- Eelöeldu põhjal ei ole just praegusel hetkel ja just Venemaa 3. ühendvägede armee koosseisus, mis on suunatud Slovjanski-Kramatorski linnastule, ilmselgelt juhuslikult ilmunud suur väekoondis, mis on „häälestatud“ just suure asula ründamiseks ning millel on selles osas piisavalt palju kogemusi. Selles kontekstis tuletan samuti meelde, et teise Venemaa armee (2. ühendvägede armee) koosseisus, mis praegu „tormab“ lõunast Dobropillja suunas ehk osaleb samuti aktiivselt Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsioonis, formeeriti ja rakendati varem samuti praktiliselt täpselt samasugune nagu 84. motolaskurdiviis – „kärbitud“, kuid ründediviis – 27. motolaskurdiviis, mis on juba jõudnud Pokrovski ründamise „läbi teha“.

Veelgi enam, 51. ühendvägede armee koosseisus, mis on praegu samuti suunatud Dobropillja ja Družkivka poole ning mis on sisuliselt endine „DNR-i 1. armeekorpus“ ja millele on minu arusaamist mööda antud üks põhiasrolle Slovjanski ja Kramatorski „pidulikul vabastamisel“, oli varem samuti „kavandatud“ veel kahe sellise ründediviisi formeerimine – selle 114. ja 132. eraldiseisva motolaskurbrigaadi baasil.

- Seega on peamine järeldus seoses uute „spetsialiseerunud“ ründe-väekoondiste, nagu 84. motolaskurdiviis, ilmumisega Slovjanski-Kramatorski linnastu suunas pealetungivate Venemaa armeede koosseisu täiesti ilmne. Venemaa sõjaline juhtkond leiab ilmselgelt, et lähitulevikus (tõenäoliselt sügise lõpuks – talve keskpaigaks) õnnestub tal täita vähemalt Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsiooni esimene etapp – jõuda vahetult selle linnastu lähistele. Just siis tekib tal märkimisväärne vajadus selliste väekoondiste olemasolu järele. Ja selleks hetkeks on ta ilmselgelt juba alustanud ettevalmistusi, püüdes neid eelnevalt formeerida ja „sisse töötada“. Seetõttu on täiesti tõenäoline, et sel sügisel – talve alguses ilmub Slovjanski-Kramatorski pealetungioperatsioonis aktiivselt osalevate Venemaa armeede koosseisu veel paar „ründediviisi“.

Minu arusaamist mööda peab Venemaa sõjaline juhtkond Limani suuna sündmusi ilmselt vaid „väikeseks intsidendiks“ taktikalisel tasandil, mis ei suuda seda protsessi oluliselt peatada isegi operatiivtasandil, rääkimata operatiiv-strateegilisest tasandist. Minu arvates hindab Venemaa sõjaline juhtkond selles osas oma võimalusi, pehmelt öeldes, mõnevõrra üle. Täiesti võimalik, et niinimetatud „uutesse“ ründe-väekoondistesse koondatud Venemaa ründeljalaväel tuleb Slovjanski ja Kramatorski ründamise asemel hoopis nende ees talvituda.

$$$$