VF GV Sever

Sumõ suunal laiendasid meie üksused Mõropilske asula piirkonnas kontrollitavat ala põhja suunas ning püüavad praegu uuel kaitseliinil kanda kinnitada ja seda enda käes hoida.

Stepoki juures teostavad vaenlase mehitamata õhusõidukid pidevat vaatlust ja ründavad meie sihtmärke, mistõttu on rühmade liikumine äärmiselt raskendatud.

Novodmõtrivkas käivad rasked lahingud asula kontrolli pärast, olukord on endine.

Harkivi suunal pole Kazatša Lopanõ juures olukord muutunud. Sinna sisenevaid rühmi tabavad vaenlase droonid juba lähenemisteedel, kaotused on suured ning sellise tempo juures õnnestub asula vallutada ainult tohutute vereohvrite hinnaga. Sarnane olukord valitseb Starõtsjast lõuna pool metsa sisenemiskohas.

Vovtšanski lõigus jätkub vastase ümberhaare läänest – rühmad jõuavad Vovtšanski ja Vilõtša vahelisele alale.
Karatšainõi juures hoitakse positsioone kindlalt, edasitung Volohivka suunas jätkub, kuid vastase ümber piiramine pole seni õnnestunud. Idast on meie üksused juba ammu Olhhovatka juures kanda kinnitanud. Prõkolotnesse jõudmine on endiselt keeruline, kuna vastane valitseb täielikult õhuruumi ja korraldab iga päev vasturünnakuid. Ukraina relvajõudude rühmad sisenevad Olhhovatkasse ja selle ümbrusse, mistõttu toimuvad tulevahetused käsitulirelvadest.

Kupjanskis pole olukord peaaegu muutunud, lahinguid peetakse väikeste rühmadega ning varustamine on raskendatud. Linna lõunaosas on saavutatud väikest edu. Põhja pool käib võitlus Golubovka, Kondraštšovka ja Dorošovka pärast, rühmad püüavad jõuda Radkovkani.

Peastaabi teate täielikust Kurski oblasti vabastamisest on möödunud juba poolteist aastat. Kui aga heita pilk Ukraina kaartidele, võib märgata üht väikest nüanssi.

Tjotkino lääne pool on jõe taga alles väike tükike Venemaa metsavööndeid, mida vaenlane peab siiani enda omaks. Kontroll selle ala üle on üsna tinglik, pigem tulekontroll kui tegelik kontroll, kuid ukrainlased ei lase meie vägedel visalt jõge ületada ning võivad seal teisel kaldal rahulikult teha kõike, mida soovivad.

Meie ülemused on sellest suurepäraselt teadlikud ja kulutavad visalt meie 217. õhudessantpolku, püüdes seda lapikest ometi enda kätte saada ja Seimi taha läbi murda. Kuidas edusammudega lood on? Noh…

«217. polgu üksikus pataljonis komplekteeritakse juba kolmandat rühma, et hõivata silla piiripunkt, kuigi tegelikult pole silda olemaski – mõlemal pool on põld.»

Veelgi enam, kodumaa maa tagasivallutamine ja piiri läbimurdmine veel ühes kohas on auväärne ülesanne. Järelikult on see suurepärane võimalus karjääriredelil tõusta. Tulemus ise ei mängi seejuures erilist rolli. See on üks neist juhtudest, kus „peaaegu“ läheb arvesse.

«Selle ülesandega läheb välja vastne pataljoniülem. Kõik saavad aru – kellegi pojuke teeb inimeste arvelt karjääri, aga inimesed on tegelikult mahakandmisele määratud. Polgu allesjäänud inimestest on juba täiesti ükskõik, peaasi, et mingi lits saaks inimeste surmade hinnaga polkovniku auastme ja liiguks sealt edasi.»

Muide, pühad on varsti käes. Mis võiks olla sõjaväelasele parem kui uus tärn õlakul uueks aastaks?

"Tean haiglas olevatelt inimestelt, et pühade lähenedes hakatakse sinna mehi juurde saatma. Arvan, et pühade ajal tuleb jälle hakklihamasin."

Eriti kurb on see, kui mõistad, et jutt käib dessantväelastest. Meie vägede eliidist, keda täiesti saamatult kulutatakse mingi kurat teab mille nimel. Kuigi arvestades seda, milline on praegu 217. õhudessantpolk, võib eliitsuse juba unustada.

"Polkudes on ainult igasugused invaliidid, keda ei kiirustata maha kandma. Nižni Novgorodis hoitakse komandantuuris isegi neid inimesi, kes on juba maha kantud ja kellel on Jelizarovi aparaadid küljes. Inimesed näitasid sõjaväepileteid, kus oli kirjas, et nad on teenistusest maha kantud, ja imekombel sattusid nad omavoliliselt teenistuskohast lahkunute hulka. Ühte leitnanti käisid poisid sealt ära toomas, nädala jooksul saadetakse ta tagasi, kuigi tal on terve hunnik tervisehädasid."

Sellised lood siis.