Clément Molin

Kiire ülevaade Ukraina sõjast 

Sel aastal on olukord Kiievi jaoks märkimisväärselt paranenud nii rindel kui ka sõjaliste asjade üldises korralduses. Kevad ja suve algus tõid Ukrainale palju edusamme, millest kõige märkimisväärsemad olid kaks vastupealetungi: üks Limani suunal ja teine lõunas. Need andsid märkimisväärseid tulemusi kogu suve ja varasügiseni. Samal ajal suutsid Ukraina väed peatada Venemaa edasitungi Zaporižžja suunas ja aeglustada seda Donbassis. Venemaa operatsioonid piiri äärde puhvertsooni loomiseks pole peaaegu mingeid tulemusi andnud, välja arvatud Harkivi oblastis, kus Vene armee on idas edasi liikunud.

Nende edusammudega on kaasnenud armee ümberkorraldamine. Sõrskõi juhtimise lõppemine ja vägede seas kõrgelt hinnatud Drapatõi ametisse asumine on lahendanud osa juhtimise, korruptsiooni ja ründeüksuste kasutamisega seotud probleemidest. Muutus on aidanud märkimisväärselt stabiliseerida olukorda Slovjanski suunal.

Ukraina on sel aastal loonud ka suure droonide arsenali, mis suudab rünnata Venemaa tagalat keskmisel tegevuskaugusel, suurendades Venemaa kaotusi. Vene vägedel on nüüd raskusi meeste rindele toimetamisega. Nad kaotavad iga kuu kümneid tuhandeid mehi, kui arvestada hukkunuid, haavatuid ja kadunuid. Ukraina allikate andmetel on sümboolseks rekordiks 55 000, kuid seda arvu ei ole võimalik kontrollida. Need keskmise tegevuskaugusega rünnakud ulatuvad kõigile okupeeritud aladele ja raskendavad Venemaa logistikat. Ladusid, laskemoonaladusid, tagalabaase, varustusteid, sadamaid, lennuvälju ja energiataristut rünnatakse väga regulaarselt.

Ukrainlased on välja töötanud ka uusi vahendeid süvarünnakuteks Venemaa territooriumil. Nad on tabanud Venemaa naftatöötlemistehaseid rohkem kui 105 korral ning lisaks kümneid naftabaase. Sõja hind Venemaale on sel aastal hüppeliselt kasvanud, seda nii värbamiskulude järsu tõusu, Ukraina rünnakute maksumuse kui ka veniva sõja tõttu. Moskva seisab silmitsi tõsise värbamisprobleemiga, mida ta püüab lahendada mitte mobilisatsiooni, vaid igale oblastile värbamisplaanide kehtestamisega.

Sellest hoolimata pole Ukraina olukord kaugeltki ideaalne. Venemaa jätkab Donbassis edasitungi, paisates selleks lahingusse väga suuri sõjaväelaste hulki. Ukraina vägedel on kriitiline puudus isikkoosseisust ning nad kannavad endiselt liiga suuri kaotusi. Nad püüavad seda kompenseerida droonide suurema kasutamisega, sealhulgas logistiliste ülesannete täitmiseks mõeldud maismaadroonidega.

Ukrainal on probleeme ka õhutõrjega. Ta ei suuda enam Venemaa rakette kinni püüda ega oma piisavalt vahendeid kõigi droonide allatulistamiseks. See toimub ajal, mil Venemaa rünnakute arv kasvab hüppeliselt tänu uute kaugmaasüsteemide arendamisele. Esimesena tuleb mainida Geranide perekonda: Geran-2 droonid, mis koormavad õhutõrjet üle; kaamerajuhtimisega Geran-4 droonid, mis sooritavad täppislööke; ning Geran-5 raketidroonid, mis tabavad riigi tagalat iga päev. Venemaa on arendanud ka muud tüüpi rakette, mida lastakse välja lennukitelt või helikopteritelt, näiteks Banderol, Oniks ja Dan-T. Samal ajal kasvab nii ballistiliste kui ka tiibrakettidega korraldatavate rünnakute arv, samas kui Ukrainal hakkavad püüdurraketid otsa saama.

Selle tulemusena seisab Ukraina silmitsi kaootilise olukorraga energeetikas ning on saanud tugevaid lööke oma maantee-, mere- ja raudteelogistikale ning ladudele. Venemaal on selles ründesõjas selge ülekaal, mis avaldab survet Ukraina majandusele. Just siin on Ukraina kõige suuremates raskustes: tal napib raha ja ressursse, rahvaarv väheneb pidevalt ning Euroopa rahastamine ripub tema kohal nagu Damoklese mõõk.

Lühidalt öeldes on olukord rindel Ukraina jaoks palju parem kui viimase kolme aasta jooksul. Kiiev on suutnud rinde osaliselt stabiliseerida, korraldab mitmes kohas vastupealetunge ja hävitab rekordarvu Vene sõjaväelasi. See teeb Venemaale tõsist muret, sest ta ei suuda enam edasi liikuda ning keskendub süvarünnakutele. Ukraina seevastu on suurtes raskustes oma territooriumi õhutõrjega ning kannab tagalas tsiviil-, tööstus- ja energiataristu vastu suunatud kurnamisrünnakute täit raskust. Kuna Venemaa pole peaaegu viie aasta jooksul suutnud Ukraina armeed sõjaliselt alistada, näib ta püüdvat sundida Ukrainat kapituleeruma ulatuslike rünnakutega selle tagala vastu.

Ukraina toetamine ei näita nõrgenemise märke ning Euroopa rahastus asendab järk-järgult Ameerika rahastust. Sõda on Ukrainale ilmselgelt äärmiselt kulukas, kuid see on kulukas ka Venemaale, kes on olnud sunnitud sõjast tingitud eelarvepuudujääkide katmiseks kärpima taristule, tervishoiule ja haridusele tehtavaid kulutusi. Seega kestab sõda tõenäoliselt veel kaua.