Kuna tõlgitud artikkel läks nii pikaks, siis panen selle siia eraldi postitusena.
Pädev ülevaade olukorrast augustis 2022
Hüvasti relvad! Suurtükivägi .
Aasta lõpuks jääb Venemaa peaaegu ilma mürskude, suurtükiväe ja soomukiteta. See on Pavel Luzini artikli pealkiri, mis analüüsib Venemaa relvade ja sõjavarustuse tootmist ning väljavaateid.
Sõnum: Kuus kuud kestnud sõda ei põhjustanud Venemaal mitte ainult kolossaalseid korvamatuid tööjõukaotusi, vaid ka tohutuid kulutusi relvadele ja sõjavarustusele: juhitavaid rakette on juba alles väga vähe, suurtükiväe ja soomukite mürsud on aasta lõpuks ammendatud ja sõjalennunduse olukord ei võimalda täiemahulist õhukampaaniat.
Sanktsioonide tõttu ei saa Venemaa jätkata täiemahulist tööstuslikku relvade tootmist ega täiendada relvavarusid, mis on kiiresti lõppemas. Artikkel on suhteliselt mahukas ja seetõttu jagasin selle temaatilisteks osadeks.
Relvaraudade kulumine ja mürsunälg.
Üks alahinnatud probleem on Venemaa suurtükimürskude ja relvade varude piiratus. Asjast lihtsalt huvitatud ekspertide, vaatlejate ja kodanike seas on stabiilne arusaam, et Venemaal on NSV Liidult päritud suurtükiväerelvade varud tohutud. Probleem seisneb selles, et Nõukogude relvade suurtükimürske ei saanud/polnud võimalik väga pikaaegselt hoiustada ning juba 2002. aasta suvel, teise Tšetšeenia kampaania ajal, seisis Venemaa armee silmitsi 122 mm ja 152 mm põhikaliibriga suurtükimürskude puudusega. See muidugi ei tähenda, et kogu Nõukogude suurtükiväearsenal tuleks maha kanda. Näiteks mitmistardi raketisüsteemide tahke raketikütuse kestad on pikaajalise ladustamise suhtes palju vähem tundlikud kui suurtükkide mürsud, millest vähemalt suurem osa on juba ammu renoveerimist vajanud. Lisaks sõid selle arsenali põhjalikult ära mitte ainult kaks Tšetšeenia sõda ja lühiajaline Gruusia kampaania, vaid ka sõjaline kampaania Ukrainas aastatel 2014-2015 ja ilmselt isegi suuremal määral kampaania Süürias.
Samal ajal tuleb mõista, et mürskude tarbimise määr kahe Tšetšeenia sõja ajal oli mitu korda madalam kui praeguse sõja ajal, mil need ulatuvad suure vaenutegevuse intensiivsusega 40 000–60 000 igat tüüpi mürsuni päevas, vähenedes 24 tuhandeni päevas väga tingliku rahu perioodidel. Tasub proovida hinnata Venemaa suurtükimürskude tootmise tempot, arvestades asjaolu, et 1990.–2000. aastatel oli see suhteliselt väike ja täies jõus kasutusele võetud alles 2010-ndatel aastatel. Ilmselt ei sobinud kaitseministeeriumile aga isegi kasutusel olevate mürskude kiirenenud tootmistempo, ega ka uue laskemoona väljatöötamise ja loomise dünaamika. Seetõttu käivitati 2014. aastal ulatuslik programm suurtüki- ja raketiarsenalis säilinud mürskude taastamiseks. 2017. aasta lõpuks saadi selle programmi raames kasutuskõlbulikuna ladudest kätte 1,7 miljonit igat tüüpi laskemoona ja raketti ehk umbes 570 000 aastas. Eriti rõhutati, et nende nullist tootmine läheks eelarvele maksma 117 miljardit rubla ehk 39 miljardit rubla aastas.
Nende arvude põhjal on võimalik hinnata suurtükiväe laskemoona tegelikku tootmist. Kui võtta andmed vastavate tööstusettevõtete ja osaluste tulude kohta, siis näeme, et samadel aastatel kõikus see 80-100 miljardi rubla piires. Samal ajal sisaldab tulu loomulikult tsiviiltoodete osakaalu, mis üksikettevõtete puhul ulatub 25-30% -ni. Selle tulemusena võib renoveerimise ja uue laskemoona tootmise suhet hinnata, kuigi üsna umbkaudselt, 1:2. Või iga 570 000 taastatud mürsu kohta tuleb kuni 1,14 miljonit uut. Seega ei ületanud 2010-ndatel aastatel suurtükiväe arsenalide aastane täiendamise kogumäär 1,6–1,7 miljonit igat tüüpi mürsku. Ja siin tasub mainida üht huvitavat detaili: igat erinevat tüüpi rakette tarniti näiteks 2017. aastal vaid 10 700 tükki.
Selle tulemusena selgub, et Venemaa oleks pidanud kuus kuud kestnud agressiooniks Ukraina vastu ära kulutama vähemalt 7 miljonit mürsku, arvestamata Ukraina rünnakute tagajärjel tekkinud rinde moonaladude kaotusi. Teisisõnu, säilitades sõja intensiivsuse praegusel tasemel, tabab Moskvat 2022. aasta lõpuks tõeline mürskude puudus ning raha säästmiseks on ta sunnitud vähendama suurtükiväe kasutamist.
Lisaks mürskudele on probleemiks ka relvaraua kulumine. Ja kui mitmikstardi raketisüsteemide juhikutel on õige hoolduse korral pikk kasutusiga, kuluvad suurtükkide relvarauad, aga ka tankide relvarauad palju kiiremini. Nii näiteks kannatavad Vene tankide relvarauad 210 lasku soomustläbistavate alakaliibriliste mürskudega, kuni 840 lasuni fugass, killu- ja kumulatiivse mürsuga. Samal ajal on suurtükiväe vintrauaga relvaraudade ressurss olenevalt kaliibrist, mürsu tüübist ja laskekaugusest kuni 2000–3000 lasku. Võrdluseks, osa Ukrainasse tarnitud Saksa iseliikuvatest haubitsatest PzH2000 hakkas andma tõrkeid pärast kuuajalist kasutamist lasketihedusega 100 mürsku päevas ühe relva kohta.
Ja isegi kui eeldada, et Vene sõdurid ei jäta tähelepanuta relvaraudade ja muude relvamehhanismide hooldusprotseduure ning Venemaal on neid veel, ehkki teadmata kohuses, kuid sugugi mitte lõpmatu arv reservis (eriti laobaasidest pärit relvadel), toob 2022. aasta lõpus suurtükiväe relvaraudade kulumine iseenesest kaasa selle tõhususe järsu languse. Lisaks juhtisid Vene sõjaväelased ise 2020. aastal ettevaatlikult tähelepanu probleemidele suurtükiraudade vastupidavusega, samuti süsteemi ebapiisavale efektiivsusele suurtükiväe ebakorrektse välihoolde ja remondi puhul.
Selgub, et eeldatav mürskude defitsiit peaks langema kokku kasvava suurtükkide endi puudusega. Sellega seoses pole üllatav, et Venemaa hakkas Ukraina linnu ründama õhutõrje-/raketitõrjesüsteemide S-300 ja S-400 abil, mille regulaarne katsetamine algas vähemalt viis aastat tagasi. Tõsi, nende süsteemide vastavate rakettide laskemoona mõõdetakse endiselt tuhandetes või kõige rohkem kümnetes tuhandetes, kuid mitte mingil juhul sadades tuhandetes ja veelgi enam, mitte miljonites tükkides.
Sanktsioonide mõju: üleminek tööstuslikust tootmisest manufaktuursele tootmisele.
Sellega seoses tasub vaadata suurtüki- ja laskemoonatööstuse olukorda. Otsustades 2022. aasta augusti viimasel nädalavahetusel asepeaminister Denis Manturovi ja julgeolekunõukogu aseesimehe Dmitri Medvedevi äkkvisiidi põhjal Motovilikha tehastesse ja Permi püssirohutehasesse, ei lähe asjad selles suunas sugugi libedalt.
Sõjatööstust iseloomustavad samad probleemid, mis kogu Venemaa tööstust. Sõjatööstuskompleksi ettevõtete sõltuvusest imporditarnetest ja impordiasendusprogrammide tegelikust ebaõnnestumisest oli mitmeid ekspertaruandeid. Iseenesest on impordi asendamise idee ummiktee, ebamõistlik ja üldiselt vale, lihtsalt eitab tööjaotust ja rahvusvahelise koostöö eeliseid. Kuid autoritaarse võimusüsteemi ja käsu-administratiivse majandusmudeli jaoks on tee eneseisolatsiooni ja vältimatu enesehävitamiseni ette määratud.
2000.-2010. aastate vahetusel tehti laskemoona ja suurtükiväeosade tootmisega tegelevates ettevõtetes tehniline ümbervarustamine. Näiteks Kaasani püssirohutehas ostis seadmeid Saksamaalt, Šveitsist ja Austriast (mis tähendab, et paratamatult tuli ka osa keemilisi komponente oma tootmiseks välismaalt osta). Neil aastatel tegid seda sama FNPC Altai ja kõik teised püssirohu ja tahkete raketikütuste arendajad ja tootjad. Suurtükiväetootjad laenasid ka lääne tehnoloogiat ja ostsid sisse Euroopa tööstusseadmeid. Näiteks sõlmis Motovilikha Plants 2011. aastal lepingu suurtüki relvaraudade tootmiseks vajaliku radiaalse sepistamismasina tarnimiseks Austriast (tehas ise aga jõudis 2018. aastal pankrotti minna).
Alates 2014. aastast hakkasid kõik need koostöösidemed tasapisi kokku varisema ja katkema, seadmed kulusid kiiremini, kui neid uuendati (kui seda oli üldse võimalik uuendada). Sellele lisandus kaadripuudus ja riigikaitsekorralduse loomulik ebakorrapärasus, mis tõi kaasa täiendavaid kaotusi või vähemalt uusi kulusid. Ja isegi kui üksikud tehased teenisid kasumit, nagu seesama Kaasani püssirohutehas, tähendas see ainult seda, et tootmiskulude katmine lükkus tulevikku ja langes tegelikult Venemaa kodanike õlgadele, sest kahjud ja arendusinvesteeringud makstakse lõpuks nende poolt kinni föderaaleelarvega.
Siinkohal on huvitav ka see, et ilmselt otsustati laskemoonatööstuse efektiivsust tõstes 2010-2020-ndate vahetusel oma ettevõtted, mis kuuluvad riigikorporatsioonidele ja otse riigile, koondada ühe katuse alla. Selliseks katuseks sai Technodinamika kontsern, mida kontrollib riiklik korporatsioon Rostec. Sellesse kontserni kolis ka teine laskemoonale spetsialiseerunud Rosteci ettevõte Techmash. Organisatsioonilised ümberkujundamised ja finantsvoogude konsolideerimine ei toonud kaasa aga kvalitatiivsete parameetrite muutust. Nii on näiteks Technodinamika tööviljakus tulude osas umbes 2,3 miljonit rubla aastas (alla 32 000 dollari), mis on umbes 9-10 korda madalam kui Ameerika laskemoonatootjatel. Ning Venemaa poliitökonoomias ja tehnoloogilises reaalsuses on tootlikkust võimalik tõsta vaid läbi tõsise kaadrikasvu, mida eelmainitud kaadripuuduse ja laiemalt üldise demograafilise olukorra tingimustes on praktiliselt võimatu teha.
Hüvasti relvad! Raketid, lennundus ja soomusmasinad.
Aasta lõpuks jääb Venemaa peaaegu ilma mürskude, suurtükiväe ja soomukiteta.
Rakettide kulu.
Tasapisi ja paratamatult kasvavate suurtükiväeprobleemide taustal on mõttekas heita pilk ka teist tüüpi relvadele ja sõjatehnikale. Siin on kolm peamist süsteemide rühma: ülitäpsed relvad, lennundus ja soomusmasinad.
Venemaa täppisrelvade hulka kuuluvad mitut tüüpi rakette. Üle 300 km laskekaugusega raketid: Iskander-M komplekside ballistilised raketid, mere- ja maismaatiibraketid Kaliibriga (9M729), ülehelikiirusega laevavastased tiibraketid Oniks (P-800) merel ja maismaal. , Kh-101, Kh-555 ja Kh-22 / Kh-32 baasil õhku lastavad tiibraketid. Raketid laskekaugusega kuni 300 km: Kh-35 ja Kh-59 ehk lennuväe tiibraketid. Neist raketid Kh-555 ja Kh-22 läksid 1990. aastatel NSV Liidu arsenalidest Venemaale, aga ka Ukrainast, ning neid enam ei toodeta.
Kui välja arvata lihtsamad tiibraketid Kh-35 ja Kh-59, mille arvu on raske hinnata, oli sõja eelõhtul Venemaa arsenalis neid igat tüüpi mitusada ühikut. Seda saab hinnata selle järgi, kuidas nende kasutamise intensiivsus on langenud mitmekümnelt ühikult päevas sõja esimestel päevadel, ühekordsetele startidele praegu ja mõnikord kord paari päeva jooksul. Samal ajal varjab Venemaa kasvavat kaugmaarakettide puudust, tulistades Ukraina linnu pikamaa raketisuurtükiväega ja kasutades maapealsete sihtmärkide tabamiseks õhutõrje-/raketitõrjesüsteeme S-300/S-400.
Venemaa praeguste tootmisvõimsuste hindamine on ekspertide diskussiooni objekt, samas võib eeldada, et igat tüüpi kaugmaa tiibrakettide ja operatiiv-taktikaliste ballistiliste rakettide aastaseid tootmismahte mõõdetakse kogustes kuni 50 ühikut. Mereväe rakettide Kalibr, lennukiraketi Kh-101 ja maapealse tiibraketti 9M729 puhul, mis üldiselt on sama raketi liigid, on tootmisvõimekus kokku hinnanguliselt kuni 100 ühikut aastas. Onyxi tiibrakettide puhul on see arv omakorda veidi suurem - 55 ühikut ja Kh-32 rakettide puhul, mille tootmine Kh-22 asendamiseks algas aastatel 2018-2019 - vaevalt ületab 20 ühikut. Üldiselt selgub, et üle 300 km lennukaugusega Venemaa ülitäpse rakettide tootmismaht on 225 ühikut aastas. Seda hinnangut võidakse siiski kohendada, kui uued andmed muutuvad kättesaadavaks. Lisaks tasub veel kord rõhutada, et sellest hinnangust on välja jäetud kuni 300 km laskekaugusega raketid Kh-35 ja Kh-59, mille tootmismahtusid on veel raske hinnata.
Sellega seoses on ebatõenäoline, et Venemaa tööstusel on potentsiaali toodangu tõsiseks suurendamiseks mitte ainult seadmete tarnimise embargo ja personalipiirangute tõttu, vaid ka suhteliselt madala tööviljakuse tõttu. Viimasele seab piirangud Venemaa sõjatööstuskompleksi ettevõtete töökorraldus ja Venemaa poliitökonoomia mudel tervikuna.
Probleemid soomustehnikaga
Soomustatud sõidukite osas on olukord selline, et varasemate sõdade kogemuse kohaselt ei pruugi selle peamised kaotused tuleneda isegi otsesest hävitamisest sõjategevuses, vaid tehnilistest riketest ja mootoriressursside ammendumisest. Sellega seoses ei ületa Venemaa peamiste lahingutankide T-72 ja T-80 erinevate modifikatsioonide mootoriressurss rohkem kui 1000 tundi. Pärast seda peavad nad vahetama mootoreid, mida nüüd toodetakse imporditud seadmetega. Loomulikult toimub ka jooksvalt mootorite tehaseremont (kapremont), kuid sellise remondi võimalused on piiratud, kui määratud ressurssi enne seda massiliselt ületatakse.
Muidugi on tankid, erinevad soomukid, jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid ja jalaväe lahingumasinad ka sõjas enamasti pidevast ja otsesest lahingutegevusest välja lülitatud, aga kui nad töötavad ka ainult vähemalt 2-3 tundi päevas, siis sõja algusest peale on see olnud 370-560 tundi. Ja isegi kui võtta arvesse suhteliselt värskete, ehkki mitte uute soomukite tarnimist väeosadest ja laobaasidest, peab lõviosa sellest, säilitades samal ajal kõrge sõjategevuse intensiivsuse, 2022. aasta lõpuks renoveerimisele minema, tingimusel, et seda enne lahingus ei hävitata. Ja siin tasub veel kord meenutada ülal öeldut: ka tanki relvade ressurss on piiratud.
Samas oli soomukite tootmise ja moderniseerimise tempoks 2010. aastatel ligikaudu 650 tanki, soomukit ja lahingumasinat aastas. Sellest arvust moodustasid tankid: mitte rohkem kui 160–170 ühikut T-72B3 / B3M aastas, aastatel 2011–2020 Uralvagonzavodi (UVZ) ettevõtetest Nižni Tagilis ja Omskis (2021. aastal vähendati nende tankide tarneid 34 ühikuni) ja mitte rohkem kui 45-50 T-80BVM ühikut aastatel 2017-2021 Omski tehasest. Mis puudutab T-90M tankide tootmist, aga ka 1990–2000ndatel aastatel toodetud tankide T-90 moderniseerimist sellele versioonile, siis nende masstootmine algas alles 2021. aasta lõpus. Ja võime kindlalt väita, et seni on seda toodangut aastas mõõdetud paarikümne ühiku võrra ja seda saab tõsta ainult praegu T-72 tankide moderniseerimisega tegelevate võimsuste arvelt.
Nii oli Vene armeel sõja alguseks umbes 3300 sõjaväes olnud tankist umbes 2000 moderniseeritud tanki. Ja enam kui 16 000 igat tüüpi soomustatud lahingumasinast langes umbes veerand uute ja moderniseeritud lahingumasinate osakaaluks. Samuti tuleb siinkohal silmas pidada, et ka uute tootmine ja olemasolevate soomukite moderniseerimine toimub imporditud seadmetel ja imporditud komponente kasutades.
Sõjaväelennunduse probleemid
Selle taustal paistab lennunduse olukord esmapilgul parem. Isegi kui võtta arvesse tõsiasja, et ründelennukite Su-25 mootorid on väikseima mootoriressursiga (500 tundi) ja rindepommitajate Su-24 laialdaseks kasutamiseks jääb see sõda igal juhul viimaseks, nende kõrge vanuse tõttu, siis on Venemaa lennukite ja helikopterite kasutamise intensiivsus suhteliselt madal. Iga masin tegi isegi agressiooni alguses, kui Ukraina õhutõrje oli praegusest vähem organiseeritud, 1–2 väljalendu päevas kogukestusega 1–1,5 tundi. Samal ajal suudab Venemaa täna, võttes arvesse kaotusi ja rikkeid, hoida Ukraina piiride lähedal umbes 400 erinevat tüüpi lahingulennukit ja umbes 360 helikopterit (kaugeltki mitte kõik neist on ründelennukid). Venemaa ei suutnud aga juba sõja algusest peale täiemahulist õhukampaaniat läbi viia ning nüüdseks on tema võimalused selliseks kampaaniaks vaid vähenenud.
Tootmisvõimsus on ka siin põhiline piirang. Kui täismahulise agressiooni eelõhtu kümnendil tootis Venemaa aastas 30–35 lahingulennukit ja 25–30 ründehelikopterit ning moderniseeris 130–200 ühikut erinevaid lennukeid, siis varemalt 2020 aastaks planeeritud üleminek uue põlvkonna lahingulennukitele, eeldas nende toodetavate lennukite arvu vähenemist uue tehnika kvaliteedi kasuks. Tõenäoliselt ei võimalda tehnoloogiline embargo seda üleminekut edukalt lõpule viia, kuna see viibis juba 2010-ndatel aastatel.
Lõppkokkuvõttes, hoolimata ainuüksi 2022. aastal kavandatavast täiendavalt vähemalt sadade miljardite rublade süstimisest sõjatööstuskompleksi, on peaaegu vältimatu tootmise pikaajaline degradeerumine tasemele, kus selle säilimine ei hakka sõltuma mitte ainult organisatsioonilistest ja majanduslikest teguritest, vaid lisaks ka veel konkreetsetest inseneride, töötajate ja juhtide puudumistest. Lihtsamalt öeldes sarnaneb see tööstus pigem töötleva tööstuse kui tööstusliku tootmisega.
https://y-kulyk.livejournal.com/205566.html
https://y-kulyk.livejournal.com/205806.html?nojs=1
