Arestovitš:
- Inimesed kipuvad õppima aeglaselt.
Kui see on üldse võimelised õppima.
Et nii meie kui ka lääs saaksid aru, et kohe on vaja rünnata Kurskit, mitte Rabotinot, oli kõigepealt vaja Rabotinot...
Muide, esimest korda pärast Teist maailmasõda on välisarmee Venemaa Euroopa osa territooriumil.
Näete, haavamatuid strateegiaid pole olemas.
Nii Vene Föderatsiooni kui ka Bideni administratsiooni kogu strateegia põhines sellel, et sõda "... ei saa minna Ukraina piiridest kaugemale."
Muidugi on sellistes tingimustes lihtne olla kontsentreeritud, tugev ja võimas, koondada jõupingutusi, lihvida oma positsioone CAB-idega ja Pokrovskile tormi joosta.
Ja kui sõda läks üle Ukraina piiride, selgus, et sellel suunal ei olnudki vägesid kaitseks, ega KAB-e ja oli hoopis kaos ... ja nüüd salakavalad vaenlase väed “... on esimest korda pärast II maailmasõda Venemaa territooriumil”... ja UKR elektrooniline sõda võttis kõik maha ning eri- ja hädaolukord rünnatavas piirkonnas viiakse sisse alles teise päeva lõpus.... ning ühe päevaga torgati läbi 15 miljardi rubla eest ehitatud kaks kaitseliini ja kaks pataljoni Venemaa relvajõududest piirati ümber ja eetris on ainult valed, valed ja valed segase Kremli ametnikkonna poolt.
Kui Ukraina mängib subjektiivselt ja julgelt (ja see on meie tõeline stiil), siis selgub, et nii Vene Föderatsiooni kui ka läänega on võimalik rääkida teistmoodi.
Kõik meie ajaloolised jõupingutused tuleb pühendada sellele, et tuua meid püsivalt tagasi oma stiili juurde.
Jah, jah, see sama kasakate sõit.
Selles nõrgas ja loius maailmas on tugevad oma tegudes tugevad ainult seetõttu, et väikesed ei julge neid karistada.
Aga kui väikesed on jultunud, nagu mesimägrad, siis tugevate tugevus pöördub nende teisele poolele - rumalusele ja kohmakusele.
Ja siis saavad ka väikesed malelaua lahti voltida.
Või – ümber keerata.
See tähendab, et meie uuel strateegial, nagu igal strateegial, on oma haavatavused.
Lisaks pole vaja väikesele konkreetsele operatsioonile peale suruda strateegilisi ootusi.
Kuid stiil – stiil ise tuleb kinnitada kui meie ajaloopoliitika alus.)