UKR. DeepState.

125 TRO üksikust brigaadist ja selle võitlejate panuse kohta Glubokoje-Zelenoje liini hoidmisse.

  Me ei taha kuidagi õigustada probleeme eiranud ja paberarmeed mänginud brigaadi juhtkonda. Räägime eranditult võitlejatest, kes selles rindelõigus lahingutes otseselt osalesid ja osalevad siiani.

125 sisenes sellele lõigule eelmisel suvel ja selle aasta jaanuariks oli rindelõik ülimalt rahulik. Isegi vaenlase suurtükivägi oli väga vaikne ja hall tsoon oli mõlemas suunas kuni 5 km. Kuid jaanuaris hakkasid Katsapid  pommitama meie varustuse, tehnika ja võitlejate koondumiskohti.

 Võitlejate sõnul oli nulljoonel raske mineerida, sest vaenlane jälgis piiri. Mõned kaevikud olid täis vajunud ja puiduga vooderdamata. Jah, betoonist dotte on päris palju, aga need polnud pinnasega kaetud. Betoonist blindaaže Lukjantsis ei olnud. Puudusid ka üleni puiduga vooderdatud kaevikud. Ehkki võitlejad tegid täiendavaid ehitustöid iseseisvalt, hakates seda puiduga vooderdama.

  Viimastel kuudel on Katsapid asunud aktiivselt halli tsooni hõivama ja seal kaevuma, luues terveid kaitserajatiste süsteeme. Kohe hakkasid sõdurid brigaadi juhtkonda teavitama, et sellega on vaja midagi ette võtta, sest vaenlasel ei tohi lasta oma vägedel sisse kaevuda ja kaitseliine üles ehitada. Naabruses asunud suurtükiväe üksus kahjuks normaalselt ei toiminud. Mai algul hakkas vaenlane Solntsevetsi väeosi koguma. Tol ajal asusid vaenlase positsioonid juba külast väljas, kuid külas algas aktiivne vägede koondamine. Kogunemisest teatati mitu korda.

Oli juhuseid, kus meie suurtükivägi eksis mitusada meetrit sihtmrkidest mööda, kuid brigaad esitles seda kõrgemale poole vastase lüüasaamisena. Nii tekkis illusioon, et suurtükid olid sihitud ja sisse lastud.

 7. mail hakati Katsapsi kohalolu fikseerima otse Vigilantays endas. Sel ajal eiras brigaad külas toimuvat ja jätkas Venemaa territooriumil asuvate nn kontrollpunktide peksmist. 8. mail toimus sealkandis esimene kontaktlahing, mille tulemusena kaotati positsioonid ja hukkus 2 meie võitlejat. Pärast seda hakkas meie suurtükivägi lõpuks tööle, kuid kuna vaenlane peitis end juba meie positsioonide vahetus läheduses asuvates puistutes, oli efektiivsus ainult "nii ja naa".

 8.-9.mail paiknesid Katsapid aktiivselt Pilnajasse. Juurdepäsudel  registreeritakse vastase isikkooseis, varustus ja lahingutehnika kogunemised. Kuid brigaadi koordineerimata tegevuse tõttu ei saanud suurtükivägi olla piisavalt tõhus. Samal ajal asus vaenlane KAB-ide ja rakettidega ründama brigaadi positsioone.

 10. mail algas vaenlase pealetung. 125 TRO brigadi sõdurid suutsid esimesed rünnakud osaliselt tagasi tõrjuda. Strelecha küla piirkonnas aga  oli üks "400"-ndatest  laskurpataljonidest (nende loomise idee, väljaõpe ja värbamine saab olema selle sõja üks suuremaid müsteeriume), mis oli sunnitud positsioonidelt lahkuma vaenlase üleoleku tõttu inimjõus, ega saanud toetust naaberüksustest. 11. mail ronisid Katsapid Lukjankale, luure peadirektoraadi poisid tulid TRO-le toetuseks, vastupanu muutus tõhusamaks, kuigi tänu vaenlase üleolekule elavjõus ja tehnikas ning  tegelikult meie positsioonide ümberpiiramisele külas endas,  pidi meie kaitseväelased sellest taganema. Sel ajal tõrjub 125 brigaadi teine ​​pataljon Zeleny piirkonnas rünnakuid. See asjaolu sai teatavaks alles hiljem ja algul arvati, et küla on kadunud.

Kokkuvõtteks. Tõepoolest, teatud üksuste lahkumise kohta oma positsioonidelt oli fakte - eripataljon ja reservroodud, mis paberil olid "lahingukõlbulikud", olid tegelikkuses formeeritud piiratud teenistuskõlbulikkusega isikutest ja pensionäridest. Samal ajal jätkasid 125. TRO Br. põhijõud vastupanu. Sõdurid pidasid vastu ja ootasid reservüksuste saabumist, hoides ära rinde kokkuvarisemise. Brigaadi juhtimisest me praegu ei räägi, las sellega tegeleb operatiivstaap, aga 125. brigaadi jalavägi tegi üleoleva vaenlase ees seistes kõik endast oleneva. Tuleb märkida, et teised üksused astusid lahingusse "otse ratastelt" ja aitasid vastu pidada.