UKR Mašovets
Vaatleme mitmeid tegureid, mis on võtmetähtsusega ja mõjutavad sõjaliste operatsioonide olemust, kuid ei ole otseselt seotud vaenlase üksuste, väeosade ja formatsioonide tegevusega konkreetsetes valitud piirkondades.
1️⃣ Küsimus isikkoosseisu kohta Täna on "Vene Föderatsiooni relvajõudude ühendgrupi Edela-Sõjaliste operatsioonide teatris" (Ukrainas sõjalisi operatsioone läbi viiva Venemaa relvajõudude mitmeharulise ja heterogeense rühma ametlik nimetus) koguarv erinevatel hinnangutel 610 000 ja 630 tuhande inimese vahel.
See näitaja ei ole staatiline; see muutub pidevalt, mõnikord suureneb, mõnikord väheneb, olenevalt erinevatest teguritest, alates vägede ümbergrupeerimisest kuni Vene relvajõudude mobilisatsiooni määra suurenemiseni/vähenemiseni. Olulisi muutusi (mahus, alates 50 tuhandest) ühes või teises suunas siiski pole.
Nii saab selgeks, et eelmise aasta lõpuks (2024. aastaks) "planeeritud" arvu 730-750 tuhat "lihakeha" "aktiivarmees" Vene väejuhatus veel ei saavuta. Puudujääk on vähemalt 100 tuhande inimese ümber.
Mitmete andmete kohaselt plaanib Vene Föderatsiooni sõjalis-poliitiline juhtkond suurendada oma relvajõudude KOKKU 2025. aastal ligikaudu 320-340 tuhande inimese võrra. Ja niipalju kui ma aru saan, plaanitakse sellest arvust võtta "aktiivses armees" praegu puuduvad 100 tuhat "lihakeha".
Seega kavatseb Venemaa väejuhatus lahendada sõja edasiseks läbiviimiseks kaks peamist ülesannet mehitamise valdkonnas:
- Täiendada otseselt lahinguoperatsioone läbi viivate üksuste ja koosseisude kõrgeid kaotusi
- Võimaluse korral suurendada oma strateegilise vägede rühma arvu Ukrainas, eriti selle reservkomponendis.
On selge, et antud juhul on see kõik otseselt seotud sellise mittetriviaalse protsessiga nagu strateegiliste reservide moodustamine ja kasutuselevõtt. Ja selle tulemusena – järgnevate ründeoperatsioonide kavandamine ja elluviimine.
Vene väejuhatuse peamine raskus selles küsimuses seisneb ainult selles, et nii märkimisväärse värbamise tagamine ainult "hübriidse" mobilisatsiooni kaudu, millel on segalepinguline sund, on väga problemaatiline. Määratud ülesande täitmiseks on vaja läbi viia oma armee täiemahuline ja avatud mobilisatsioon. Täpsemalt välja kuulutada (ja tegelikkuses läbi viia) nn “osalise” mobilisatsiooni järgmine etapp, mida pole (vähemalt ametlikult) siiani tühistatud.
Minu arusaamist mööda ei ole Kreml hetkel veel lõplikku otsust selle praktilise rakendamise alustamise kohta teinud. Siin tuleb mõista, et nad on täiesti teadlikud sellise radikaalse sammu võimalikest sotsiaalpoliitilistest tagajärgedest ja üritavad praegu mobilisatsiooni kasutuselevõtu sihtmärkideni jõuda eranditult "hübriidsel viisil".
Miks on see sõja edasise käigu ja sisu jaoks nii oluline? Sest vaenlase vägede hüpoteetiliste ründeoperatsioonide ulatus ja intensiivsus (näiteks selle aasta kevadel ja suvel) on kõige otsesemalt ja vahetumalt seotud nende põhigrupeeringute arvu, struktuuri ja võitlusvõimega, samuti nende strateegiliste reservide seisuga.
Matemaatika on siin lihtne ja selge. Kui te piltlikult öeldes "panete" keskmiselt 30-40 tuhat võitlejat sellisese linna tarbeks, nagu Avdiivka või Toretsk (need on endiselt kõige "ettevaatlikumad" ja tagasihoidlikumad arvutused), siis võite hõlpsalt ette kujutada, kui palju oleks teil KORRAGA vaja, et "rünnata" Slavjanski-Kramatorski linnastut, Sumit või Harkovit, või dessandiks üle Dnepri jõe selle alamjooksul, LISAKS JOOKSVATE KAOTUSTE TÄIENDAMISELE. On ilmne, et isegi nende sama nappide 100 tuhande “lisamine” KOGU VF strateegilisele jõudude grupeeringule Ukrainas, ei too selles mõttes erilist “muutust”.
Vaja on veel ühte asja: "Tõuse üles, suur riik, tõuse üles surmavõitluseks." [tsitaat laulust «вставай страна огромная, вставай на смертный бой»]. Kuid mida edasi, seda rohkem toimub see “tõusmine” ägisedes ja ragisedes. Pealegi, seda isegi "hea raha" eest. Noh, kui seda üldse proovida, ilma rahata, võib see lõppeda ainult "posti, telegraafi ja telefoni vallutamisega" [«почтой, телеграфом и телефоном» - sõnademäng/viide Vene revolutsioonile, kus oli ära määratud kolm põhilist valdkonda, mis tuleb revolutsiooni õnnestumise eelduseks kohe alguses ära võtta] ja seekord mitte niivõrd mingite poolpurjus "Aurora" meremeeste jõupingutustega, vaid üsna "usaldusväärsete" reservüksuste ja koosseisudega, mis moodustatakse ilmselgelt "läbi kännu puupaku" [tekstis: «через пень колоду» - "валить через пень колоду" on sõnademäng, mis tähendab mingi asja tegemist "üle jala", hooletult ja kiirustades ehk ükskõik kuidas], just "sunni" tõttu.
2️⃣ Ümberkorraldamisest (reformatsioonist) Vaenlase kahes kombineeritud relvaarmees (RA), mis praegu tegutsevad oma vägede rühma (GV) "Lõuna" osana - 51. RA ja 3. RA (jah, need on endised, nn "DNR ja LNR armeekorpused"), kus on alanud üksikute eraldiseisvate motolaskurbrigaadide ümberformeerimine motolaskurdiviisideks.
Niipalju kui ma aru saan, kuulub igasse armeesse 3 motoriseeritud laskurdiviisi. Praegu on veel vara öelda, kuidas see kõik praktikas välja näeb, kuid mõnel nende armeede brigaadil on JUBA “staap”, mis ületab arvuliselt (vähemalt formaalselt) oluliselt brigaadi taset. Ülejäänud saadetakse arvatavasti laiali.
Lisaks tegutsevad need brigaadid otse rindel mitte ainult oma “tavalise” isikkoosseisuga, vaid juhivad ka mitmeid neile juurde määratud üksusi ja allüksusi (tavaliselt mõnd eraldi laskur/motoriseeritud laskurpolku või pataljoni või isegi mitut, mis on komplekteeritud peamiselt “osaliselt mobiliseeritud” isikkoosseisuga).
Nagu ma aru saan, püüab vaenlase väejuhatus nendes üksustes lahingujuhtimise protsesse tõhustada, täiustades organisatsioonilist ja staabistruktuuri.
Eeldatakse, et iga nendesse armeedesse kuuluv motoriseeritud laskurdiviis koosneb neljast "määrustikujärgse koosseisu" polgust - 2 rünnaku ja 2 "tugevdus"-polku + iseliikuva suurtükiväe polk (SAP), samuti diviisi tasemel lahingu- ja logistiliste toetusüksuste komplektist.
Mõiste "motolaskur", seoses nende jaotustega, ei tohiks teid eksitada. Lõviosa neist moodustavad laskurpolgud ja pataljonid. Nimetus “motolaskur” antakse neile suure tõenäosusega nii-öelda avantsiks ette. Kuigi Vene väejuhatus kavatseb kõik laskurüksused ja allüksused nende diviisides "reformeerida" "motolaskuriteks".
Et aru saada, plaanitakse 51. armeesse lisada kolm motoriseeritud laskurdiviisi: 1. motoriseeritud laskurdiviis, 110. motolaskurdiviis ja 132. motoriseeritud laskurdiviis. Nii moodustatakse 101. ja 109. üksiku laskurpolgu (SP) baasil näiteks 132. motoriseeritud laskurdiviis, kolm eraldi laskurpataljoni – 269., 270. ja 272. – koondatakse veel üheks „laskurpolguks” - 103.-ndaks laskurpolguks ja ainsaks "motolaskur" väeosaks diviisis saab 1436. motoriseeritud laskurpolk (rügemendi neljakohaline number viitab selgelt tõsiasjale, et ka siin pole tegemist päris “motolakuritega”, sest ilmselgelt kuulub see “päritolu järgi” nn “mobilisatsioonireservi”, millel on väga piiratud arv “motoriseeritud” vahendeid).
Lahtiseks jääb ka nende üksuste tankiküsimus. Kas iga diviis saab tankipolgu või piirdutakse polkudes eraldi tankipataljoni ja tavapataljonidega, on ebaselge. Kuid ilmselt on olukord tankidega nendes diviisides ja vastavalt mõlemas armees väga pingeline. Täiesti võimalik, et igaüks neist armeedest saab eraldi tankipolgu ja sellega nad rahunevad maha (või vähemalt lepivad)... Õhutõrjerakettide- ja insener-sapööriüksuseid, aga ka teisi polgu tasemel formatsioonide olemasolu pole nendes diviisides kõige järgi otsustades ilmselgelt ette nähtud. Tõenäoliselt on need relvajõudude harud mõlema armee koosseisudes esindatud eranditult "eraldi pataljoni/divisjoni" tasemel üksustega. Võib arvata, et sellised polgud ilmuvad armee tasemel.
Kõigele eelnevale tuginedes võime järeldada, et mõlema "Donbassi armee" organisatsioonilise ja isikkoosseisu struktuuri "ümbervormindamine" toimub suure tõenäosusega eranditult juhtimis- ja kontrollisüsteemi täiustamisena ning tõenäoliselt ei too see kaasa nende suuruse või lahinguvõime märkimisväärset suurenemist.
Paberil näevad need "Donbassi armeed", mille koosseisus on kolm "motolaskur"-diviisi, üsna "ohtlikud". Tegelikkuses jäävad nad oma lahingupotentsiaali poolest suure tõenäosusega armeekorpuste tasemele.
