UKR Mašovets
Olukorra muutused Dobropilski ja osaliselt ka Konstantinivka suunal
See teema pakub meie auditooriumile suurt huvi seoses viimaste teadetega vastase jõudude ja vahendite massilisest ümberpaigutamisest neile suundadele.
Kõigepealt visandan üldise operatiivse tausta, millel need sündmused aset leiavad, ja alles seejärel käsitlen viimaseid muutusi nende operatiivs-taktikalises tsoonis.
1️⃣ Mul isiklikult ei ole mingit kahtlust, et Venemaa juhtkonnal on olemas kindel kava, nn „Suur suvine pealetung“ – või kui soovite, siis operatiiv-strateegiline pealetung kogu Ida operatsioonitsoonis. Selle oluliseks osaks on kahtlemata ka plaan nn „Pokrovsko–Myrnohradi pealetungioperatsioonist“.
Kui vaadata tegevusi ja sündmusi, mis eelmisel suvel lahti rullusid Pokrovski ning toonase Toretski (nüüdse Konstantinivka) suunal, samuti lõuna pool vastase väekoondise „Ida“ tsoonis, siis on selge, et see plaan oli ja on olemas. Seejuures küllaltki järjekindel ja detailselt üles ehitatud.
Loomulikult ma ei väida, et tean ja mõistan kõiki selle osi või nende tähendust. Ma ei ole telepaat ja mul puudub ligipääs Vene juhtkonna staapide infole. Kuid möödunud aja jooksul – alates tänavu kevadest – võis igaüks, kes tunneb vähemalt operatiivkunsti aluseid, kujundada oma arusaama toimuvast. Ma pole siin mingi erand ning pean vajalikuks seda oma lugejatega jagada.
Niisiis, kõik viitab sellele, et Vene juhtkond kavandas oma suvise STRATEEGILISE pealetungi raames Idas terve rea operatiivs-taktikalisi operatsioone, mis pidid moodustama ühtse „kompleksi“, seotuna ühise strateegilise eesmärgi ja üldplaaniga.
Pokrovsko–Myrnohradi linnastu vallutamine, mis asub väekoondise „Keskus“ vastutusalas, oli kahtlemata üks võtmetähtsusega elementidest.
Võib pikalt arutada, mis täpselt oli kogu strateegilise pealetungi põhieesmärk – kas Slovjanski–Kramatorski linnastu, Kupjansk või läbimurre operatiivtasandil lõuna- ja idaoperatsioonitsooni kokkupuutepiirkonnas Zaporižžja põhjaossa. Tänase ülevaate seisukohalt pole see kõige olulisem.
Minu hinnangul on peamine sihtmärk algusest peale olnud Donbassi viimane suur linnastu, mis on veel Ukraina kontrolli all – see tähendab Slovjanski ja Kramatorski vallutamine. Vastane kavatses oma „suure suvise pealetungi“ käigus eeskätt just need linnad vallutada.
Miks ma nii arvan? Sest kogu edasine sündmuste käik seda kinnitab. Eelkõige:
On ilmne, et selle eesmärgi saavutamiseks pidi Vene juhtkond „möödaminnes“ lahendama mitu operatiivs-taktikalist ülesannet, mida ta tegelikkuses (st praktikas) järjekindlalt täitma hakkas alates käesoleva aasta kevade lõpust.
Nimelt – murdma läbi vähemalt Drobõševe–Jampoli jooneni (mis hõlmab ka Lõmani vallutamist), maksimaalselt aga jõudma laial rindel otse Siverski Donetsi äärde lõigus Prišybist kuni Zakitne külani, neutraliseerima Ukraina relvajõudude (ZSU) Siverski eendi ehk platsdarmi ja mis peamine – vallutama lõunapoolse külje (Družkivka–Konstantinivka).
-
Laiemas (operatiivs-strateegilises) plaanis, et luua reaalsed eeldused kogu Slovjanski–Kramatorski linnastu vallutamiseks, oli vaja, nagu öeldakse, „sügavdada ja laiendada“ neid haaravaid manöövreid – murda läbi Oskolini 20. ühendväearmee (OA) vastutusalas, samuti jõuda Dobropiljani „Keskuse“ ja „Lõuna“ väekoondiste külgnevates tsoonides, mis omakorda tähendas, et „Pokrovski küsimus tuli ära lahendada“.
Just seda Vene juhtkond tegema hakkaski – terve rea operatiivs-taktikaliste pealetungioperatsioonidega vastavatel suundadel. Alates 20. ja 25. OA pealetungist Lõmani suunal ja Oskoli poole, kuni ägedate lahinguteni Toretski ja Tšasiv Jari pärast 51., 3. OA ja 3. AK jõududega, samuti Pokrovski „piiramiseni“ väekoondise „Keskus“ armeede poolt, mis viis lõpuks ka läbimurdmiseni Dobropilski suunal.
Nüüd laskugem veidi madalamale, operatiivs-taktikalisele tasandile, ja vaatame vaid üht episoodi sellest grandioossest Vene operatiivs-strateegilisest plaanist – nimelt Pokrovsko–Mõrnohradi linnastu „blokeerimist“ ja seejärel selle vallutamist vaenlase poolt, üheaegse „rünnakuga“ põhjast ja lõunast. Edasises plaanis nähti ette ka läbimurret Dobropilski suunal.
Tõenäoliselt plaaniti seda saavutada järk-järgult – kõigepealt vallutada Toretsk ja tungida lõunast Konstantiinivka lähedale, kusjuures ilmselt arvati, et Konstantiinivka enda vallutamine toimub kiiresti, Venemaa vägede toetusel, kes pidid ründama läbi Tšasiv Jari. Seejärel kavandati tõenäoliselt läbimurret Pokrovski ja Mõrnohradi põhjaosas, pärast mida oleks järgnenud ilmne „kontsentriline“ üheaegne rünnak nendele asulatele korraga kolmest suunast.
See on, kui lühidalt kokku võtta. Tegelikkuses aga arenes ja areneb kõik märkimisväärsete „muudatuste“ ja „korrektsioonidega“, mida Ukraina relvajõud nendele Venemaa juhtkonna sujuvatele plaanidele peale surusid. Need panevad suure küsimärgi alla Vene juhtkonna seatud eesmärkide saavutamise Dobropilski ja osaliselt ka Konstantinivka suunal. Ning seega – ka kogu 2025. aasta „Suure pealetungi“ plaani.
Neile, kes on unustanud – meenutan põhisündmuste käiku nendel suundadel.
Kõik algas juba kevadel. Enne aktiivsemat tegutsemist toonastel Toretski ja Pokrovski suundadel viis Vene juhtkond läbi oma löögigrupidest koosnevate operatiiv-taktiliste rühmituste operatiivse lahtirullimise ning jõudude ja vahendite ümberjaotuse. Nimelt:
-
Kurahtovo suunalt likvideeritud sektori väed viidi peaaegu „peaaegu täielikult“ ümber 8. armee koosseisust Toretski sektorisse (koosseisu kuulusid 20. ja 150. motostrelkiväediviisid). Neid ühendusi paigutati ligikaudu kahele peamisele teljele – Vozdvizhenka–Novaja Poltavka (20. diviis) ja Panteleimonovka–Shcherbinovka (150. diviis). Lisaks osad selle üksused otse kaasati 51. armee rindel toimuvaid lahinguid toetama, mis tollal hõlmatasid aktiivset võitlust Toretski pärast.
-
Ka 51. armee ise hakkas „kaalus juurde võtma“ — lõunast jõudsid Toretski alla järk-järgult brigadid, mis varem tegutsesid väekoondise „Keskus“ vastutusalas Pokrovski edelaosas. Selle tulemusel tihenes ka 51. armee operatiivne koosseis.
-
Seejärel järgnesid kolm sündmust: „Toretski suurrünnak“, Ukraina üksuste väljaulatuva positsiooni likvideerimine selle edelast ning Ukraina kaitseliinide „läbimurre“ Vozdvizhenka põhjatipus. Teisisõnu läksid 8. ja 51. armee aktiivsele ja suhteliselt laiaulatuslikule pealetungile.
Väga kiiresti selgus, et isegi edukaimaks peetud operatsioon — läbimurre Vozdvizhenka põhjatipus — ei kulgenud, ütleme nii, et „planeeritud tempos“. 8. armee, mis tegutses iseseisvatel lõikudel, ei suutnud tagada vajaliku kiirusega vallutusi ega jõuda ettenähtud ridadeni.
Vene juhtkonnani jõudis üsna ruttu arusaam, et 8. armee ei suuda iseseisvalt ja samaaegselt tegutseda kahes lahkuvates suunas — tungida Konstantinivka suunas nii Toretski kui Vozdvizhenka telgedelt ja samal ajal „keerata“ oma flang ümbritsevalt Pokrovski poole.
-
Lahendus leiti kiiresti. 8. armee jaoks jäeti üks ülesanne — murda läbi Konstantinivka suunas lõunast, mööda Klebani-Bikivee (Klebanbyk) veehoidla lääne- ja idatippude kaudu, vähendades tema pealetungiriba ulatust (osa tema jõududest „lõigati lahti“ ja suunati Toretski lõigul 3. armee-korpuse ja 3. armee üksuste käsutusse).
Samal ajal tõsteti umbes samal ajal 51. armee tegevust Toretski lõigult Vozdvizhenka põhjatippu ning suunati see edasi pealetungile Pokrovski põhjapiirkonda ja linna edaspidiseks blokeerimiseks — nii ette nähti kogu Pokrovsko–Myrnohradi pealetungi operaatori plaanis.
Siiski ületas selle juhtkond tol hetkel oma jõudude ja võimaluste hinnangu — nad arvasid, et suudavad SAMAAEGSELT murda piirkonda Pokrovski põhja taha ja samal ajal jõuda ka Dobropolja idaküljelt. Neid ei seganud isegi see, et naaber 8. armee, mis tegutses Poltavka suunas vahemikus Popiv Jar–Yablunevka, ei suutnud sama kiirusega põhja liigutada ega katta 51. armee flank’i (vähemalt idast) kogu Dobropilski suunal.
-
Tulemus polnud kaua oodata. Ukraina juhtkond reageeris, teistsuguselt kui varasematel juhtudel, suhteliselt kiiresti 51. armee läbimurretele Dobropolja–Kramatorski tee suunas. Oma flankidel välja keerates võeti kasutusse võimekad taktikalised grupid ning algas järkjärguline 51. armee läbimurde (114. ja 132. erimotorpataljoni üksuste) ja selle „neelu“ kokkusurumine.
51. armee juhtkonna reaktsioon Ukraina vägede tegevusele oli etteaimatav – oma läbimurde juurde viidi 1. erimootoriseeritud brigaadi üksused, mis seni tegutsesid armee lõunasektoris, ning võimalik, et ka osa 39. erimootoriseeritud brigaadist (mis oli armeele allutatud 68. armee-korpuse koosseisust). Kuid isegi sellest hoolimata ei suutnud 51. armee juhtkond iseseisvalt täielikult lahendada ülesannet läbimurde hoidmiseks Dobropilski suunal.
2️⃣ Praegu asub osa 51. armee jõude (tema paremal tiival) selgelt üsna keerulises olukorras – nimelt täieliku ümberpiiramise ohus. Veelgi enam, armee juhtkond ei pea olukorda nähtavasti ohtlikuks ja üritab jätkuvalt rünnata nii Pokrovski kui ka Dobropilski suunal oma põhieesmärgi raames – jõuda Shevchenko–Biletske–Rodinske–Hrõšõne piirkonda Pokrovski põhjaküljel ja blokeerida linn. Miks 51. armee juhtkond sellises olukorras niivõrd enesekindlalt käitub – sellest allpool …
Tundub, et möödunud nädala jooksul suutis Ukraina armee märgatavalt „raskendada elu“ endisel „1. armeekorpusel dnr“ (mis on nüüd ümber nimetatud 51. armeeks). Nimelt:
-
Ukraina eelüksused suutsid ilmselt edeneda Vladõmyrivka–Novotoretske suunal (tõenäoliselt püüavad nad hetkel kindlustuda Panõkivkas ning käivad lahingud Majaki ja võib-olla ka Novotoretske pärast).
-
Samuti toimus tõenäoliselt Ukraina vägede edenemine Myrnohradi–Razino suunal. On teateid, et Ukraina juba peab lahinguid Razino pärast. Razino ja Novotoretske vaheline kaugus ei ületa 3 km.
-
Lisaks on nähtavasti toimunud ka Ukraina rünnakuid Nõkanorivka–Boikivka suunal. Nende tulemuste kohta on teave seni katkendlik ja vastuoluline (on väiteid, et Ukraina jõudis Boikivka ja naaberküla Fjodorivka piirkonda, kuid kinnitatud tõendeid selle kohta ei ole).
Kõige huvitavam on aga see, et 51. armee püüab kõigi nende sündmuste taustal oma sektoris jätkuvalt murda läbi Rodinske ja sellest lõuna pool asuva Krasnõi Lõmani suunas, Zatyške (end. Suvorove) ja sama Fjodorivka kaudu. Seal tegutsevad 110., 39. ja osaliselt ka 1. brigaadi üksused. Ilmselt toimub see kõik 51. armee üldplaani raames. Neid „ei häiri“ sugugi see, et Ukraina võib nende tiivale murda Razinosse ja Novotoretske ning neid lihtsalt ümber piirata.
Veelgi enam – on teateid, et „Dobropilski läbimurde“ ülejäänud tipu juures on 51. armee 114. ja 132. brigaadi rünnakurühmad suutnud uuesti kinnistuda Kutsjeriv Jari piirkonnas.
Seoses kõige eelnevaga tuleb märkida, et sellistel, ütleme pehmelt, „ebatavalistel“ sammudel 51. armee juhtkonna poolt on täiesti loogilised põhjused. Asi on selles, et vastane on koondanud naabri, 8. armee vasakule tiivale – ehk sisuliselt 51. armee operatiivses tagalas – oma improviseeritud „merejalaväekorpuse“ üksusi ja formeeringuid. Siin on fikseeritud eelkõige 155. eraldi merejalaväebrigaadi, samuti mitmete 40. ja 336. brigaadi allüksuste, 177. eraldi merejalaväepolgu üksuste tegevus. On teateid ka 61. brigaadi merejalaväelaste kohaloleku kohta.
Iseenesest pole midagi üllatavat selles, et vastane kasutab merejalaväe üksusi antud suunal (ehkki puudu paistab olevat 810. brigaad). Palju huvitavam küsimus on – milleks täpselt nad Novaja Poltavka ja Malinovka piirkonda koondati?
Täiesti loogiline on eeldada, et see on mõeldud „tõukeks“ Konstantinivka suunas (jutt käib 8. armee vasakust tiivast, mille peamine ülesanne ongi selline). Seda enam, et on andmeid, et „vene merejalaväe üksusi“ on juba märgatud rünnakutes ja tormijooksudes Poltavka–Rusin Jar ning Novoelenivka–Stepanivka suunal.
Samas on täiesti võimalik, et osa neist jõududest kasutatakse vastase poolt mitte otseseks rünnakuks Konstantinivka peale ehk mitte 8. armee sektoris, vaid hoopis olukorra „stabiliseerimiseks“ just selle naabri – 51. armee – rindel. Tõenäoliselt loodabki 51. armee juhtkond sellele ning siit tulenebki tema enesekindlus. Seda mõtet kinnitab ka asjaolu, et Konstantinivka suunal ei ole seni neid jõude suuremas ulatuses kasutusse võetud.
Ühes järgmises ülevaates räägime aga sellest samast „enneolematust vägede ümberpaigutamisest“, mis justkui viitab sellele, et vastane valmistub seekord suureks sügispealetungiks …