Nope intervjuust kaitseminister Hannes Hansoga.

Jõudsime Ukrainani, mis kogu aeg taustal vindub. Mida teeme me selleks, et Ukrainat ei unustataks, ja selleks, et sealne olukord paraneks?

Ukraina on selline koht, kus me ei saa endale lubada ebaõnnestumist. Ma arvan, et Putin on Ukraina osas nii paranoiline seepärast, et Ukrainast võib saada edulugu. Ega vene inimene ole rumal, kui ta näeb, et Ukraina on suuteline avatult valitsema, olema demokraatlik, pääsema sellisest korruptiivsest surnud ringist ja võimeline üles ehitama normaalse demokraatlikule võimule alluva riigikaitse, integreeruma Euroopasse. Ma arvan, et see ongi Putini kõige suurem hirm. Selle pärast pidas Putin mõistlikuks neid samme nii Krimmi kui Ida-Ukraina puhul.
Ukraina on tähtis, jääb tähtsaks ja tegeleme samamoodi nagu varem panustamisega seal, kus meil võimekust on. Ukraina reformimine võib vahepeal olla frustreeriv, aga see ei tähenda, et me peaks sellest loobuma. Meil on jätkuvalt mitu koostöövaldkonda. Ukrainas on suur huvi meie vabatahtliku riigikaitse vastu, üks valdkond, kus tihedat koostööd teeme, on sõjameditsiin.
Parim näide lugupidamisest Ukraina rahva vastu on ehk nende haavatute ravimine meil – neid ei ole küll sadades, aga siiski kümnetes. Meil on koostööd ka sõjalise väljaõppe valdkonnas ja kübervaldkonnas.
Eesti-suuruse riigi puhul on väga oluline, et meie poliitiline jalajälg on täpselt sama tugev kui teistel. Meil ei ole sellist arvukust nagu mujal, ent me saame hoida Ukrainat igal pool aktiivselt päevakorras ja aitame seal, kus suudame.

Ukrainaga seoses kerkib kohe infosõja küsimus. Pea iga nädal võib endiselt näha lugusid ja kommentaare, kui kiiresti suudab idanaaber võtta ära Tallinna, kui palju on meil siin luuretegevust või muud taolist. Sellised lood on juba peaaegu uue normaalsuse osa. Milline peaks olema meie adekvaatne reaktsioon neile?

Oluline ongi, et näiteks Ukrainas toimuv ei muutuks meie jaoks rutiiniks. Ei tohi juhtuda, et lihtsalt harjuksime selle olukorraga ära ja siis unustame ära. Ei tohi ära harjuda ja ei tohi ära unustada, peavad jääma sanktsioonid Venemaa suhtes ja kuni pole täidetud Minski lepingut, ei toimu ka mingeid järeleandmisi.
Ükskõik, millist konflikti me, ütleme viimase kümmekonna aasta jooksul, näinud oleme, on seal mingid hübriidelemendid – info-, propaganda-, kübersõja elemendid. Eestis ma väga ei muretse selle pärast, ma tunnen, et siin on inimesed piisavalt kompetentsed, et ise infot analüüsida ja selles orienteeruda.
Siinsete inimeste toetus liitlaste siin olemisele on heaks märgiks. Venemaa ei ole suutnud seda oma infooperatsioonidega näiteks mingiks eliidi projektiks mängida, selliseks, kus liitlasi tahavad siia tegelikult vaid mina, peaminister ja president, rahvas mitte. Ei ole nii, me oleme suutnud seda konsensuspõhist välis- ja kaitsepoliitikat ajada väga pikalt ja keegi ei ole suutnud meid sellelt teelt kõrvale lükata. Mul oleks raske uskuda, et me neelaksime kuskil alla suuri infosõja konkse.
Aga ega see võitlus on selline, mis kunagi ei lõppe. Riias on meil ju terve NATO strateegilise kommunikatsiooni keskus, meil on küberkeskused, mis täpselt sellise valdkonnaga tegelevadki, et neid asju välja selgitada. Me oleme analüüsinud Krimmi järel toimunut ja sellest on saadud väga selged õppetunnid, mida me oleme nii riigisisestel kui NATO kriisiabiõppustel läbi mänginud. Selliste asjade osas tuleb alati olla ettevalmistatud ja pragmaatiline.

http://riigikaitse.postimees.ee/3741331/hannes-hanso-praegu-ei-ole-ohulosside-ehitamise-aeg