VA

VF allikad pole rahul oma vägede tegevusega....

Nüüd on populaarseks muutunud teema, et meie vägede aeglast edasiliikumist kompenseeritakse vaenlase tööjõu "läbijahvatamisega". "Jahvatamise" teema oli populaarne 2022. aasta kevadel, kui meie pealetungi tempo aeglustus ja paljud lugupeetud inimesed veensid mind, et varsti "jahvatame" läbi kogu vaenlase jalaväe, rinne kukub kokku ja me trambime sügavale sisse vaenlase territooriumile lauludega akordioni saatel. 

(See on naljakaks: sel ajal, kui ma praegu seda vahemärkust kirjutan, kasutati VF kaitseministri briifingul samuti sõna "läbijahvatama"). Samal ajal aga, kui meie "jahvatasime", valmistas Ukraina ette uusi reserve. Selle tulemusena peatati meie pealetung täielikult ja seejärel alustas vaenlane ise  vasturünnakut, mille tulemusena saime tunda häbi ja kaotasime territooriume. Nüüd on "jahvatamine" taas käimas ja vaenlane valmistab taas reserve ning kuigi Ukrainas on juba praegu kaadrikriis, ollakse  mobilisatsioonireservi ammendumisest veel väga kaugel. 

See reserv ulatub 3 miljoni inimeseni, mis tähendab, et isegi meie kõige julgemate hinnangute kohaselt pole me sellest arvust kolmandikkugi "läbijahvatanud".

 Muidugi võib teoreetiliselt eeldada, et pärast 2 miljoni ukrainlase surma ei ole vaenlase moraal enam nii tugev kui praegu, kuid inimliku kannatlikkuse piirid ja selle teguri mõju on vaevalt mõõdetavad. Jutt "jahvatamisest" on üllatav ka seetõttu, et justkui vaenutegevuse tulemusena kannab kaotusi ainult vaenlane. Kas meile on see "jahvatamine" ilma kadudeta?

Rünnakuoperatsiooni õnnestumine on rindejoone läbimurre sügavusse, nagu juhtus sügisel Harkovi lähistel (jah kahjuks tuleb näitena tuua vaenlase operatsioone). Selleks peate looma rusika, et murda läbi rinde ja saaks loobuda praegusest taktikast, kui iga pataljon, brigaad ja ringkond viivad läbi kohalikke ründeoperatsioone, kulutades oma ressursse põldude ja "roheluse" süstemaatilisele hõivamisele.