Mašovets
Ülevaade
Täna jätkame põhjasuuna (Valgevene suuna) käsitlemist.
Praegune üldine operatiiv-strateegiline olukord.
Seda iseloomustab üsna aktiivne dünaamika kohalikul tasandil (mitmes piirkonnas). Eelkõige on selle põhjuseks terve rida sõjalise iseloomuga tegevusi, mida viivad läbi mõlema riigi sõjalis-poliitiline juhtkond ja eriti sõjaline juhtimine nii Ukraina–Valgevene riigipiiri lähistel kui ka vahetult piiril. Samas ei võimalda nende tegevuste ulatus ega suunitlus praegu üheselt järeldada, et otsene sõjaline kokkupõrge riikide vahel oleks vältimatu. Pigem vastupidi …
Eelkõige kasutab Valgevene Vabariigi sõjaline ja sõjalis-poliitiline juhtkond oma tegevuse ja meetmete põhjendamiseks rahvusvahelisel areenil vaid üht üsna arusaamatut „fakti“ – väidetavat „sõjalise ohu kasvu Valgevene jaoks lõunasuunalt seoses jätkuvate sõjategevustega Ukraina ja Vene Föderatsiooni vahel“. Kuigi kõigile tuntud „kaart“, millel oli märgitud „neljast suunast kavandatud rünnak“, on Lukašenka praegune režiim esialgu peitu pannud. Ilmselt paremaid aegu oodates.
Just selle teesiga põhjendatakse ilmselt ka asjaolu, et Ukraina piiriga külgnevates piirkondades viib Valgevene sõjaline juhtkond praegu läbi vaid kompleksset operatsiooni „piirialade kaitse tugevdamiseks“ (Bresti ja Gomeli oblastis). Selleks kasutatakse ühendatud väekoondist, kuhu kuuluvad piirivalveväed (Valgevene Riiklik Piirikomitee), Valgevene relvajõud (peamiselt erioperatsioonide väed ehk nende „mobiilne komponent“), mida aeg-ajalt tugevdatakse eraldiseisvate üldväeüksuste, õhutõrjevahendite ning raketi- ja suurtükiväe üksustega. Tõenäoliselt osaleb selles operatsioonis ka osa Valgevene siseministeeriumi sisevägedest vastava territoriaalse paiknemise järgi.
Selle väekoondise isikkoosseisu üldarv kõigist Valgevene jõustruktuuridest kokku ulatus/ulatub „maksimumis“ kuni 4,5–4,7 tuhande sõjaväelaseni. „Tavarežiimis“ on see kuni 2,5–3 tuhat sõjaväelast.
Praeguse seisuga ei ole täheldatud ühegi pealetungiva Valgevene väekoondise, isegi operatiivtasandi oma, koondamist ega lahingulist paigutamist Ukraina piiri lähedale ühelgi operatiivsuunal.
❗️Sellega seoses tuleb ilmselgelt märkida (esile tõsta) rida sõjalis-poliitilisi tegureid (võimalusi), mis HÜPOTEETILISELT võivad siiski märkimisväärselt mõjutada Valgevene Vabariigi kaasamist / astumist sõtta Ukraina vastu „täismahulises” variandis, eelkõige:
Valgevene vastavad „liitlassuhted” agressorriigiga. Sõjalises mõttes on see viidud maksimaalsele tasemele nn „Valgevene ja Venemaa regionaalse väekoondise” (RVK) loomise ja paigutamise kaudu vastavalt „liitriigi loomise lepingule”.
Ametlike andmete kohaselt kuuluvad selle koosseisu Valgevene poolt praktiliselt kõik selle riigi relvajõud ning Venemaa poolt eraldatud osa Venemaa Lääne sõjaväeringkonna (LSV) vägedest (jõududest). Selle koondise isikkoosseisu koguarv võib (deklareeritult) ulatuda kuni 9–10 tuhande sõjaväelaseni mõlemast riigist.
Mõlema režiimi – nii Valgevenes kui Venemaal võimul olevate – üldises retoorikas deklareeritakse, et RVK kannab eranditult „kaitseiseloomu”, selle loomine on tingitud vajadusest „katta liitriigi piire” jne. Rahuajal olevat RVK juhtimine „justkui” Valgevene sõjaväelise juhtkonna käes, kuid „ohuperioodil” antakse see nn „ühisjuhtimise” alla (loe: Venemaa juhtimise alla).
Teisisõnu on ühise Vene-Valgevene konkreetse väekoondise juhtimise küsimused, selle paigutamise ja kasutamise plaanid KONKREETSETEL operatiivsuundadel (ilmselgelt puudutab see eelkõige Ukrainat) JUBA planeeritud ja läbi harjutatud.
Veelgi enam, isegi formaalsest vaatepunktist võib RVK olemasolu (mis tegelikkuses on täielikult Venemaa juhtimise ja kontrolli all) olla Vene sõjaväelise juhtkonna jaoks kasutatav operatiivse kattena oma väekoondise koondamiseks ja paigutamiseks neile vajalikesse piirkondadesse Valgevene territooriumil. Just nii juhtuski 2022. aastal…
Samas ei tähenda Vene juhtkonna võimalus operatiivselt oma väekoondist Valgevene territooriumile paigutada veel samasugust VÕIMEKUST (ja suures plaanis ka vajadust) seda praktikas ellu viia.
Teine tegur seisneb selles, et praeguses etapis on ISESEISEV (ehk ainult Valgevene relvajõudude jõududega) sekkumine käimasolevasse Vene-Ukraina sõtta võimalik vaid väga piiratud eesmärkidega. Isegi kõige „julgemate” hinnangute ja Valgevene relvajõudude jaoks kõige soodsamate tingimuste korral (mida ilmselgelt ei eksisteeri) võib Valgevene sõjaline juhtkond loota vaid mõningate taktikaliste eesmärkide saavutamisele ühel-kahel operatiivsuunal. Millelegi sarnasele sellele, mida Vene väed suutsid saavutada Ukraina Sumõ oblastis. Selle peamiste põhjuste kohta soovitan lugeda selle ülevaate eelmisest osast…
Millegi „suurema” saavutamiseks oma operatsioonitsoonis vajaks Valgevene sõjaline juhtkond ilmselgelt väga olulist tugevdamist oma Vene „liitlas-kolleegide” poolt (või eufemismi kasutades „RVK märkimisväärset suurendamist”). Kes on unustanud, meenutan – Venemaa „põhja” sissetungiväekoondis, mis tegutses Valgevene territooriumilt 2022. aastal, koosnes umbes 35–37 tuhandest sõjaväelasest (võrdluseks: KOGU Valgevene armees teenib praegu umbes 48–49 tuhat sõjaväelast).
Ilma Venemaa armee mobilisatsioonilise laiendamise järgmise etapi („osalise mobilisatsiooni”) elluviimiseta ning veelgi enam ilma Valgevene armee täieliku mobiliseerimiseta jäävad kõik need unistused „uuest läbimurdest Kiievi või Tšernihivi suunal”, „Rivne tuumaelektrijaama hõivamisest” või Ukraina ühendusteede katkestamisest lääne liitlastega („Varssavi” ja Žõtomõri maanteed ning vastavad samades suundades kulgevad raudteeliinid) vaid „märgadeks unistusteks”, mis oskusliku „infolekke” korral sobivad üksnes Ukraina tsiviilelanike info-psühholoogiliseks hirmutamiseks.
Kolmas ja minu arvates kõige olulisem tegur, mis võib mõjutada Valgevene Vabariigi otsust astuda (või olla tõmmatud) sõtta Ukraina vastu, on selle sündmuse mõju ulatus (tase) sõja üldisele (strateegilisele) olukorrale.
Praegu tegeleb Vene sõjaline juhtkond ise omaenda „otsustava strateegilise pealetungi” läbiviimise viisi valimise ja elluviimisega, eesmärgiga võimalikult kiiresti sundida Ukraina sõjast välja tingimustel, mis sobivad Venemaa sõjalis-poliitilisele juhtkonnale. Ilmselgelt seisab seejuures praktikas silmitsi üsna pika rea erinevate raskustega. Sellistes tingimustes võiks Valgevene relvajõudude sõtta astumine Venemaa poolel objektiivselt mängida nende jaoks teatud mõttes omamoodi „plaanivälise uusaastakingituse” rolli.
Sest see raskendaks objektiivselt väga oluliselt Ukraina sõjalise juhtkonna plaane tõrjuda järjekordset Venemaa „strateegilist katset” sundida Ukraina sõjalis-poliitilist juhtkonda kapituleeruma. Eriti puudutab see Ukraina relvajõudude, ennekõike nende operatiiv-strateegilise tasandi reservkomponendi planeerimist ja tegelikku kasutamist.
Samas ei saa Vene sõjaline juhtkond jätta mõistmata, et Valgevene relvajõudude üsna piiratud REAALSETE lahinguvõimete tõttu ei suudaks nad iseseisvalt tõenäoliselt saavutada märkimisväärseid tulemusi isegi operatiivtasandil. Seega on Valgevene relvajõudude sõtta astumine strateegilises plaanis suures osas mõttetu.
Välja arvatud ehk see, et nad tõmbaksid enda peale osa Ukraina strateegilistest reservidest ja püüaksid seeläbi aidata oma Kremli ülemusi. Kuid ka siin on asi küsitav. Sest selline strateegiline „jõudude vahekord” oli ilmselgelt ETTE arvutatud (erinevalt 2022. aastast) mitte ainult Venemaa juhtkonna alluvate, vaid ka Ukraina relvajõudude enda juhtkonna poolt. Seetõttu on täiesti võimalik, et Ukraina relvajõudude „blokeeriv” väekoondis on JUBA operatiivse paigutamise protsessis ning seda eelnevalt optimeeritud koosseisus.
Veelgi enam, Vene juhtkond ei saa jätta mõistmata veel üht nüanssi, mis on seotud Valgevene võimaliku „täiemahulise” ISESEISVA sõttaastumisega. Nimelt väga tõenäolist vajadust sellisel juhul oma liitlast rahaliselt ja erinevate ressurssidega toetada. Eelkõige materiaal-tehnilises mõttes (sest Valgevene ise on selleks hetkeks JUBA suurema osa oma varudest ära andnud oma rohkem kui neli aastat täiemahulist sõda pidavale „liitlasele” — alates kasutuskõlblikest kõige levinuma kaliibriga laskemoonadest kuni sõjatehnika ja relvastuseni).
Võib täiesti juhtuda, et kohe pärast sõtta astumist hakkavad Valgevene relvajõudude osalemise kestus ja intensiivsus lahingutegevuses Ukraina relvajõudude vastu üsna kiiresti plaaniväliselt „vaibuma”, lihtsalt seetõttu, et valgevenelaste enda varud ammenduvad ja Kremli vastav abi „minimeerub”. Seda isegi hoolimata viimase „elustavatest” käskudest ja karjetest.
Kremlil endalgi on juba praegu väga tõsiseid probleeme ja katkestusi omaenda „Venemaa relvajõudude ühendatud strateegilise väekoondise” varustamisel edela sõjateatris. Ning sisuliselt tuleks neil selles mõttes „vedada” veel üht lisakoormat — sõtta astunud Valgevene vägesid. Kusjuures sellise ettevõtmise võimalik kasu näib sel juhul äärmiselt kaheldav.
⚠️Kõigest eeltoodust lähtudes võib teha mitu kindlat järeldust:
Formaalsest vaatepunktist on Kreml JUBA loonud kõik „ametlikult põhjendavad” eeldused Valgevene Vabariigi astumiseks „täiemahulisse” sõtta Ukraina vastu. Alates Valgevene ametlikust staatusest Venemaa liitlasena (sealhulgas sõjalises mõttes) kuni ühise väekoondise planeerimise ja reaalse kasutamise praktilise harjutamiseni Ukraina vastu (ilmselgelt „eranditult kaitseotstarbelise” RVK sildi all).
Samal ajal näib praeguses etapis just Venemaa komponendi tegelik kaasamine selle väekoondise formeerimiseks ILMA EDASISE MOBILISATSIOONITA — ja seda mõlemas armees — mitte ainult praktilise võimalikkuse, vaid ka otstarbekuse seisukohalt kaheldav. Venemaa kindralstaabis ei tööta ilmselgelt mingid mustkunstnikud. Paarikümmet või kolmekümmet tuhandet TÄIENDAVAT sõjaväelast „Valgevene rindele” nad praegu lihtsalt „varrukast välja tõmmata” ega „südamest ära rebida” ei suuda…
Lisaks näib ka Valgevene ISESEISEV sõttaastumine Ukraina vastu „strateegilise otstarbekuse” seisukohalt üsna küsitav. Lukašenka vägede „autoriaalne” Kiievi ja Tšernihivi vallutamine (samuti teiste suurte Ukraina linnade vallutamine neist lääne pool) on ilmselgelt vähetõenäoline. Siis tekib loogiline küsimus — milleks ja kui palju selline katse maksma läheks, ning mitte niivõrd Lukašenkale endale, vaid just Kremlile?
Ilmselgelt võiks Valgevene armee enda jaoks kõige soodsama stsenaariumi korral (mis praegu ilmselgelt ei ole valgevenelaste kasuks, ja seda paljude näitajate osas — alates reaalsest lahingukogemusest kuni relvajõudude tehnoloogilise varustustasemeni) HÜPOTEETILISELT proovida vallutada vaid paar Ukraina Polesje küla. Kuid strateegiliselt ei lööks see Ukrainat sõjast välja. Samuti ei sunniks see Ukrainat kulutama nende Lukašenka „napoleonlike ambitsioonide” tõrjumiseks ühtegi „üleliigset” pataljoni, rääkimata „üleliigsest” brigaadist.
Veelgi enam — pole üldse kindel, et „Minski automaadimehel” nende külade vallutamine üldse õnnestuks. Seda enam, et kui nad siiski prooviksid seda teha, hakkaks valgevenelaste pihta kujundlikult öeldes „lendama” mitte ainult nende pealetungi piirkonnas, vaid ka muudes huvitavates kohtades selles niigi mitte eriti suures geograafilises „sotsialistlikus reservaadis” (tervitused kaaliumi- ja naftatöötlemistehastele ning teistele Lukašenka majanduse „lipulaevadele”)…
Lukašenka järjekindel „survestamine” „täiemahulisse sõtta” Ukraina vastu omab Kremli jaoks mõtet (ja sedagi üsna vaieldavat) vaid kahes aspektis.
Võib PÜÜDA sellisel keerukal viisil siiski rikkuda Ukraina armee juhtkonna „kõik suveplaanid”, sundides neid võimaliku Valgevene rinde jaoks ümber paigutama märkimisväärse osa oma jõududest ja vahenditest (eeskätt eri tasandi reservidest).
Teine mõte seisneb selles, et „usaldusväärse infoga” peatsest ja praktiliselt vältimatust „Valgevene sissetungist” avaldatakse psühholoogilist survet kõigile huvitatud osapooltele — alates Ukraina kõrgemast sõjalis-poliitilisest juhtkonnast ja Kiievi, Tšernihivi, Žõtomõri, Rivne, LutskI ning piirialade elanikest kuni mõjutatavate eurooplasteni, eriti Balti riikides — lootuses saavutada teatud kujuteldav strateegiline efekt, nimelt võimaliku tugeva soovi tekkimine „viivitamatult sõda lõpetada” ükskõik millistel tingimustel.
Ja lõpuks, ilmselt kõige olulisem. Lukašenka „berserkerite” reaalne pealetung läbi Polesje metsade ja soode nõuaks Kremlilt suure tõenäosusega järjekordset (ja mis peamine — TÄIENDAVAT) „pingutust” ja „mobilisatsiooni”, et katta nende vajadused omaenda sisemiste reservide ja ressursside arvelt (eriti juhul, kui need „berserkerid” tungiksid Ukrainasse kogu jõuga, isegi ilma oma „vanemate seltsimeesteta”). Ilma kütuse, mürskude ja padrunite, varuosade, toidu ning muu sõjas vajaliku varustuseta — ja seda üsna märkimisväärsetes kogustes — võib Ukraina Polesjesse muidugi tungida, kuid mitte kuigi kauaks ega kuigi sügavale…
