Mašovets
Ülevaade
Jätkame formaadis „lühidalt peamistest suundadest“.
Täna – Aleksandrivka ja Huljaipole suunad.
1️⃣ Aleksandrivka suunal jätkab vastane (Venemaa väed) katseid taastada oma eesliini üksuste ja allüksuste positsioonid sellisel kujul, nagu need olid enne Ukraina relvajõudude vasturünnakute algust käesoleva kevade keskel.
Tuues 36. ühendrelvaarmee tegevusalasse ning sellega piirnevale 29. armee vasakule tiivale hulga lisajõude ja -vahendeid, sealhulgas 120. merejalaväediviisi üksusi, püüab Vene väejuhatus ilmselgelt taas jõuda 36. armee lõigus Vovtša jõeni ning kõrvaldada ohu oma tähtsale ühendusteekonnale Huljaipole – Velõka Novosilka maanteel Uspenivka–Temõrivka lõigus.
Selles piirkonnas on lisaks 36. ja 29. armee üksustele täheldatud ka 35. armee, 68. armeekorpuse ning 120. merejalaväediviisi üksusi. Ukraina relvajõud kindlustavad omakorda saavutatud positsioone ja tõrjuvad vastase väikeste jalaväe- ja ründerühmade katseid liikuda põhja ja loode suunas.
17.05.2026 seisuga on täheldatud järgmisi piirkondi ja suundi, kus vastane üritab rünnata Ukraina relvajõudude eesliinipositsioone:
Mirne – Aleksandrohrad suunal suutsid vastase ründerühmad tõenäoliselt jõuda viimase idaservani. Lõuna pool, Voskressenka – Janvarske ja Malejivka – Janvarske suunal, püüavad Vene üksused Janvarske ümber haarata nii põhjast (Voskressenka poolt) kui lõunast (Malejivka poolt). Seni pole neil peale mõnesaja meetri suuruse „imbumise“ märkimisväärset edu olnud.
Ukraina väed hoiavad jätkuvalt Ternove ja Vorone külast lõuna poole jäävat piirkonda ning on jõudnud Komõšuvahast 3 km kaugusele. Vastase katsed Ternovet põhjast ümber haarata ja Ukraina üksused seal põhja poole tagasi suruda on seni olnud edutud.
Vene 36. armee lõigus käivad intensiivsed lahingud Ternove – Novohrõhorivka piirkonnas, kus vastane kasutab Berjozove piirkonda ja Novohrõhorivkast põhja poole jäävat ala pealetungiks koonduvatel suundadel (vastavalt Berjozove – Stepove ja Novohrõhorivka – Verbove suunal), eesmärgiga sundida tagasi tõmbuma Ukraina eesliini üksused, mis olid varem jõudnud Novomõkolajivka ja Kalõnivske juurde.
Seni ei ole vastasel õnnestunud seda eesmärki saavutada. Mõned väikesed Vene ründegrupid suutsid Berjozove – Stepove suunal tungida umbes 1,8 km sügavusele Stepovest lõuna pool (kahe nädala kestel peetud raskete lahingute jooksul). Kuid isegi Stepovesse kinnitumine pole neil õnnestunud.
Novohrõhorivka – Verbove suunal õnnestus vastasel ilmselt ühineda oma varasemalt Verbovest lõuna poole imbunud jalaväerühmadega ning jõuda kohaliku tiigini külast lõuna pool, edenedes sama ajavahemiku jooksul 3,2–3,5 km.
Sellest hoolimata ei ole see toonud kaasa Ukraina üksuste taandumist Novomõkolajivka ja Kalõnivske piirkonnast. Tõsi, nende olukorda ei saa nimetada eriti mugavaks, sest vastane on nende tiibadesse siiski sisse murdnud, kuigi taktikalises mõttes minimaalse sügavusega.
On üsna tõenäoline, et Vene 36. armee juhtkond püüab lähiajal nendel suundadel survet suurendada, tuues lahingusse täiendavaid jõude oma armeereservist — tõenäoliselt kokku 1–2 pataljoni ulatuses.
Vastane jätkab aktiivset tegevust ka Jantšuri jõe läänekaldal (vastase 5. ja 36. armee tiibade kokkupuutepiirkonnas), tegutsedes Zlahoda – Prõvillja ja Sladke – Novõi Zaporižžja suunal. Ilmselt taotleb Vene väejuhatus siin korraga kahte taktikalist eesmärki — suruda Ukraina relvajõud võimalikult kaugele põhja poole Uspenivkast ning jõuda Ukraina üksuste peamise varustusteeni, mis kaitsevad Dobropillja piirkonda (Novõi Zaporižžja lähistel).
Kui Zlahoda piirkonnas õnnestus Vene vägedel väikeste jalaväe- ja ründerühmadega edeneda Prõvillja suunas umbes 1,5 km, siis Novõi Zaporižžja suunal saavutati ilmselt suurem edu — nad jõudsid idast Novõi Zaporižžjast 1,8–2 km kaugusele, saavutades pooleteise nädala jooksul vähemalt 3–3,2 km sügavuse taktikalise sissetungi.
Seega võib tõdeda, et Aleksandrivka suunal ei ole Vene vägedel seni õnnestunud täita 36. ja 29. ühendrelvaarmee ning neile tugevduseks antud jõudude operatiiv-taktikalisi ülesandeid. Olukord on kujunenud mitmel eri lõigul ja erinevatel suundadel toimuvateks visaiks vastastikusteks lahinguteks mõlema poole väikeste jalaväerühmade vahel taktikalises tsoonis.
Vene väejuhatuse jaoks näivad selles kontekstis kõige perspektiivikamad kaks piirkonda — lõik Novohrõhorivkast Berjozoveni ning Jantšuri jõest lääne poole jääv ala (Zlahodast Rovnopilljani). Just seal püütakse tõenäoliselt lähiajal survet suurendada täiendavate jõudude ja vahendite lahingusse toomise kaudu.
2️⃣ Huljaipole suunal (Vene 5. ühendrelvaarmee tegevusalas) jätkuvad samuti visad lahingud mõlema poole väikeste jalaväerühmade ja allüksuste vahel taktikalises tsoonis, kus pooled on üksteise lahingukorraldusse ulatuslikult infiltreerunud. Sisuliselt ei ole kumbki pool saavutanud oma eesliini põhiüksustega märkimisväärset edenemist.
Dobropillja ja Luhivske vahelisel lõigul täheldatakse arvukaid vastase väikeste jalaväe- ja ründerühmade sissetunge Ukraina relvajõudude eesliini üksuste lahingukorraldusse, samal ajal hoiavad Ukraina väed üksikuid positsioone ja kaitseliine Vene vägede taktikalises tagalas.
Kõige läänepoolsemad Vene väikeste jalaväerühmade sissetungid on registreeritud Vozdviženska piirkonnas ja Novosjolivkast lõuna pool. Samal ajal paiknevad kõige idapoolsemad Ukraina kontrollitavad positsioonid Huljaipole lääneääres (Verbova tänava piirkonnas), Zelene küla juures ning veidi Jelena-Konstantõnivkast lääne pool.
Lahingutegevus on killustunud pidevateks kokkupõrgeteks väikeste jalaväerühmade vahel, kes võitlevad üksikute tugipunktide, varjendite, hoonete ja metsaribade pärast ilma suuremate taktikaliste üksuste — rühma, kompanii või pataljoni — osaluseta. Tegelikult peavad otseseid lahinguid „optimeeritud“ ehk ründerühmadeks kohandatud jalaväejagud ning sedagi üsna harva. Enamasti tegutsevad 2–4 sõdurist koosnevad grupid; 5–6 liikmelisi gruppe näeb harva ja 8–10 liikmelisi peaaegu üldse mitte.
Vene rühmade tegevuse põhieesmärk on liikuda võimalikult märkamatult Ukraina relvajõudude lahingukorralduse sügavusse, leida seal varjupaik ning hoida seda kuni täienduste saabumiseni. Ukraina jalaväerühmad, mis jäävad Vene vägede tagalasse, püüavad lisaks ellujäämisele takistada vastase jalaväe edenemist oma sektoris, siduda enda peale osa vastase jõududest ja vahenditest ning seeläbi pidurdada Vene eesliini põhiüksuste liikumist edasi.
Üldiselt võib tõdeda, et operatiiv-taktikalises mõttes on Vene 5. armee pealetung sisuliselt tugevalt aeglustunud, kui mitte rohkemgi. Jah, nende eesliini üksuste üksikud ründerühmad liiguvad endiselt edasi — täpsemalt „imbuvad positsioonidevahelistesse tühimikesse“ — kuid sellise tempoga, mida on raske pidada täiemahuliseks operatiiv-taktikaliseks pealetungiks: 3–4 km kahe kuni kolme nädala jooksul.
Näiteks kulus Vene ründerühmadel 7,5 km läbimiseks Mirnest Novosjolivka suunas poolteist kuud. „Imbumiseks“ mööda Orihivi maanteed Huljaipolest Huljaipolske suunas, umbes 12 km ulatuses, kulus Vene ründejalaväel peaaegu kaks kuud. Sealjuures ei räägita vastase eesliini põhiüksustest, vaid ainult üksikutest väikestest jalaväe- ja ründerühmadest.
Ja isegi siis õnnestub Ukraina üksustel paljudel juhtudel need „infiltrandid“, kes on suutnud lähitagalas kinnistuda, edukalt likvideerida. Näiteks eelmisel nädalal hävitati tõenäoliselt mitu sellist Vene rühma Verhnja Tersa, Krõnõtšne ja Svjatopetrivka piirkonnas.
Järgmises ülevaates käsitletakse olukorda Orihivi–Zaporižžja suunal.
Järgneb…
