Mašovets

Rindelt on hakanud saabuma teavet selle kohta, et vastane valmistab ette aktiivseid, enam-vähem laiaulatuslikke pealetungitegevusi korraga mitmel suunal.

Seetõttu on ilmselt mõistlik püüda vastata küsimustele – kus, kuidas ja milleks?

Esimene osa

1️⃣ Kõigepealt mõned üldised märkused seoses hüpoteetilise Venemaa üldise (strateegilise) pealetungiga nende 2026. aasta suve-sügiskampaania raames. Teisisõnu püüame mõista – miks on Kremlile vaja just käesoleva aasta suvel laiaulatuslikku pealetungi (vähemalt ühel-kahel operatiivtasandi suunal).

Esimene ja peamine põhjus on üldine strateegiline olukord käimasolevas Vene-Ukraina sõjas. Ilmselgelt on Kremlis JUBA aru saadud, et sõjast väljumine neile vastuvõetavatel tingimustel (sundides Ukrainat nõustuma varem formuleeritud sõjalis-poliitiliste tingimustega) ei õnnestu. Vähemalt mitte lühikeses ega keskpikas perspektiivis.

Seejuures ei õnnestu seda saavutada ei välispoliitiliste pingutuste ega Venemaa eriteenistuste tegevuse intensiivistamise kaudu (sealhulgas info- ja psühholoogilises sfääris), ei rahvusvahelisel areenil ega ka Ukraina sees. Samuti ei õnnestu Ukrainat „lämmatada” ei finants-majanduslikul ega ressursi-tehnoloogilisel tasandil. Ukraina võimekus relvastatud võitluse pidamiseks – kui see isegi ei kasva kardinaalselt, siis vähemalt ei vähene märkimisväärselt. Ukraina riik ning eriti Ukraina relvajõud säilitavad jätkuvalt võime osutada piisavalt tõhusat vastupanu välisele relvastatud agressioonile isegi „suure sõja” formaadis ja seda üsna pikaajalises perspektiivis.

Veelgi enam, laiaulatuslike ja mis peamine – väga intensiivsete lahingutegevuste edasine venimine (ning seega väga kulukas ja ressursimahukas sõjategevus) mõjutab üsna negatiivselt ka Venemaad ennast. Mõnes valdkonnas isegi kriitilise tasemeni. Paljude näitajate osas (näiteks eelarve- ja tööstussektoris jne) on Venemaa REAALSED näitajad juba jõudnud nii-öelda „piiripealsete” väärtusteni isegi sõjaseisukorda arvestades. Lisaks sai käesoleva kevade jooksul ilmseks, et ka Ukraina suurendab, ehkki mitte väga kiiresti ja järk-järgult, oma võimekust mõjutada otseselt (või nagu nüüd moes öelda – „kineetiliselt”) neid Venemaa näitajaid. Seda just neis sektorites, millel on kogu sõja kulgemise jaoks tundlik tähtsus (sõjatööstuslik ja ekspordikomponent). See omakorda seab üsna suure küsimärgi alla ka Kremli poolt ilmselt valitud strateegilise „kurnamissõja” kontseptsiooni. Teisisõnu – Kreml ei saa endale enam lubada „suure kurnamissõja” edasist venitamist, sest hakkab ise kiiresti „kurnatuma”, ilma et oleks saavutanud nähtavaid strateegilisi tulemusi.

Seetõttu jääb ainsaks „hüpoteetiliselt tõhusaks” ja suhteliselt kiireks viisiks sundida Ukrainat Kremli tingimusi „kiirendatud korras” vastu võtma just sõjaline tee. Lihtsamalt öeldes tuleb lähitulevikus saavutada edukas operatiiv-strateegiline pealetungioperatsioon (vähemalt mitme omavahel seotud operatiivmastaabis pealetungi kujul), mis looks REAALSED eeldused 1–2 Ukraina relvajõudude operatiiv-taktikalise grupeeringu (või ühe operatiiv-strateegilise grupeeringu) purustamiseks. See omakorda mõjutaks põhjalikult Ukraina relvajõudude üldist (strateegilist) võimet sõjategevust jätkata ning sunniks Ukraina sõjalis-poliitilist juhtkonda vastu võtma Kremli esitatud tingimused. Ja seda tuleb teha maksimaalselt lühikese aja jooksul (pean silmas strateegilises mõttes).

2️⃣ Kus?

Sellele küsimusele vastamisel tuleb arvestada mitut erineva operatiiv-strateegilise tähtsusega tegurit. Eelkõige sõja tulemuste ja/või selle edasise jätkumise perspektiivide kontekstis strateegilisel tasandil. Minu hinnangul on neid mitu…

Esimene määrab selle, kuivõrd vastab konkreetne võimalik (hüpoteetiline) Venemaa pealetungioperatsioon nendele strateegilise taseme eesmärkidele ja ülesannetele, mida Venemaa sõjalis-poliitiline juhtkond seab oma sõjalisele juhtkonnale. Ja mitte niivõrd deklaratiiv-poliitilises mõttes (näiteks kas see aitaks „vabastada kogu Donbassi”), vaid just sõjalises tähenduses – kui palju mõjutaks see tegelikult Ukraina relvajõude ning üldiselt Ukraina kaitsejõude nende võimes jätkata täiemahulist, intensiivset ja laiaulatuslikku sõda?

See tähendab, et Venemaa sõjalised „planeerijad” peavad juba ENNE seda, kui nad hakkavad kujundlikult öeldes kaartidele konkreetseid nooli joonistama, vastama endale äärmiselt realistlikult ja ausalt küsimusele – kuidas see operatsioon, isegi juhul kui see osutub edukaks, mõjutab üldist (strateegilist) olukorda sõjas? Kas see aitab Ukrainat sõjast „välja viia” või mitte eriti? Kas see „mäng” on üldse sellist „küünlaid väärt”?

Näiteks – kas Ukraina relvajõud kaotaksid kriitilisel määral oma võimekuse, kui Slovjanski-Kramatorski suunal purustada ja verest tühjaks kurnata paar Ukraina korpust? Või mitte?

Kuidas mõjutaks Venemaa vägede hüpoteetiline väljumine lõunast ja kagust 1–2 ühendrelvaarmee jõududega Zaporižžja lähistele Ukraina relvajõudude üldist valmisolekut ja suutlikkust rinde hoidmiseks ning lahingutegevuse jätkamiseks?

Teine tegur vastab otseselt küsimusele – kus täpselt on võimalik saavutada vajalik tulemus kõige kiiremini ja enam-vähem vastuvõetavate ressursikuludega (kusjuures kõikide ressursside mõttes – alates inimressursist kuni finantsideni)?

Praegu paistab selliseid operatiivsuundi olevat kaks – Slovjanski-Kramatorski suund ja niinimetatud „suur Zaporižžja” suund. Just seal õnnestus Vene vägedel oma talvekampaania käigus saavutada operatiivses mõttes enda jaoks kõige soodsam positsioon (ehk haarav positsioon) Ukraina kaitsvate grupeeringute suhtes.

Lisaks võtab Venemaa juhtkond seda tegurit arvesse võttes suure tõenäosusega arvesse ka tervet rida muid nüansse, mis puudutavad konkreetse operatiivsuuna valikut, kuhu vastava taseme pealetungioperatsioon kavandatakse. Ma ei hakka neid kõiki üles loetlema, kuid iga operatiivteenistuse ohvitser suudab need piisavalt kiiresti ja põhjalikult formuleerida.

Näiteks mängivad konkreetse otsuse tegemisel olulist rolli järgmised asjaolud – oma vägede ja vastase vägede seisukorra hindamine, eri tasandite reservide olemasolu ja lahinguvõime, side- ja varustusteede olukord antud suunal, hüpoteetiliste koondumis- ja lahingurivistuse piirkondade ettevalmistuse aste konkreetsete pealetungigruppeeringute jaoks, võime tagada nende operatiivse koondamise igakülgne kaitse jne.

On olemas veel üks tegur, mis mõjutab Venemaa sõjalise juhtkonna poolt 2026. aasta suvekampaanias peamiste (strateegiliste) jõupingutuste rakendamise koha ehk suuna valikut ning mis on otseselt seotud kahe eelneva teguriga. Kui see võimalikult lihtsalt ja lühidalt sõnastada, siis seisneb see vastuses küsimusele – milleks meil (s.t. Vene relvajõududel) sel suvel tegelikult jõudu jätkub?

Kas jõude on piisavalt sügavaks (operatiivseks) pealetungiks ja otsustavate eesmärkide saavutamiseks just sellel konkreetsel suunal? Võib-olla tuleks see „otsustav” pealetung nihutada – kui mitte asukoha, siis aja mõttes (või vähemalt selle tähtaegu edasi lükata)? Näiteks selleks, et viia läbi järgmine mobilisatsioonilise ülesehituse etapp (mobilisatsioon) ja kasvatada neid samu jõude. Võib-olla tasuks sel juhul piirata kavandatava pealetungi ulatust ja haaret ning lükata „lõplik võit” järgmisse aastasse?

Selles mõttes tuleb tõdeda Venemaa sõjalise juhtkonna valikuvõimaluste üsna ilmset „strateegilist kitsenemist”, eelkõige – nagu ma eespool ütlesin – tulenevalt nende võimetusest sõda enam edasi venitada.

Lihtsamalt öeldes tuleb „otsustav löök” anda just PRAEGU (ehk käesoleva aasta jooksul) ja just optimaalsetel suundadel. Ning kainel hinnangul on nendeks just Slovjanski-Kramatorski ja „suure Zaporižžja” suunad.

Kõiki eespool nimetatud suundi vaatleme meie järgmises ülevaate osas, käsitledes argumente „poolt” ja „vastu”.

Lõpetuseks veidi „murrangutest”, „nihestustest” ja muudest „vigastustest”. See fakt, et praegu saavutavad Venemaa vägede peamised grupeeringud üsna tagasihoidlikke (üksnes taktikalisi) tulemusi, ja sedagi üha kitsenevas mahus, ei tähenda sugugi, et Vene juhtkond ei plaaniks või oleks loobunud mingitest olulistest (ehk suuremahulistest) pealetungilise iseloomuga tegevustest. See tähendab ka, et nad ei ole sunnitud loobuma omaenda initsiatiivsetest tegevustest. Põhjuseid vt eespool…

Nad hakkavad ründama või õigemini – proovivad seda väga visalt teha (ja tõenäoliselt juba lähiajal), püüdes esimesel võimalusel oma pealetungi laiendada. Ning selleks tuleb valmistuda väga tähelepanelikult ja põhjalikult.

Seetõttu on ebatõenäoline, et niinimetatud „initsiatiiv”, sealhulgas taktikalises plaanis, läheks lähiajal Ukraina relvajõudude kätte, rääkimata juba operatiivsest või strateegilisest tasandist. Kuigi sedalaadi ajutine üleminek (või „murrang”, kui soovite) on võimalik üksikutel suundadel ja rindelõikudel. Kuid taas kord – üksnes Ukraina relvajõudude strateegilise kaitseoperatsiooni raames, mis praeguseks ei ole veel kaugeltki lõppenud…