Mašovets
‼️Ülevaade
Täna – Slovjanski suund.
1️⃣ Vaenlane (Vene Föderatsiooni relvajõud) jätkab oma väekoondise (GV) „Jug“ (Lõuna) jõududega katseid murda idast läbi Slovjanski linna lähimatele lähenemisteedele ning hõivata Ukraina relvajõudude Limani platsdarmi materiaalse-tehnilise varustamise (MTV) seisukohalt võtmetähtsusega piirkond Siverski Donetsi jõest lõunas.
Vaenlase Slovjanski suunas idast pealetungiva rühmituse põhiosa moodustavad tema 3. üldvägede armee (OA) väed (jõud), mis oli varem niinimetatud „LNR-i rahvamiilitsa“ 2. armeekorpus (AK). Eelkõige on selle vastutusalas koondatud, paigutatud ja pealetungitegevuses osalevad järgmised jõud ja vahendid:
6.eraldiseisev motoriseeritud laskurbrigaad (omslbr)
85.omslbr
88.omslbr
123.omslbr
127.omslbr
Lisaks neile tegutseb samal suunal ka suurem osa niinimetatud Vene Föderatsiooni relvajõudude „vabatahtlikust ründekorpusest“ (DŠK), samuti terve rida formeeringuid (kuni 5) tasemel „eraldiseisev motoriseeritud laskur-/laskurpolk või -pataljon“ (omslp/osp, omslp/osp) kategooriast „mobilisatsioonireserv“ (MR) ja territoriaalväed (TrV). Need on kas lülitatud sellel suunal tegutsevate 3. OA brigaadide koosseisu või allutatud neile operatiivjuhtimise korras tugevduseks.
Tegelikult tegutseb Venemaa 3. OA Slovjanski suunal peaaegu kogu oma koosseisulise väekoosseisuga (välja arvatud 4. omslbr, mis tegutseb tõenäoliselt Konstantinivka suunal).
Kõigis 3. OA eesliini üksustes ja allüksustes on moodustatud ning lahingutegevuses laialdaselt kasutusel koondründegrupid ja -üksused, sealhulgas MR-i ja TrV kategooriatest.
Praegu on Slovjanski linna suunas pealetungi juhtiv 3. OA oma lahingulise ja arvulise koosseisu poolest kogu GV „Jug“ kõige võimsam armee (lisaks sellele kuuluvad sellesse väekoondisse 8. OA ja 3. AK, mis peavad praegu lahinguid Ukraina relvajõudude Konstantinivka kaitserajooni pärast).
Sisuliselt on Venemaa GV „Jug“ juhtkond koondanud kogu 3. OA üksnes Slovjanski suunale, asendades selle jõud ja vahendid Tšassiv Jari piirkonnas 18. OA 70. motoriseeritud laskurdiviisiga, mis oli varem ümber paigutatud siia lõunapoolsest operatsioonitsoonist (GV „Dnepr“).
2️⃣ Praegu koondab 3. OA juhtkond peamised jõupingutused oma pealetungitsooni tiibadele. Täpsemalt:
Siverski Donetsi jõest lõunas üldsuunal Siversk – Kalennõki – Mõkolajivka;
ning mõlemal pool Slovjansk–Bahmuti maanteed, püüdes jõuda Orõhhovatka – Zapovedne joonele.
Aprilli lõpu ja mai jooksul õnnestus vaenlasel saavutada oma 3. OA pealetungivööndis arvukalt taktikalisi sissemurdeid ning luua üsna reaalne võimalus jõuda juba lähiajal oma eesliini põhijõududega idast nii Slovjanski kui ka Kramatorski lähimatele lähenemisteedele. Täpsemalt:
Vaenlane suutis oma eesliini ründegruppidega edeneda Zakitnest Krõva Luka lõunaossa ning alustada lahinguid viimase pärast. Samal ajal õnnestus neil edeneda suunal Reznikivka – Kalennõki ja kinnistuda Kalennõkis.
Eraldi tasub mainida vaenlase edenemist Kalennõkist Lipivka suunas. Kuigi Ukraina relvajõud hoiavad endiselt üksikuid positsioone Kalennõkist ja Reznikivkast lõunas, suutis vaenlane mitme ründegrupi abil, kasutades Suhha jõe sängi mööda kulgevat orgu, sisuliselt tungida nende positsioonide ja Rai-Oleksandrivka vahelisse ühenduskohta. See edenemine näib olevat üsna sügav (ligikaudu kuni 5 km).
Kuigi Ukraina relvajõud suutsid tagasi lüüa mitu vaenlase jõulist katset märkimisväärsete jõududega Rai-Oleksandrivkas kanda kinnitada, on Kalennõkist ja Reznikivkast lõunas (st Rai-Oleksandrivkast ida pool) paiknevate Ukraina relvajõudude positsioonide ümberpiiramise ja blokeerimise oht täiesti ilmne.
Sest vaenlane (mitme väikese jalaväerühma kujul) suutis püsima jääda Rai-Oleksandrivka äärealal (Ukrposhta harukontorist lõunas) ning kaugus sellest lõigust nende „kolleegideni“, kes tegutsevad Slovjansk–Bahmuti maanteest põhja pool, on vaid 2,6–2,7 km.
Nimelt suutis vaenlane Slovjansk–Bahmuti maanteest põhja pool taas hõivata Lipivka, edenedes suunal Nikiforivka – Lipivka, ning jõuda Dibrova – Fjodorivka Druha joonele.
Sellest maanteest lõunas suutis vaenlane, tegutsedes suundadel Prõvillja – Malõnivka ja Minkivka – Tõhhonivka, jõuda oma eesliiniüksuste põhijõududega kanalini „Siverski Donets – Donbass“. Mõned ründegrupid suutsid isegi sellest üle tungida vastavalt Malõnivka ja Tõhhonivka suunas.
Kuigi Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt nii Malõnivkat kui ka Tõhhonivkat, areneb olukord maanteest lõuna pool nende jaoks selgelt ebasoodsas suunas. Vaenlane üritab rünnata mitte ainult üle kanali, vaid ka piki seda Novomarkovest lähtudes, püüdes ilmselt täielikult kokku varistada Ukraina relvajõudude kaitse kanali ääres.
Seega võib tõdeda, et olukord Slovjanski suunal näib Ukraina relvajõudude jaoks üsna ähvardav. Kuigi viimase nädala jooksul õnnestus Ukraina relvajõududel mitmete vasturünnakutega oluliselt vähendada Venemaa 3. OA eesliiniüksuste edenemise tempot ja dünaamikat, piirates selle minimaalsete näitajatega taktikalises tsoonis, ei ole neil seni õnnestunud olukorda täielikult stabiliseerida. Selle Vene armee eesliiniüksused jätkavad Slovjanski suunal edenemist, ehkki üsna aeglaselt.
Vaenlane, mõistes ilmselt seda kõike, jätkab aktiivseid ja küllaltki intensiivseid ründeoperatsioone peamiselt väikeste jalaväe- (ründe-) gruppidega praktiliselt kõigil eespool nimetatud suundadel. Seejuures püüab ta maksimaalselt ära kasutada Ukraina relvajõudude eesliiniüksuste lahingukordades esinevate arvukate lünkade olemasolu (mida vastavates ettekannetes tagasihoidlikult nimetatakse „positsioonidevaheliseks ruumiks“), et neisse aktiivselt ja võimalikult sügavale tungida ning seal seejärel kinnistuda.
3️⃣ Siiski, hoolimata eelmisel kuul saavutatud üsna ilmsetest taktikalistest edusammudest, ei näi Venemaa 3. OA edasised operatiiv-taktilised väljavaated sugugi üheselt positiivsed.
Peamiselt seetõttu, et selle eesliiniüksused ja -koondised on viimase pooleteise nädala jooksul näidanud oma edenemise tempos minimaalseid näitajaid. Ilmselgelt väheneb nende lahinguvõimekus, ja seda sugugi mitte aeglaselt. Seda isegi arvestamata, et lahingud Rai-Oleksandrivka pärast, mida 3. OA juhtkond üritab tõenäoliselt vallutada iga hinna eest, vähendavad seda veelgi.
Lisaks demonstreerib 3. OA juhtkond taas oma „kaubamärgiks kujunenud stiili“, püüdes pealetungi korraldada praktiliselt kogu oma vastutusalas ning seda kohe ja samaaegselt. Sisuliselt hajutab ta niimoodi oma ründejõupingutusi ja -võimekust. Kuigi formaalselt võime selles osas välja tuua 3. OA tiivalõigud (kus selle juhtkond on saavutanud üsna ilmseid taktikalisi edusamme), kaldub see praktikas pidevalt kõrvale sihipärasest jõupingutuste koondamisest just neile lõikudele ning läheb üle omamoodi totaalsele „pealetungitulvale“, üritades rünnata (ja vastavalt edeneda) praktiliselt kogu oma rindelaiuse ulatuses (Zakitnest kuni Novomarkoveni).
Kui see on mingi eriline plaan Ukraina juhtkonna eksitamiseks, siis näeb see pehmelt öeldes üsna kummaline välja. Tegelikkuses viib see hoopis 3. OA eesliiniüksuste ja -koondiste lahinguvõimekuse languse protsessi üldise kiirenemiseni.
Muide, selline „käitumismuster“ on väga iseloomulik kahele Vene armeele – 3. ja 51. armeele. Just neile, mis kasvasid välja Donbassi „rahvamiilitsa armeekorpustest“. Ma ei tea, milline algne trauma on kujundanud nende juhtkonnas alateadliku soovi „rünnata alati ja kõikjal“, pööramata sealjuures tähelepanu küsimustele nagu „kuidas rünnata?“ ja „kuhu täpselt rünnata?“, ning mis peamine – „miks üldse rünnata?“.
Tõsi, tuleb tunnistada, et selline vähe läbimõeldud agressiivsus annab mõnikord tulemusi, kohati isegi üsna kiiresti ja märkimisväärselt, vähemalt taktikalisel tasandil. Kuid reeglina kestab see üsna lühikest aega ja viib ilmse elavjõu ning ressursside ülekuluni. Meenutagem 51. OA „esimest“ läbimurret Dobropillja–Kramatorski maanteeni, mis lõppes vähemalt kahe selle tiivabrigaadi ründeüksuste verise kaotusega. Või hinda, mida 3. OA pidi maksma pealetungilahingute eest Bilohorivka, Verhnjokamjanske ja Tšassiv Jarist lõuna pool asuvates piirkondades ning mis ületas selgelt isegi mõiste „märkimisväärne“.
Arvan, et just selle „üliagressiivse juhtimisstiili“ tõttu riskib Venemaa 3. OA juhtkond praegu sellega, et ei saavuta (lihtsamalt öeldes „magab maha“) mõlemat oma operatiiv-taktilist eesmärki, mille ta oli sellel suunal ilmselt oma „plaanides ja unistustes“ varem paika pannud – jõuda Slovjanski lähimatele lähenemisteedele (loe: hõivata linnast ida pool asuvad valitsevad kõrgendikud) ja „läbi lõigata“ Ukraina relvajõudude Limani platsdarmi materiaalse-tehnilise varustamise (jõudes Mõkolajivka ja Slovjanski soojuselektrijaama piirkonda). Ja kõik sellepärast, et üritati SAMA AEGSelt saavutada nii üht kui teist, st pealetungi nii sinna kui ka tänna...
Ja mida on selles mõttes praeguseks saavutatud?
Saavutatud on JUBA üsna ilmne, vähemalt viimase nädala jooksul täheldatav, eesliiniüksuste ja allüksuste edenemistempo langus. Seejuures ei ole ikka veel saavutatud Slovjanski suunal ihaldatud operatiiv-taktilisi eesmärke.
Ma täiesti möönan võimalust, et arvestades selle suuna tähtsust kogu Vene vägede suve-sügiskampaania jaoks Ukrainas, tugevdatakse 3. OA-d siiski täienduste ja ümbergrupeerimistega ning see läheb seejärel värskete jõududega uuesti Slovjanski peale. Kuid kõigi nende „taastavate protseduuride“ jaoks on vaja mitut olulist asja – ressursse ja elavjõudu märkimisväärsetes kogustes, TÄIENDAVAID jõude ja vahendeid (loe: reserve) ning mis kõige tähtsam – aega.
Põhimõtteliselt jääb praegu Venemaa vägede lähimatest eesliinipositsioonidest Slovjanskini (täpsemalt joonte ja piirkondadeni, kust muutub võimalikuks Vene ründajate „massiline infiltreerumine“ linna piiridesse juba väljakujunenud metoodika järgi ehk sisuliselt linna otsene ründamine) ligikaudu 15–15,5 km. Mitte kuigi kaugele...
Siiski:
-Ukraina relvajõudude Limani platsdarm püsib seni;
-Rai-Oleksandrivka samuti;
-Ning kanali „Siverski Donets – Donbass“ TAGA ei oota Vene vägesid mitte tee ja Ukraina relvajõudude külalislahkus, vaid midagi ilmselgelt vastupidist...
