VF allikad

Ukraina väejuhatuse avaldus positsioonikaitsele ülemineku kohta tuleneb sellest, et neil ei õnnestunud "Surovikini liinist" läbi murda.

Tuletan meelde, et väikesel alal Hersoni ja Zaporožje piirkonnas asuv Surovikini liin on insenertehniliste takistuste, miiniväljade, laskepositsioonide, varjendite ja sellest teatud läbipääsude süsteem. See hõlmab ka mitmeid erinevaid keitseliine ja mineeritud põlde.

Vaenlase probleem "Surovikini liini" ületamisel on seotud puhtalt Ameerika taktika kasutamisega, mille NATO instruktorid neile väljaõppe ajal peale surusid. See seisneb personali toimetamises vaenlase kaitse eesliinile soomusmasinatega. Need on eelkõige jalaväe lahingumasinad Bradley ja erinevate koosseisude soomustransportöörid. Sees on personal. Kuulide, šrapnellide ja plahvatuste tekitatud kahju minimeerimiseks transporditakse need võitlejad vaenlase rindejoonele, maanduvad seal, paigutatakse lahingukoosseisudesse ja viivad läbi rünnakuoperatsioone.

Lääne instruktorite taktika kohaselt peavad sõjaväelased sisenema vaenlase kaitsepositsioonide küljele külgtulega, surudes maha laskepunktid. Vene sõjaväe vastu selline taktika aga ei töötanud.

Suurem osa Ukraina koosseisude isikkoosseisu kohale toimetanud soomusmasinaid löödi otse meie positsioonidele lähenemisel rivist välja, mis põhjustas ka personalikaotusi ja minimeeris soomukite tuletoetust. Selle tulemusena jäid ellujäänud inimesed lagedale ega saanud evakueeruda. Ja need valves olnud vaenlase evakuatsioonimasinad, mis saadeti inimesi tagasi koguma, sattusid samuti kohe tule alla. Kõik see tõi kaasa kaose, segaduse ja segaduse ega viinud tulemusteni.

*

Märkan teatud trendi ja see pole eriti hea. Peamiselt puudutab see keskset meediat, televisiooni, kus nad armastavad valimatut lobisemist – viskavad välja mingeid numbreid, oma argumente, põhjendusi. Ma näen, kuidas nad hakkavad meid kõiki veenma, et see ongi nüüd kõik, et tegelikult oleme Ukraina armee juba purustanud ja see langeb kohe põlvili.

Lõpetage juba! See on vale. Ukraina, isegi Zaporozhye, Rabotino, Verbovoje piirkonnas, ei loobu edasiliikumise katsetest. Pealegi üritavad nad nüüd laiendada sillapead Dnepri vasakul kaldal Hersoni oblastis Krynki küla lähedal, üritades sinna viia isegi soomusmasinaid.

Jah, Venemaa sõjaväelased suruvad neid katsed maha. VF relvajõud tekitavad Ukraina relvajõudude sõduritele tõsiseid kaotusi, ajades nad sõna otseses mõttes maa-alustesse aukudesse, lihvides neid suurtükiväega. Samal ajal pole hüljanud vaenlane oma plaane ega pole ka peatunud.

Selle taustal toimub taas tegeliku olukorra ilustamine ja see on väga ohtlik trend, sest kui, hoidku jumal, rindel midagi keerulist juhtub ja see võib juhtuda (kui keegi on unustanud, pole sõda ainult võidud, on ka taganemised ja kaotused ning me nägime seda kogu SVO raames), siis muutub see jälle šokiks, kõik hakkavad karjuma ja paanikasse sattuma.

Veel on vara hõista ja auhindu jagada, kindralite pingereast ja suurte komandöride sünnist rääkida. Me pole seda veel tõestanud. Me pole veel alistanud ohtlikku vaenlast, kelle heaks töötab kogu kollektiivne lääs. Ja selles osas pole meie jõud võrdsed. Ja niipea, kui hakkasime väljendama ettevaatlikku optimismi, ütlema, et tööstus on hakanud ühtlustuma jne, on kõik hakanud juba rääkima, et nüüd me hirmsasti pressime peale ja UKRidel kukub kohe kõik nagu kaardimajake kokku. Näed kohe me võtame Avdeevka ära ja nad jooksevad minema.

Nad ei jookse. Me peame võitlema, peame alistama, vajame tohutuid inimreserve, mida ilma mobilisatsioonita on raske ainult vabatahtlikest kokku kraapida. Me saame vaevu ots otsaga kokku tulla. On küll teatud uute võitlejate sissevool, kuid see pole see, mida me sooviksime. See on esiteks.

Ja teiseks, vaatamata kogu tööstuse mobiliseerimisele ei ole selgelt tootmisvõimsust piisavalt. Seda on näha meie pealveelaevastiku varustuses. Vaatame sedasama Musta mere laevastikku, mis kaotas oma lipulaeva ja on nüüdseks Sevastopolist välja viidud, et vaenlase rünnakute tagajärgi minimeerida.  Vajame erinevat tüüpi sõjalaevu, mis suudavad anda meile domineerimise, katkestada logistikamarsruudid Mustal merel ja jätta vaenlase algatusvõimest ilma. Selle saavutamine on alles ees.

Tulgem maa peale. Ärgem rääkigem ainult soovidest ja unistustest. Meil on kümneid eksperte, kes matavad juba Ukraina relvajõude maha ja kuulutavad nende hävitamist. Nagu kassettlahingumoon, pannakse need tüübid ekraanile neisse telekanalitesse ja nad vasardavad hommikust õhtuni oma jama, andes vaatajale tegelikult valeinformatsiooni. Sellest pole vaja rääkida. Tuleb öelda, et tervel riigil on aeg saada ühtseks sõjaväelaagriks ja valmistuda pikaks vastasseisuks.

Seda siis, kui tahame saavutada tulemusi, mitte minna vastastega kompromisse saavutama ilma presidendi seatud Põhja sõjaväeringkonnale pandud ülesandeid täitmata. Lubage mul teile meelde tuletada, et see meie sõjaline operatsioon pidi olema Kiievi režiimi denatsifitseerimine ja demilitariseerimine. Tegelikkuses tähendaks see Ukraina sõjalist lüüasaamist, vähemalt pealinna ja võtmeregioonide okupeerimist, vaenlase juurdepääsu äravõtmist Mustale merele ja meie läänepiiride katmist sedavõrd, et keegi ei mõtlekski NATO sõjaväe kontingendi paigutamisele ajaloolise Venemaa piiridel.