Arestovitši ennustus.

- Las ma nüüd räägin, mis juhtub sõja kolmandal aastal.

Põhistsenaarium.

Ukraina.

1. Valitsuse vahetus Ameerika abipaketi saamiseks.

Alates 31. märtsist hakkavad erinevad tegijad, jõud ja häälekandjad nii meil kui ka välismaal tõstatama alguses arglikult, seejärel üha visamalt küsimust Vladimir Zelenski presidendiks edasiolemise õiguspärasusest ja legitiimsusest.

Selle küsimuse püstitamise tugevus on praegu teadmata ja sõltub paljudest teguritest.

Aga see tuleb.

Presidendikantselei muutub sellest väga ärrituvaks, vastatakse “...efektiivse välispoliitikaga” (mitme võtmetegijaga julgeolekugarantiide sõlmimine, mis on tõesti tõsine saavutus) ja “makromajandusliku stabiliseerimisega” (pärast abi saamist).

Sellele viitavad valitsuse plaanid tõsta miinimumpalka.

Peamine ülesanne (ja test Ukraina jaoks) on viia läbi 500 tuhandele inimesele välja käidud mobilisatsioon.

Põhiidee on saavutada elavjõu ülekaal Vene poole ees ja saavutada rinde/kohalike edusammude stabiliseerimine territooriumide tagastamisel.

Zelensky demonstreerib FOX-newsile antud intervjuus usaldust võidu vastu, kõik ametlikud esinejad näitavad üles soovi lõpuni minna.

Minu ennustus on, et Ukraina seda eksamit ei soorita.

Üritus on liiga keeruline, kulukas ja ühiskonna poolt kahemõtteliselt tajutav, alustades sellest, et meil pole väljaõppekeskusi, mille maht oleks aastas kasvõi vähemalt pool 500 tuhandest välja õpetada.

Karjumine, sundimine, piirangud ja surve mobiliseerivad kuue kuu jooksul (suve lõpuks) 250-300 tuhat inimest.

Meede osutub väga ebapopulaarseks (piisava läänepoolse abi puudumise tõttu suurenevad kaotused rindel) ja koos Zelensky kõrgeima ülemjuhataja jätkuva ametiaja kahtluse alla seatud legitiimsusega muudab see oluliselt problemaatiliseks riigisisese poliitilise olukorra Ukrainas.

2. Vene Föderatsioon.

Putin võidab 17. märtsil toimuvad "valimised".

Vene Föderatsioonis on algamas uus opritšnina – puhastus eliidist, neist, kes saavad partei ja valitsuse käekäigust valesti aru või ei taha sellest aru saada.

Vara ümberjagamise peamiseks loosungiks saab olema loosung: "Me tõstame sõja panuseid, kes pole meiega, on meie vastu."

Panused sõjas tõepoolest tõusevad – kuni NATO-le esitatava tuumaultimaatumini.

Kreml kavatseb korraldada laiendatud mobilisatsioonitegevusi ja laiendab aktsioone rindel (uued rindeliinid/suunad) kolmes etapis:

- juuni (Washingtoni NATO tippkohtumine, Euroopa Komisjoni valimised),
- augusti lõpp (valimiskampaania aktiivse etapi algus USA-s),
- november-jaanuar (valimised ja võimuvahetus USA-s).

See uus etapp võib alata Transnistria annekteerimisega isegi enne valimisi.

Kremli eesmärk on:

- veenda läänt Ukraina toetamise mõttetuses,
- veenda läänt Ukraina toetamise ohus/ohtlikkuses,
- ja - viimane apoteoos: näidata Lääne suutmatust reageerida NATO artikli 5 alusel.

Selle saavutamiseks avaldatakse Ukrainale ja lõpuks ka (vähemalt) ühele NATO riigile erinevat survet, tõstes panuse tuumaultimaatumini ("Kariibi kriis-2"), mille tulemusena (Vene Föderatsiooni hinnangul) NATO taandub.

Läänes on algamas tõsine sise- ja rahvusvaheline kriis, EL-i ja NATO ühtsus on sattumas kõige tõsisemasse ohtu nende eksisteerimisest saadik.

Kõik see tuleb läbi mängida Trumpiga kooskõlastatult ja ajaraamides oktoober 2024 - veebruar 2025 (+/- olenevalt asjaoludest).

Vene Föderatsiooni poolsete järeleandmiste esimene tingimus on Ukrainale abi andmise lõpetamine.

Järgneb rida keerulisi tehinguid ja teil ja minul palutakse keskenduda sellele, mis meil on (koos territooriumide loovutamisega).

Lääs meid täielikult ei hülga, aga reaalset tuge ka ei paku – ainult Vene Föderatsiooni ohjeldamise režiimis (meie kulul).

“Rahuläbirääkimistel” kerkib küsimus, kes on Ukrainas see, kes on võimeline “rahulepingutele” alla kirjutama.

Kui Zelensky keeldub isiklike ambitsioonide ja kangekaelsuse tõttu seda tegemast, kerkib päevakorda küsimus, kas ta tuleks asendada mõne võimekamaga.

Arvestades, et Ukraina sotsiaalmajanduslik olukord ja rindel saavutatud “edu” on selleks ajaks (sügise lõpuks) viidud ühiskonna vastupidavuse piirimaile, võib Ukraina rahvas Zelenski asendamise küsimust soojalt toetada.

Eriti kui arvestada, et Vene Föderatsiooni ja EL-i võimud saavad valimiste tulemusel uuesti legitimiseeritud, meie riigis aga mitte. [Märkus by Fucs: Mina ennustan, et VF "valimiste" tulemusi "Läänemaailm" kui mitte kõik, siis vähemalt osaliselt, legitiimseks ei pea]

Mis puutub USAsse, siis seal võib oodata igasugust sisesündmuste arengut kuni kodusõja elementideni välja.

Kui Hiina lisab neile Taiwani kriisi ja/või Iraan lisab – Iraani kriisi, siis on Ukrainal veelgi raskem.

Järgmisena tuleb meil päevakorda kaotuste fikseerimine ja vajadus raske sõjajärgse ülesehitustöö järele.

Kokkuleppekujuks saab kindral Zalužnõi ning tema õlgadele langeb piibelliku ulatuse ja raskusastmega ülesannete koorem.

Tema usaldusväärsus on kõrge, ülejäänu sõltub tema kokkupandavast meeskonnast ja tema isiklikust otsusekindlusest riiki suures plaanis muuta.

Selliste muudatuste aluseks peaks olema ettevalmistus sõja teiseks vooruks Venemaa Föderatsiooniga – mis peaks olema nii tõhus, et Vene Föderatsioon loobub sellest teisest voorust selle mõttetuse tõttu.

 

*

Kriitilise mõtlemisvõimega isikud võivad siis siia juurde vaadata viimast 20.02.2024 Arestovitši "sõjapäevikut". Esimene pool tundi räägitakse olukorrast rindel, kriitika Lääne riikide suunal. Edasi kuni ca 1:20 läheb jutt jälle "lappama"... "Kievskaja Russ" jne teemad.... ja viimane ca 20 minutit on jälle enam-vähem kuulatav-vaadatav (üritab ennustada mis saama hakkab ja hindab VF poolse sõja alustamise võimalust NATO (nt. Balti riigid) vastu jne)