Mašovets

‼️ Mis puudutab mind, siis „seltsimees“ Zjuganov tegi ilmselt Kremli tungival palvel improviseeritud avalduse elanikkonna pangahoiuste võimaliku konfiskeerimise kohta.

Mõistan täielikult, et Venemaa kodanike enam kui 60 triljoni rubla suurune hoiuste maht on Kremlile äärmiselt ahvatlev (ligikaudu sama suur summa on hoiustena ka Venemaa ettevõtetel). Ning Kreml lausa pingutab üle, et nendele rahadele käpp peale panna...

Samas on ta ka veidi ettevaatlik.

Sest elanikkonna reaktsioon nii erakorralistele võimude sammudele võib osutuda vägagi ettearvamatuks. Seetõttu lükatigi kasutu Zjuganov etteotsa, et näha, kuidas avalikkus reageerib – nii-öelda pinnast sondeerima.

Selles mõttes ei ole ilmselt juhuslikud ka Solovjovi hiljutised avaldused „enesepiiramise ja eneseohverduse vajadusest“, mida ta oma saadetes esitas. Samuti pole juhuslik riigivõla edasise suurendamise piirangute kaotamine, mille vormistas riigiduuma.

Kreml valmistab ilmselgelt ette riiklikku „superlaenu“, samal ajal suurendades riigis rahamassi. Nn REPO-oksjonid, mis sisuliselt kujutavad endast varjatud rahatrükki, on juba jõudnud keskmiselt 3–4 triljoni rublani nädalas.

Kreml vajab kiiresti raha. Väga palju raha. Ja ta vajab seda kohe.

Keskmine Venemaa motolaskuribrigaad (või polk) kulutab sõltuvalt lahingute iseloomust ja intensiivsusest päevas 1,5–4,5 miljonit USA dollarit. See tähendab enam kui 800 tonni varustust päevas, tipphetkedel isegi 1000–1200 tonni.

Kuid enamik Venemaa brigaade ei vasta enam ammu keskmisele standardile. Need on sageli märksa suuremad kui tavapärased 3000–3500 sõjaväelast. Lisaks ei ole tegemist ainult motolaskuribrigaadidega, vaid ka näiteks suurtükiväeüksustega, mis „neelavad“ päevas veelgi rohkem raha.

Kui lisada siia kogu juhtimissüsteem (staabid kõigil tasanditel), kaug- ehk strateegiline lennuvägi, merevägi, strateegilised raketiväed, õhu- ja kosmoseväed koos õhu- ja raketikaitsega ning terve rida muid jõustruktuure ja ametkondi alates FSB-st kuni Rosgvardijani, kes sõjas aktiivselt osalevad, siis saadakse Venemaa sõjapidamise päevakuludest peadpööritav summa.

Seetõttu on täiesti võimalik, et selle suve lõpus või sügise alguses seisab Kreml silmitsi väga ebameeldiva valikuga:

• kas lõpetada sõda ükskõik millisel viisil;

• või teha korraga kolm äärmiselt ebapopulaarset sammu (sest eraldi võetuna ei annaks need soovitud tulemust):

– konfiskeerida kõik või suurem osa elanikkonna pangahoiustest (võimalik, et ka ettevõtete omad);

– viia läbi järgmine mobilisatsioonietapp;

– keerata elanikkonnale oluliselt rohkem kruvisid peale mitte ainult info- ja tehnoloogiavaldkonnas, vaid ka rahanduse ja sotsiaalpoliitika vallas – alates haridusest ja tervishoiust kuni erinevate riiklike toetusprogrammideni.

Juba 2022. aastal, kui sai selgeks, et Kremli „välksõda“ Ukrainas ebaõnnestus, kirjutasin, et Kreml läheb tõenäoliselt üle mobilisatsioonivõidujooksu strateegiale ehk kurnamissõjale, mille ta lõpuks kaotab. See saab tema saatuslikuks veaks võrreldes võimalusega sõjast juba 2022. aastal väljuda.

Sisuliselt ongi see juhtumas. Mitte nii kiiresti ega üheselt, kuid küllaltki kindlalt. Liikumise tempo võib kõikuda ja muutuda (näiteks praegu on tõenäoline selle kiirenemine seoses Ukraina kasvavate võimalustega anda vastasele lööke operatiiv- ja strateegilises sügavuses), kuid üldine suund jääb samaks.

Järjekordne viga olukorra hindamisel. Kreml hindas ilmselgelt üle oma võime pidada pikaajalist sõda vastase vastu, kes jätkab visalt kaitsmist.