VF GV Sever

Nagu me eelmisel nädalal teatasime, saadeti 1431. motolaskurpolgu võitlejad edasi Malõje Prohodõ suunas – mööda Travjanski veehoidla paremkallast.

Juba kolmandat päeva saadetakse neid edasi nii väikeste kui ka suuremate gruppidena. Vaid paar võitlejat suutis imekombel jõuda veehoidla lõunaossa. Nende edasine saatus on seni teadmata.

Ülejäänute pihta tuleb Ukraina poolelt tuli kõigest võimalikust. On selge, et juba on nii langenud (200-ded) kui ka haavatuid (300-ded).

Ma ei tea, kuidas polguülem Vorobjov hindab kaotusi võrreldes saavutatud sõjalise tulemusega, kuid teades 1431. polgu senist lähenemist sellele küsimusele, on see alles algus...

*

Meile kirjutatakse, et 245. motolaskurpolgus hakatakse droonioperaatoreid, kes ei soovi uusi lepinguid sõlmida, hirmutama sellega, et nad saadetakse rünnakutele Kazatša Lopani suunas.

Samas on kogu lepingute lugu üsna arusaamatu. Inimestele, kelle vanad lepingud on ammu lõppenud, pakutakse uute, mitmeaastaste lepingute allkirjastamist ning räägitakse, et varasemad teenistusaastad arvestatakse väidetavalt sisse. Kuigi kõik teavad niigi, et presidendi ukaasiga on lepingud automaatselt pikendatud. Seega näeb see välja järjekordse petuskeemina.

Oluline on aga hoopis muu – isegi allkirjastatud leping ei päästa kedagi rünnakutele saatmisest.

Kazatša Lopani piirkonnas on meie üksustel tõepoolest õnnestunud veidi edasi liikuda. Õnnestus kinnistuda asula põhjaosas ning liikuda veidi lõuna poole mööda raudteeliini. Arvestades, et aktiivsed rünnakud on seal kestnud juba umbes kaks kuud, on see vähemalt mingigi tulemus.

Aga nüüd tuleb seda edu kiiresti edasi arendada. 11. üksiku tankibrigaadi ründejalaväelased ei ole samuti igavesed ning seetõttu hakatakse „katlasse“ viskama kõiki, keda vähegi saab. Isegi droonioperaatoreid.

*

Uppujate päästmine on uppujate endi asi. Haavatute evakueerimine on haavatute endi asi.

27. brigaadis käib see just nii. Ründejalaväelased saadetakse vaenlase positsioonide juurde Radkivka all. Tegemist ei ole lihtsalt keldritesse infiltreerumisega – iga kord järgnevad lähivõitlused tulirelvadega.

Ja kui midagi läheb valesti – aga lähivõitlustes läheb alati midagi valesti –, siis saab evakuatsioonipunkti jõuda ainult omal jõul.

Nii kaotas üks 27. brigaadi võitleja sel nädalal kaks oma kaaslast – Barkassi ja Petriku. Meie luuredroonid ei märganud nelja ukrainlast, kellele mehed sõna otseses mõttes otse peale sattusid.

Barkass hukkus kohe kohapeal. Petrik pidas kahe haavaga (tuharasse ja jalga) vastu veel terve öö. Samal ajal pidi ta taluma komandör Koti etteheiteid: „Miks sa ei saa endale kaevikut kaevata? Kuidas sa said automaadi ja labida ära kaotada?“ Kuidas, kurat küll? Lahingus!

Hommikul, kui tundus, et vaenlase luuredroonid on lahkunud, otsustati Petrik viia tagalasse üle mitme lageda ala. Ühel neist tabas teda droon ning pärast seda Petrik enam ühendust ei võtnud.

Ausalt öeldes ei ole see nii ainult 27. brigaadis. See on infiltreerumistaktika ja paarikaupa tegutsemise pahupool.