Alex

Kill-zone'ide tingimustes ja üldiselt mõlema poole täieliku kontrolli all 15–20 km ulatuses lahingukontaktijoonest tuleb pöörata tohutut tähelepanu allüksuste ja positsioonide logistilisele varustamisele, mida kahjuks ei tehta siiani nõuetekohaselt.

Kui isegi needsamad mehitamata maismaasõidukid antakse allüksustele kuidagi, enam-vähem regulaarselt välja ning ka teema ise on endiselt populaarne ja mitte liiga kallis, siis isikkoosseisule nõuetekohase transpordivahendi tagamisega on meil millegipärast alati suur probleem.

Praegu on soomustatud lahingumasin ainus transpordivahendi tüüp, mis võimaldab 95% juhtudest edukalt ja ohutult toimetada isikkoosseisu ja lasti positsioonidele, kuid allüksused saavad neid kasutada väga piiratud koguses. Selle tulemusena toimub varustuse ja isikkoosseisu kohaletoomine pikapitel, mis ei kaitse üldse FPV droonide löökide eest ning sellised tabamused saavad sageli saatuslikuks neile, kes ei jõudnud autost lahkuda. Lootus elektroonilisele sõjapidamisele on optilise kaabli ja ebastandardsete sageduste tingimustes juba ammu muutunud peaaegu formaalsuseks.

Vastane aga ei kasuta selliseks tegevuseks sõna otseses mõttes üldse soomust, sest liha on neil veel palju ja nad saavad seda endale lubada, seetõttu oleme selles suunas kohustatud võitlema just kvaliteediga, sest nõuetekohase transpordi olemasolu korral saame oma jõudude kaotuste protsenti transpordil liikumise ajal kordades vähendada, kuid millegipärast ei pööra me sellele tähelepanu, ajades meedia infoväljal taga hoopis seda, kes tapab piidreid naljakamalt…

P.S. Probleem ei seisne mitte ainult soomustatud lahingumasinate endi, vaid ka nende remondiks vajalike detailide ja komponentide tagamises, mida ootame mõnikord kuid.