VF GV Sever
Sumõ suunal saavutas vastane kontrolli Novõi Putõ üle. Junakivka piirkonnas jätkavad Ukraina relvajõud survet ja on kehtestanud küla üle tulekontrolli, kuid neil ei õnnestu seni seal täielikult kanda kinnitada.
Novodmõtrivka – Taratutõne – Rjasne joonel laiendasid meie allüksused kontrollitavat ala.
Harkivi suunal jätkame Kazatšja Lopani piirkonnas pealetungi lõuna poole ning meil on edu. Jõuame Nova Kazatšja põhjapoolsetele äärealadele. Hoptivkas muutusteta.
Vovtšanski all liikus vastane edasi Viltsa loodeosas. Starõtsja ja Malaja Voltšja juures praegu aktiivseid rünnakuid ei toimu. Ohrõmivka piirkonnas käivad vastasega jalaväe tulevahetused.
Velõkõi Burluki lõigus jätkuvad pealetungioperatsioonid Velõkõi Burlukist põhja pool, kuid edasiliikumist seni näha ei ole.
Kupjanski suunal liigume edasi Petropavlivka juures, Kupjanskist idas.
*
Sügisel kuulutasid meie omad Velõkõi Burluki lõigus välja piiramisrõnga, milles Ukraina sõjaväelasi praeti. Olhovatka ja Dolžanka värviti kaartidel punaseks.
79. polk istus punaseks värvitud Olhovatkas, ilma side, toidu ja veeta. Esimesest pataljonist oli alles umbes kakskümmend meest. Kuu aja jooksul ei lahkunud sealt keegi haavata saamata.
Mis seal siis praegu toimub?
Veel hiljuti oli sellel lõigul potentsiaali piiramisrõnga sulgemiseks ja kõrgemale esitatud aruannetele tegelikkuse järeleaitamiseks. Viimasel ajal on aga kogu tegevus taandunud ühele sissetungikiilule Aniskino suunas.
Esimesel novembril teatas kaitseministeeriumi sopane propagandakanal „Severnõi veter“ edasiliikumisest Prõkolotne juures kuni 500 meetri võrra ööpäevas ning rääkis, et vastane põgeneb sealt positsioonidelt ja annab end vangi, samal ajal kui Ukraina väejuhatus sunnib oma ohvitsere mehi paigal hoidma. Teisel novembril lisandus veel 400 meetrit. Ja nii päevast päeva. Liitke need meetrid kahe nädala peale kokku – me oleksime pidanud Prõkolotne juba täielikult läbima. Aga kolmeteistkümnendal novembril räägitakse meile juba midagi muud: ukrainlased imbuvad meie eesliini taha Prõkolotnest idas ja läänes. Kaks nädalat „edasiliikumist“ – ja initsiatiiv selles lõigus pole enam meie käes.
Prõkolotne, Malõi Burluk, Hatne, Aniskino. Kõrgemalseisvate juhtide jaoks on see kõik juba ammu meie oma. Tegelikkuses on seal metsaribad ja põllud, kus pole kusagil võimalik kanda kinnitada, vesi ja toit jõuavad kohale vaid aeg-ajalt ning rotatsioon sõltub õnnest.
See on kõrvaline suund. Sealt ei jõua peaaegu midagi välja: ei videoid, lugusid ega kaebusi. Lihtsalt pole enam neid, kes võiksid rääkida.
*
Starõtsja lõigus kaotas 1009. polk viienda roodu.
Selle järel langes seal samas ka kuues rood.
Kaks kuud varem jätsid 1009. ja 7. polk külgnevatesse metsadesse juba mitu pataljoni.
Kogu selle aja jooksul ei pidanud kadunuks jäänud meeste ja veel seal viibivate sõjaväelaste lähedased enam vastu juhtkonna labastele vabandustele ning salvestasid video, milles pöördusid oma võitlejate väeosade juhtkonna poole.
Pöördumise sisu on lihtne. Nende lähedased on positsioonidel ilma sideühenduseta. Kalendri järgi on novembri lõpp, aga poisid on suveriietuses, ilma toidu, vee ja laskemoonata.
Sinna läks sadu inimesi – ja nüüd on nad kõik teadmata kadunuks tunnistatud. Lähedased nõudsid evakuatsiooni või koridori korraldamist, et haavatud ja ümberpiiratud sealt ära tuua. Kui see pole võimalik, siis vahendajate kaasamist. Nad esitasid ka ühe küsimuse, millele keegi polnud neile kuude kaupa vastanud: „Kas see on sõda või inimeste tahtlik hävitamine – kuhu poisid kadusid?“
Me polnud aga jõudnud seda veel avaldadagi, kui juhtkonna kõrgemad tegelased olid juba püksi teinud. Poliitohvitseril piisas ühest õhtust, et lähedastele helistada ja tungivalt „selgitada“, et midagi pole vaja avaldada, kui nad ei taha endale probleeme.
Enne 1009. motolaskurpolgus ees seisnud avalikku skandaali pidid mõned tegelased püksid ära vahetama ning juba ööpäeva pärast lõpetati selles lõigus poiste tuim saatmine sellesse neetud metsa. Ja see on tõesti tõsi.
Aga kui kauaks?
Sest võimalusi on täpselt kaks. Kas seal üleval tõepoolest vaadati lähenemine ümber ja edaspidi peetakse sõda peaga. Või otsustati paar nädalat vaikselt istuda, kuni kära vaibub, ja seejärel läheb kõik vanaviisi edasi, ainult kogemuse võrra targemana: nüüd hakatakse jälgima, et lähedased omavahel ei suhtleks ja et järgmisest perssekukkumisest keegi teada ei saaks.
See ongi teile tõestuseks, et ühtne hääl mõjub. Juhtkond ei karda droone, kaotusi ega aruandeid. Ta kardab ainult üht – et te koondate jõud ja teie hääl hakkab kostma...

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar